Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad/10
10
JÄLLENÄGEMINE.
Mõni päev pärast viimatiräägitud juhtumist tuli Ivo Schenkenberg oma väesalgaga Tallinna alla. Ta ei läinud väega linna, vaid jäi Lasnamäe all, praeguse Kadrioru kohal laagrisse. Linnast voolas määratu hulk rahvast välja laagrit vaatama ja sõjameeste käest röövitud kaupa ostma. Laager muutus suureks laadaplatsiks, kus kõike müüa oli: loomi, töö- ja majariistu, riideid, vilja ja — orje, kõigepealt tüdrukuid; viimased leidsid vähe ostjaid, sest neid oli linna muidugi küllalt kokku kogunud; neid võis peaaegu leivakoo-rukese eest saada.
Ivo tore telk seisis eraldi laagri tagumises osas ja telgi ümber seisid vahid, kes kedagi võõrast ligi ei lasknud. Hommikul pärast Tallinna alla tulemist istusid Ivo Schenkenberg ja Agnes von Mönnikhusen telgis pruukosti-lauas. Agnes oli terve, ta kandis ainult pahemat käsivart veel sidemes, aga teda hoiti telgis kinni, sest et väljas käimine, nagu vanamoor seletas, tema õrnale tervisele esiotsa veel kahju oleks võinud tuua. Ta ei kandnud enam poisi ülikonda, vaid toredat naisterahva riiet ja kalleid ehteid, mida Ivo talle poolvägisi oli kinkinud. Agnesele ei maitsenud toit ega jook; nukralt istus ta Ivo vastas ja mõtles Gabrielile, kes, nagu Ivo ütles, enesele kingitud vabadust kurjasti oli pruukinud ja — plehku pannud.
Ivo oli väga mahe ja viisakas, puistas meelitusi, heitis nalja ja kõneles oma suurtest tegudest. Vaenlaste vastu kurat, sõprade vastu ingel, naisterahvaste vastu truu ori — see oli Ivo tegudele, nagu ta ise tõendas, ikka juhtnööriks olnud; selle põhimõttega oli ta vaenlasi võitnud, sõpru vaimustanud ja mõnegi naisterahva südant liigutanud. Ivo imestas ja pahandas salamahti, et tema vaimustatud sõnad Agnese suust samasugust vastukõla ei leidnud, tema leekivad pilgud neiu tuhmiks nutetud silmi vastu läikima ei pannud; veel hullem — ta pidi enesele valuga tunnistama, et Agnese pilk, kui see harva kogemata temal juhtus viibima, salakartust, umbusaldust või koguni jälkust avaldas. Kibeda sapiga täitis see Ivo südant, et Agnes sajandat korda sest asjast juttu tegi, mis ühtepuhku ta meeles liikus.
„Kuhupoole võib Gabriel põgenenud olla?“ küsis Agnes otsekui iseenesega rääkides.
„Kuhu mujale kui venelaste juurde — seal on ju tema pärispaik,“ kostis Ivo karmilt.
„Aga tal oli Tallinnas tegemist.“
„Mis tegemist?“
„Ta otsib oma isa taga.“
„Teie usute kelmi lori?“ naeris Ivo põlgavalt. „Tema isa oli vene harjakas, keda kahekümne aasta eest Tallinnas varguse pärast üles poodi.“
Jälle see umbusklik, jälkust avaldav pilk! Ivo raputas end veidi ja kõneles siis vähem hooplikul toonil edasi: „Tallinna poole ei või ta põgenenud olla, sest ta teab, mis teda siin ootab: äraandja palk, kole piinasurm. Ma usun küll, et ta esiotsa Tallinna poole püüdis. Venelastel on kahtlemata nõu Tallinna kallale kippuda ja selle inimese on nad salakuulajana ette saatnud; selleks on Gabriel otsekui loodud, sest ta tunneb linna lapsest saadik, mõistab kõik keeled ja on üldse kaval rebane. Et ta teel meie kätte sattus, see oli meie isamaale vististi õnneks; see näitab, et üks kõrgem käsi vana Tallinna üle valvab. Kahju, et ma end tema haleda vingumise läbi liigutada lasksin; nüüd on ta putkus ja võib meile veel mõndagi tuska teha, kuid seda ei ole vähemalt mitte karta, et ta Tallinnas oma nägu iganes julgeb näidata. Ühe asja pärast pean ma tema põgenemise üle otse rõõmustama: see kõlvatu on ju paraku minu kasuvend. Minu isa vannub praegu veel seda päeva, mil ta harjaka poja armu pärast oma majja võttis, aga mis parata? Ta on minuga koos üles kasvanud ja see oleks mulle vaeva teinud, teda piinamisest purustatud liikmetega võllas rippumas näha. Peale teie, preili Agnes, ei julge ma seda meelenõrkust kellelegi tunnistada, muidu arvatakse, et ma teda meelega põgeneda lasin.“
„On ta siis tõesti põgenenud?“ küsis Agnes otsekui unest ärgates; näis, kui ei oleks ta Ivo pikast seletusest üht sõnagi kuulnud.
Ivo põrkas tagasi ja kogeles kähvatades: „See on kentsakas küsimus!“
„Kas teie minu eest midagi ei varja!“ ütles Agnes, teravalt, peaaegu luurivalt Ivole silma sisse vahtides. „Kas temale midagi õnnetust ei juhtunud? Ta oli äkilise meelega, ta võis teie meestega riidu sattuda ja — kes teab? Vahest salgate seda minu eest, kardate mind hirmutada ja kurvastada? Ärge kartke, ma võin kõige hirmsamat tõtt kannatada, aga see kahevahel kõikumine ähvardab mind surmata.“
Ivo otsaesisel läikis külm higi, ta hambad lõgi-sesid. Ta ei suutnud Agnese uurivat pilku välja kannatada, tõusis järsku üles ja kõndis paar korda telgis edasi-tagasi. Siis ütles ta rõhutud häälega: „Teie jampsite, preili von Mönnikhusen; ma näen, et haigus teist veel kaugeltki lahkunud ei ole. Teil on rahu ja puhkamist hädasti vaja. Ma läkitan kohe vanaeide teie eest hoolitsema.“
„Ma ei taha seda naisterahvast näha!“ hüüdis Agnes ahastuse ja jälkusega. „Ma olen täiesti terve, laske mind nüüd linna!“
„Ei või — ma pean teie kalli elu eest vastutama,“ ütles Ivo külmalt. „Veel paar päeva rahu, küllap siis näeme.“
Nende sõnadega astus Ivo telgist välja. Õues kutsus ta venna ja vanamoori, käskis neid Agnest valvata ja temale seltsiks olla.
„Kas veel ei hakka painduma?“ sosistas Christoph irvitades.
„Kui ei paindu, siis murran!“ kiristas Ivo vastuseks. Vahtidele ütles ta: „Teie vastutate oma peadega selle eest, et preili telgist välja ega keegi võõras telgi ligi ei pääse.“
Siis Tcargas ta hobuse selga ja kihutas tuhatnelja linna poole.
Paar tundi hiljem ratsutas seltskond suuri saksu linnast Schenkenbergi laagrit vaatlema. Ratsutajate seas olid Tallinna bürgermeistrid Friedrich Sandstede ja Dietrich Korbmacher, mõisameeste pealik Kaspar von Mönnikhusen ja junkur Hans von Risbiter. Mönnikhusen oli Kui-metsa õnnetusest saadik veel tõsisemaks ja kärsitumaks muutunud, kuna junkur Hans veel endine kergemeelne hoopleja ja luiskaja oli; tema loomus oli liig pealiskaudne, ta vaim liig madal, et õnnetuse tundmus seal sügavaid juuri oleks võinud ajada. Kahtlemata oli junkrul ilusast pruudist kahju ja ta avaldas oma kahetsust valju sõnaga igaühele, kes iganes kuulda tahtis, aga ta ei unustanud iialgi juurde lisada, et tema tosina venelasi ära oli tapnud ja Agnese vististi nende käest oleks päästnud, kui kõik mõisamehed niisama hiilgavalt kui tema oma kohut oleksid täitnud; ühtlasi tõotas ta pühalikult Agnest „lõu-koera suust“ välja kiskuda, niipea kui laialipillatud mõisamehed jälle koos on. Avaldas keegi imestust, et Hans Risbiter, kes kaksteistkümmend venelast ära tapnud, ise ilma vähemagi kriimustuseta oli pääsenud, siis tõmbas Hans õlad kõrgele ja andis märku, et tema vehklemiskunstis kaunis kõrgele pulgale olla jõudnud. Ivo kirju-vatilisi sõjamehi nähes, kes ju enamasti endised talupojad ja pärisorjad olid, kräsutas junkur Hans nina ja ütles põlgavalt: „Ma tahan Matsi nime kanda, kui need lurjused venelasi silmaga on näinud.“
„Mitte ainult näinud, vaid ka võitnud,“ Õiendas bürgermeister Sandstede.
„Kenad võitjad!“ pilkas Risbiter. „Andke mulle kümme tublit mõisameest ja ma kihutan kogu selle kodukoonlaste karja ülepeakaela merre.“
„Ärge seda tehke, junkur Risbiter,“ ütles Sandstede peene naeratusega. „Sellest oleks kahju, sest need koonlased on praegu meie paremad sõjamehed.“
„Näha, et teie sõjamees ei ole, härra bürgermeister, sest muidu ei raatsiks teie seda aunime nii lahke käega raisata.“
„Sõjamees või mitte, aga seda ma näen siiski, et need mehed võidurikkalt ja rohke saagiga tagasi on tulnud,, kuna vahvad mõisamehed omalt maalt põgenedes tühjade kätega meie juurest varju otsima tulevad.“
„Ohoo, kas tahate meid torgata?!“
„Tasa, Hans!“ heitis Mönnikhusen tõsiselt, peaaegu kurvalt vahele. „Meil ei ole õigust uhkustada, kuna meie kallim vara vaenlaste käes on.“
„Oh Agnes, kulla Agnes!“ õhkas Risbiter kätt vastu rinda surudes, „millal tuleb see päev, mil sind oma kätega lõukoera suust välja võin kiskuda? Kust leian ma kangele teole sündsaid kaaslasi? Kuhu on kõik meie vahvad sõjamehed jäänud? Talupojad ja pärisorjad kannavad nüüd sõjameeste nime, käsitöölise poeg Ivo Schenken-berg, kelle nime eile veel Ideegi ei tundnud, on täna kuulus sõjapealik!“
„Kas see nimi teile tõesti nii tundmatu oli, junkur Risbiter?“ küsis Sandstede naeratades. „Tuletage meelde!“
Risbiter punastas kergelt, aga ta kostis upsakalt: „Minu mälestus ei ulatu kodanike ja käsitööliste nimede tarbeks.“
„Vahest mäletate veel seda suurt riidu, mis mineval suvel Tallinna turul junkrute ja kodaniku-poegade vahel oli? Ivo Schenkenberg oli viimaste ninamees, kelle nuhtlemist rüütlid pärast suure ägedusega, aga asjata nõudsid.“
Risbiter oli näost punane kui keedetud vähk: ta mäletas väga selgesti, et ta räägitaval korral Ivo käest armetul viisil peksa oli saanud.
„Kas sina ka selle inetu riiu juures olid?“ küsis Mönnikhusen kulmu kortsutades.
„Mina?“ kogeles Risbiter. „Ei mäleta . . . Näe, mis tore telk see seal on? Lähme vaatama!“
Teised olid sellega nõus ja terve salk ratsutas Ivo telgi ette, kus neli meest vahil seisid.
„Tagasi!“ hüüdis esimene vahimees, tulijatele oda vastu sirutades.
„Kelle telk see on?“ küsis Sandstede imestades.
„Ivo Schenkenbergi telk,“ kostis vahimees.
„On Schenkenberg ise siin?“ päris Risbiter ettevaatlikult.
„Pealik sõitis linna. Minge eemale, telgi ligi ei tohi keegi tulla.“
„Oled sa peast nõder, lurjus? Tead sa ka, kellega sa räägid?“
„Minul ükspuhas.“
„Mina olen junkur von Risbiter!“
„Minu pärast ole Pisbiter, aga tagane, muidu torkan!“
„Häbematu lurjus!“ kisendas Risbiter mõõka tõmmates.
„Ärge vihastuge, junkur!“ vaigistas Sandstede. „Kuule, mees, kas sa mind ei tunne?“
„Ei tunne.“
„Mina olen Tallinna esimene bürgermeister Friedrich Sandstede ja sinu pealik seisab minu käsu all.“
„Aga mina seisan pealiku käsu all ja käsk on nii, et keegi võõras telgi ligi ei tohi tulla.“
„Mis seal siis on?“
„Pole sinu asi. Katsuge, et endid siit koristate.“
„Häbematu mees!“ kärgatas nüüd ka Sandstede vihaseks saades. „Ma võin sind ja sinu pealikut kahetsema panna.“
„Ei, bürgermeister, sel mehel on õigus,“ kiitis Mönnikhusen valjusti. „Sõjamees peab ülema sõna kuulma. Jätame tubli mehe rahule ja läheme oma teed!“
„Isa! Isa!“ kõlas korraga hele hüüd telgist.
Mönnikhusen värises kogu kehast. Kõik jäid kuulatama.
„Isa, päästa mind!“ kiljatas Agnese hääl uuesti ja jäi äkki vait, otsekui oleks teda vägivallast lämmatatud.
„Minu järele!“ müristas Mönnikhusen hobuse seljast maha karates. Ta lõi mõõgaga vahimehe oda kõrvale ja tormas telgi poole. Seltskonnast tegid mitmed tema eeskuju järgi. Vahimehed põrkasid neile vastu.
„Eest ära, pöörased!“ karjus vana rüütel nende peale. „Tahate teie tütart isast lahutada? Eest ära, muidu sünnib õnnetus!“
Õnnetus ei olnud kaugel, sest vahid ei taganenud sammugi ja seltsilised tõttasid neile igast küljest appi. Risbiter ei teinud enam piiksugi, kuna Mönnikhusen vihaselt mõõka keerutas ja bürgermeistrid asjata rahu püüdsid sobitada. Äge võitlus oli algamas, kui korraga telgi eesriie kõrvale lükati ja Christoph Schenkenberg välja astus.
„Mis tülitsemine siin on?“ küsis ta valjusti.
„Christoph Schenkenberg!“ hüüdis Sandstede talle mõrudalt vastu. „Kas sedaviisi võetakse siin Tallinna bürgermeistreid vastu?“
Christoph tegi, nagu paneks ta nüüd alles kõrgeid külalisi tähele.
„Teie siin, härra bürgermeister?“ hüüdis ta silmi lahti kiskudes. „Tagasi, mehed, eks te näe, kes need härrad on? Kuidas võis see raske eksitus sündida? Uskuge, härra bürgermeister, mina ja minu vend oleme selles asjas täiesti ilma süüta. Ma kahetsen väga — “
„Hea küll, hea küll, aga nüüd täitke kohe selle härra tahtmist.“
„See härra —“
„On rüütel Kaspar von Mönnikhusen.“
„Kaspar von Mönnikhusen!“ kordas Christoph tehtud imestusega. „Palun andeks, et teid kohe ära ei tundnud. Mis on kuulsa rüütli sooviks?“
„Andke mu tütar kätte!“ põrutas Mönnikhusen.
„Teie tütar? Minu vend päästis hiljuti ühe noore naisterahva venelaste käest. Naisterahvas oli raskesti haavatud — nädalapäevad vaakus ta elu ja surma vahel. Alles mõne päeva eest hakkas ta õrna hoolitsuse mõjul toibuma, aga ta ei ole veel täiesti terve. Kardame, et tema vaim haiguse läbi segatud on, sest ta karjub ühtepuhku „isa, isa!“ ja kipub põgenema. Et sarnasel olekul rahu hädasti vaja on, siis käskis Ivo linna minnes võõraid telgist eemal hoida. Meie oleme sõjamehed ja peame ülema käsku täitma. Kui haiget näha tahate, siis palun oodata, kuni Ivo ise linnast tagasi tuleb.“
„See on väga imelik, et Ivo keeld meie käsust üle peab käima,“ ütles Sandstede kibedalt. „Aga olgu pealegi, me ei taha riidu tõsta. Küllap Ivo meile selle eest vastab. Kuid õhtuni ei või me siia ootama jääda. Kui meie telki ei pääse, siis laske preili välja tulla; ta võib ometi juba jalal seista?“
„Kahju, ka see on keelatud,“ kostis Christoph viisakalt kummardades.
„Agnes!“ hüüdis Mönnikhusen valjusti. Telgist vastas hele karjatus ja siis kuuldi otsekui rabelemise müdinat, mis Mönnikhuseni soontes vere tarduma pani. Enne kui ta uuesti ärkavas vihas kätt sai liigutada, lendas telgi eesriie kõrvale, Agnes jooksis lõhki käristatud riietega Christophist mööda ja langes rõõmukarjatusega isa rinnale.
Vana rüütel oli kõige sügavamas liigutuses. Tükil ajal ei saanud ta muud sõna suust välja, kui kogeles: „Armas laps, armas laps!“ — sasis mõlema käega tütre peast kinni, suudles ta nägu ja juukseid, hoidis teda kätega enesest eemale, vaatles ja suudles jälle. Kui tema himu täis oli, arvas junkur Hans oma järje tulnud olevat.
„Ma ütlesin ikka, et sinu veel lõukoera suust välja kisun!“ hüüdis ta vaimustuses ja sirutas käed välja, oodates, et jälleleitud pruut nüüd tema kaissu lendab. Aga Agnes põrkas tema eest tagasi ja ütles ärarääkimata põlgusega: „Teie?“
„Mina neh,“ kinnitas Risbiter. „Mina’p see olin, kes telki lähemalt vaadata himustas ja kohe vahimeeste kallale kippus. See oli imelik aimus, või õigem ütelda südame hääl, mis mulle selle õnneliku mõtte andis.“
Agnes pööras õnnelikule aimajale järsku selja ja ütles isale: „Lähme siit, mul on hirm selle paiga eest.“
„Hirm, kui mina siin olen!“ ütles Mönnikhusen uhkusega. „Ära karda midagi, rüütel Mönnikhusen mõistab oma tütart kaitsta. Aga miks sa kätt sidemes kannad? Oled sa tõesti haavatud, vaene laps?“
„Jah, ma olin haavatud, aga nüüd olen terve. Oh isa, ma olen palju läbi teinud“ — Agnese hääl värises — „sestsaadik, kui sind viimast korda nägin, kuid siin ei ole paras koht sellest rääkida.“
„Vaene laps, vaene laps! Ma otsisin sind sel hirmsal ööl igast nurgast, aga sa olid kui tina tuhka kadunud; alles siis, kui viimne päästmise lootus möödas oli, põgenesin ma põlevast mõisast.“
„Ja mina tapsin sinu kambri poole tungides tosina venelasi ära, aga kamber oli tühi,“ lisas Risbiter alandlikult juurde.
„Kas sa võid juba hobuse selga istuda, Agnes?“ küsis Mönnikhusen.
„Võin küll, aga ma jookseksin ka jala hea meelega sinuga kaasa,“ ütles Agnes rõõmsalt. „Usu mind, isa, ma olen osavaks jalakäijaks saanud ja pika tee ära käinud.“
„Preili von Mönnikhusenil ei sünni jala käia,“ tähendas vana rüütel kõrgilt.
„Risbiteri pruudil ammugi mitte,“ lisas junkur Hans kähku juurde. Ta talutas hobuse pruudi ette ja hoidis viisakalt kummardades käe all, et Agnes sadulasse võiks astuda. Agnes oli silmapilgu kahevahel, aga siis sai ta hea süda pahameele üle võitu. Risbiteri viisakus liigutas teda. Ta pakkus junkrule kätt, mille see aupaklikult oma huultele surus.
„Veel üks silmapilk!“ ütles Agnes. Ta pööras enese Christophi poole, kes sõna lausumata pealt vaatas. „Ma palun teid viimast korda tõsiselt ütelda, kuhu minu vaene reisiseltsiline on jäänud. Teid usun ma enam kui teie venda.“
„Minul ei ole venna sõnadele midagi juurde lisada,“ kostis Christoph külmalt.
„Ma vannutan teid, rääkige tõtt!“
Christoph kehitas vaikides õlgu.
„Siis ei ole mul siin enam midagi tegemist,“ õhkas Agnes kurvalt ja laskis end junkur Hansul sadulasse aidata; Hans ise võttis ühe sulase hobuse. Terve seltskond ratsutas pikkamisi laagrist välja. Keegi ei julgenud neid enam kinni pidada. Christoph vaatas neile mureliku näoga järele.
„Miks sa seda sündida lasksid?“ sosistas vanamoor tema kõrvale astudes.
„Mis parata?“
„Mis Ivo nüüd ütleb?“
„Ütelgu mis tahes,“ kostis Christoph pahaselt käega lüües. „Ega ma ometi vägisi Tallinna bürgermeistrite vastu võinud hakata.“
Teel jutustas Agnes isale oma põgenemise lugu. Gabrieli nime kuuldes hüüdis Risbiter vahele: „Seesama, kes minu käest metsas malka sai?“
„Seesama, kelle käest teie metsas malka saite,“ kostis Agnes külmalt. Risbiter tahtis õiendavalt vastata, aga Mönnikhusen käskis tal vait olla ja Agnest jutustada. Kui Agnes lõpetanud oli, ütles Mönnikhusen kulmu kortsutades: „Ma ei mõista, miks nad sind veel kinni hoidsid, kui sa ise ennast terve tundsid olevat; vahest oli neil nõu minu käest kõrget lunastusraha välja nuruda?“
„Ma kardan, neil oli teine, kurjem nõu,“ sosistas Agnes kahvatades.
„Kurjategijad!“ kiristas Mönnikhusen, laagri poole rusikat raputades.
„Ära vannu neid, isa,“ ütles Agnes jälle pehmemaks minnes. „Ma olen neile siiski suurt tänu võlgu, sest nad on minu eest väga hästi hoolt kandnud. Teaksin ma ainult, mis nad minu seltsilisega on teinud!“ •
„Kena seltsiline, kes häda ajal putku paneb!“ pilkas Risbiter kibedasti.
„Ma tunnen teisi seltsilisi, kes veel enne häda-aega putku panid,“ oli Agnese kärme vastus. „Aga see’p see on, mis mind vaevab: ma ei või uskuda, et Gabriel tõesti on põgenenud. Ma kardan, nad on ta haavatult, võib-olla surnult kuhugi maha jätnud.“
„Miks ei pidanud ta põgenema, kui ta teadis, mis teda kui vene salakuulajat Tallinnas ootas?“
„Olge vait, junkur Risbiter!“ hüüdis Agnes põlevail silmil. „Teie ei tea, mis te räägite. Gabriel ei ole salakuulaja!“
„Noh, noh,“ vaigistas Mönnikhusen, „ära seltsilise pärast liiga muretse; kes siis tema elu järele nii ahne oli? Küll sa näed, ühel kenal päeval tuleb ta meie käest teenitud jootraha nõudma.“
See mõte oli Agnese meelest nii veider, et see teda pahandadagi ei suutnud. „Kui see mees veel elab,“ mõtles ta naeratades, „siis ei lepi ta jootrahaga; see nõuab rohkem.“
„Vaadake!“ hüüdis korraga bürgermeister Sandstede. „Kas see ei ole Ivo Schenkenberg?“
Linna poolt tuli üksik ratsanik tuhatnelja kihutades. Seltskonna juurde jõudes pidas ta hobuse järsku kinni ja vahtis ainsa silmaga kui tardunult Agnese otsa.
„Vabandage, et ilma teie loata telgist välja tulin,“ ütles Agnes lahkesti. „Ma tänan teid kõige hoole eest, aga teie kartus oli üleliigne. Ma olen täiesti terve ja pealegi õnnelik, sest nagu näete, olen ma oma armsa isa jälle leidnud.“
„Kes laskis teid telgist välja?“ ümises Ivo kahvatades.
„Keegi ei lasknud; ma tulin ise välja ja nimelt mitte ilma takistuseta“ — Agnes tähendas naeratades oma lõhkikärisenud riietele —, „mis selgesti tunnistab, et ülevaatajad oma kohut on täitnud; ärge nende peale asjata viha kandke! Ma olen vabaduses kasvanud lind, kes puuri ei sünni.“
Ivo oli kui tumm. Agnes ajas oma hobuse temale Ilgemale, vaatas talle läbitungivalt silma ja sosistas: „Kuhu on Gabriel jäänud?“
Nüüd alles näis Ivo täiele arusaamisele ärkavat. Ta silm välkus, õel naeratus kräsus ta huuli.
„Otsige teda!“ vastas ta kähiseva häälega ja andis järsku hobusele kannuseid. Asjata hüüdsid Mönnikhusen ja mõlemad bürgermeistrid teda tagasi. Ivo ei pööranud kordagi pead, vaid kihutas kui meeletu laagri poole. Oma telgi ees kargas ta vahutava hobuse seljast. Christoph tuli talle telgist vastu. Sõnagi lausumata tõstis Ivo rusika ja lõi vennale vastu silmi. Christoph tuikus ja taganes hirmuga telki: Ivo tormas järele.
„Äraandja!“ kärgatas ta venna peale, kes paludes käed talle vastu sirutas. „Miks sa seda tegid?“
„Tahad sa mind tappa, nagu sa Gabrieli tapsid?“ ähkis Christoph. „Ma ei võinud parata, bürgermeistrid kippusid vägisi telki ja vahid tahtsid neid maha lüüa. Mõtle, mis sellest välja oleks tulnud! Täna taevast ja mind, et hirmsa õnnetuse ära pöörasin.“
Ivo ei kuulanud. Ta tuikus vaheriide taha, tõukas vanamoori jalahoobiga sealt välja, hakkas kahe käega oma karvust kinni ja langes hambaid kiristades ning tumedasti möirates Agnesest mahajäetud asemele kummuli.