Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad/11
11
LAULATUS.
Kaspar von Mönnikhusen oli põhjatu rikas. Vaevalt oli keegi Eestimaa mõisnike seast sõja läbi nii rasket kahju saanud kui tema, aga siiski ei tundnud ta veel puudust. Tal olid Toompeal ikka veel uhked majad ja majades hulk varandust, millega ta vürstlikult elada, laialipillatud mõisamehi koguda ja neid uuesti sõjale valmistada suutis. Tal oli kindel nõu Kuimetsa venelaste käest tagasi võita. Enne aga pidi Agnese ja Risbiteri pulmad Tallinnas ära peetama ja noorpaar sõjakärast eemale, Kuramaale asuma, kus Risbiteril mõis oli. Küll tõrkus Agnes vastu, küll . tõendas ta sada korda, et tema nüüdsel kardetaval ajal isast koguni lahkuda ei raatsi, küll püüdis ta Risbiterit põlguse ja kibeda pilkamisega enesest eemale peletada, aga see kõik ei aidanud midagi. Mönnikhusen oli ettevõetud nõus kaljukindel. Pulmad määrati septembrikuu keskmistele päevadele. Agnes nuttis Gabrielile mõteldes ööd läbi. Ta süda ütles: Kui Gabriel veel elab, siis peab ta mind üles otsima, oodaku teda siin mis tahes. Ta teab, et ma Tallinnas olen. Miks ta ei tule? On ta haige? On ta surnud? See oli iga kord Agnese mõtete viimne piir, ja iga kord asus kramp ta südamesse, kui ta mõtetega niikaugele oli jõudnud. Mistarbeks siis veel elada? Agnes mõtles sagedasti surma peale, aga ta ei tahtnud kätt enese külge panna. Ilma Gabrielita pidi ju surm muidugi pea tulema. Kuidas võis Gabrieli pruut Risbiteriga elada, õnnelik olla, vanaks saada? See oli Agnese meelest jälk mõte, see oli närtsi-mine ja surm.
Gabriel aga ei tulnud ega tulnud.
Ivo Schenkenberg viibis ikka veel Tallinna all laagris. Oma endisest tulisest agarusest näis ta palju kaotanud olevat. Pooled päevad istus ta nukras mõttes üksipäini telgis ega lasknud kedagi enese juurde. Öma meeste vastu oli ta valjem kui enne. Mitmed jooksid pakku, aga teisi tuli seda rohkemalt juurde, sest näljastest, kes sõjas leiba otsisid, ei olnud paraku puudust. Nõnda kasvas Ivo salk päev-päevalt suuremaks, kasvas tõeliseks sõjaväeks, nii et rootslased Tallinna lossis juba kartusega küsima hakkasid, kas see neile ja linnale hädaohtu ei ähvarda. Bürgermeistrid püüdsid neid vaigistada, üteldes, et Ivo suurt lööki venelaste vastu ette valmistavat.
Ühel õhtul — see oli septembrikuus — istus Ivo üksipäini telgis, kui vahimees sisse astus ja teatas, et üks suursugu naisterahvas temaga rääkida soovivat. Ivole tuli kohe meelde, et Agnes von Mönnikhusen teda mitmel korral asjata enese juurde oli kutsuda lasknud.
„Kes see on?“ küsis Ivo järsku üles karates.
„Ta ei ütle oma nime, aga bürgermeister Sandstede ja paar sulast on temaga kaasas.“
„Käsi naisterahvast üksipäini sisse astuda.“
Vahimees läks ja Ivo jäi kange südamepõksu-misega ootama. Telgi eesriie kahises ja naisterahvas, kelle nägu tiheda looriga kaetud oli, astus sisse.
„Preili von Mönnikhusen!“ hüüdis Ivo lämbunud häälega.
Agnes tõstis loori üles. Ta näost paistis tõsine hingevalu, ta silmad olid nutust tuhmid, punaste äärtega. Oli see nüüd kahjurõõm või kaastundmus, aga Ivo tundis oma tardunud südames midagi puhkevat ja sulavat. Ta pakkus võõrale istet ja ütles pehmelt, peaaegu kartlikult: „Kust see au tuleb, et preili von Mönnikhusen —“
„Teie ei tahtnud minu juurde tulla,“ ütles Agnes väsinud häälega, „sellepärast pidin mina teie juurde tulema; mul on ju teile nii palju tänu tunnistada.“
„Teie ei ole minule mingit tänu võlgu, preili von Mönnikhusen,“ kostis Ivo natuke kibedalt.
„Ei, ei, ma olen teile suurt tänu võlgu. Teie olete ju mind otse surmast päästnud.“
„Ja ometi kardate teie mind, armuline preili, sest teie olete ju enese kaitseks bürgermeistri kaasa võtnud.“
„Bürgermeister Sandstede on minu isalik sõber. Isale ei tohtinud ma sellest külaskäigust sõnagi lausuda ega ka üksipäini kaugele välja sõita. Mispärast peaksin ma teid kartma? Ma tean, et teie aus mees olete.“
„Ometi ei usu teie mind.“
„Kuidas nii?“
„Teie ei tulnud mulle tänu tunnistama, vaid mind usutlema.“
Agnes vaatas tummalt enese ette maha.
„Teie olete minu mehigi usutlenud ja neile raha pakkunud,“ kõneles Ivo armuta edasi. „Teie tunnete minu mehi vähe; nad mõistavad sõna kuulda.“
„Siis olete neil ometigi keelanud tõtt rääkida?“ küsis Agnes järsku; ta tuhmid silmad põlesid ja püüdsid Ivo ainsast silmast läbi ta hinge tungida.
„Võib-olla,“ kostis Ivo mõrudalt.
Agnes langes äkisti tema ette põlvili maha, tõstis ristipandud käed kalgi mehe poole üles ja siis voolas äge, erutatud hinge põhjast tulev palve ta huultelt: „Rääkige ise mulle tõtt, Ivo Schenken-berg! Miks te mind piinate? Mis kurja olen ma teile teinud? Ütelge mulle, kus Gabriel on, siis tahan ma teid igavesti tänada ja õnnistada. Teie näete, kuidas mu hing väriseb ja ahastab. On teil kivist süda, et teise inimese piin teid sugugi ei liiguta? Mispärast kardate teie tõtt rääkida? Olgu see tõde kõige hirmsam, mis mu süda aimab — mis võin mina, väeti tütarlaps, teile teha? Rääkige, ja ma tahan seda kui püha saladust oma südame põhja matta. Ma palun, ma vannutan teid teie ema mälestuse juures, ütelge mulle, mis olete te Gabrieliga teinud?“
„Gabriel on surnud,“ ütles Ivo tumedalt.
Agnes tõusis püsti. Ta oli kahvatu kui surnu, aga rahulik.
„Teie ise olete tema mõrtsukas,“ ütles ta selge häälega.
„Ta langes ausas kahevõitluses minu käe läbi.“
„Miks te seda tegite?“
„Sellepärast, et ma teid armastan.“
Agnes taganes otsekui kiskja elaja eest.
„Ole ära neetud, vilets mõrtsukas!“ hüüdis ta kätt välja sirutades.
Ivo karjatas kui haavatud loom ja astus sammu edasi, aga Agnes oli juba telgist välja läinud.
Kui Agnes koju jõudis, ootasid isa ja Risbiter teda maja trepil.
„Kus sa nii kaua olid?“ hüüdis Mönnikhusen. „Me olime juba mures sinu pärast!“
Agnes kargas hobuse seljast maha, ilma Risbiteri abi ootamata, andis hobuse sulase hooleks, astus isa kõrvale ja ütles külmalt: „Nüüd tehke minuga mis tahate.“
„Mis see tähendab?“
„See tähendab, et miila pulmade vastu enam ei tõrgu.“
„Seda ma ootasin ammugi,“ naeratas Mönnikhusen, kuna junkur Hans pruudi käest kinni sasis ja esiti neid, siis pruudi kahvatuid huuli suudlustega kattis. Oma joovastuses ei pannud ta tähelegi, et Agnes tema käte vahel külm ja tuim nagu elutu kuju oli.
„Ratsasõit oli vist väga lustlik, et sinu kõva südant nii järsku pehmendas?“ naljatas Mönnikhusen.
„Jah, see oli väga lustlik ratsasõit,“ kostis Agnes kentsakalt naeratades.
„Hea tagajärje pärast ei taha ma sinuga tapelda, nagu see esiotsa mu nõu oli. See oli sinust ettevaatamatu tegu, hilisel õhtul peaaegu üksipäini linnast välja sõita, kuna Ivo Schenkenbergi toored, taltsutamata mehed igal pool luusimas on. Loodan, et sul nendega mingit kokkupõrkamist ei olnud?“
„Ei olnud,“ kostis Agnes tuimalt.
„Oleksid sa minu kaasa võtnud,“ ütles Risbiter, „siis ei oleks sul mingit kokkupuutumist karta pruukinud.“
„Jah, Agnes,“ ütles Mönnikhusen pehmelt,
„ma rõõmustan südamest, et sa nüüd noorema ja kangema mehe kaitse alla saad. Ma ei usu, et ta sind rohkem armastab kui mina, aga vististi jõuab ta sind paremini võõra vägivalla ja sinu enese edevuse eest kaitsta kui mina seda paraku teha võisin.“
Vana rüütel pani liigutuses käe tütre kaela ümber ja andis ta valgele otsaesisele suud. Seda enesele heaks eeskujuks arvates valmistas ka junkur Hans end teist korda pruudi magusale suule tormi jooksma, aga Agnes libises tema nõu märgates isa käte vahelt välja ja tõttas trepist üles.
Järgmine päev oli pulmade ettevalmistamise päev. Vanaaegsel viisil ja vanaaegse toredusega pidid pulmad peetud saama — see oli Mönnikhuseni kõikumatu tahtmine. Piduliste arv oli linnas veel palju suurem kui Kuimetsas, sest linn kubises mõisnikkudest. Vaevalt suutis linna suur gildimaja kõiki kutsutud võõraid mahutada. Rüütlid, nende naised ja hobused olid toredasti ehitud, olgu küll, et ehted enamasti põlatud kodanike käest laenatud olid. Vaesuse tunne ei seganud kellegi pidurõõmu: kuulus liivi kergemeel ajas viimast korda õisi. Viin ja õlu peletasid mured kaugele, mehed hooplesid ja trallitasid, naised peksid keelt ja heitsid võrkusid välja nagu kõige sügavama rahu ajal. Kõigist pulmalistest ei võtnud üksainuke üldisest pidurõõmust nähtavat osa, ja see oli — pruut ise. Agnes oli tuim ja tumm, ta näovärv lumivalge, peaaegu läbipaistev, jooned otsekui kiviks tardunud, huulte ümber seisis muutumata naeratus, nagu seda inimeste juures nähakse, kes naeratades surnud. Võõraste nali, mis igakord kõige peenem ei olnud, ei kihutanud pruudile kordagi puna palge, ei sundinud teda kordagi naerule. Kuulis ta neid naljasõnu? Kuulis ja nägi ta ülepea midagi? See oli väga kahtlane, sest Agnese suust ei tulnud peaaegu sõnagi, ta pilk oli tume, ta silmad vaatasid ühtepuhku ilma arusaadava mõtteta kuhugi lõpmatusse kaugusse. Ta tegi kõik, mida isa ja targad tädid teda teha käskisid, ta laskis oma keha ehtida, seisis kannatlikult raske mõrsjakrooni koorma all, kuni piduliste salgad tema auks gildimaja trepist pidulikult mööda ratsutasid.
„Kena pruut, aga külm kui kivi,“ ütlesid pealtvaatavad kodanikud. „Jumal tänatud, meie tüdrukutel on enam värsket elu sees kui niisugusel mitmesaja-aastase rüütlisoo võsul.“
Siis tuli pühapäev kätte. Pärast jumalateenistust liikus uhke pulmarong toomkiriku poole. Pruutpaari ees kõndisid mängumehed ja küünla-kandjad. Vana rüütlite kiriku uks oli lippude ja vanikutega ehitud otsekui vürstliku paari vastuvõtuks. Kirikus teretati pruutpaari orelimängu ja lauluga. Kirikhärra pidas pika kõne, rääkis vaimustusega kahe kuulsa sugukonna ühendusest — jumala auks ja isamaa kasuks. Siis astus pruutpaar peiupoiste ja pruuttüdrukute saatel altari ette, Risbiter uhkel, kõmiseval sammul, Agnes otsekui poolunes, mahalöödud silmil. Nagu hoop-lik võiduhõisk,amine kõlas Risbiteri „jah“ läbi kiriku. Kirikhärra pööras ennast Agnese poole: „Ja nõnda küsin ma ka sinult, pruut, kas sinu südame nõu on, et sina tahad oma peigmeest Hans von Risbiterit oma abikaasaks võtta ja temaga elada ja kannatada kõik, mis jumal sinu peale paneb, head ja kurja, rõõmu ja viletsust, rikkust ja vaesust, ega taha ennast temast ära lahutada, enne kui jumal teid ise lahutab surma läbi. On sul nüüd see meel ja nõu, siis ütle kõikide kuuldes selgesti — jah!“
Agnes ei vastanud kohe. Esimest korda tõstis ta silmi, esimest korda tungis valus, värisev õhkamine ta piinatud rinnast. Ta tundis end jumalast ja inimestest mahajäetud olevat, üksipäini võõras maailmas. Nagu abi otsides vaatas ta kirikhärrast mööda rahvahulga peale, kes kahel pool altari kõrval seisis. Korraga jäi ta silm ühele kohale seisatama, esiotsa ehmatusest tardudes, siis ärarääkimata rõõmust särades.
Seal seisis Gabriel — nagu Kissi poeg peajagu kõigist kõrgem, õõnsate paledega, auku vajunud mustade silmadega, nägu kahvatu kui surnul, jooned kibedast tundmusest viltu kistud; see ei olnud endine uhke, kangekaelne ja lustlik Gabriel, vaid silmanähtavalt kurjast saatusest kiusatud inimene, haigusest kurnatud ja hingevalust vaevatud, aga siiski elus, kahtlemata, elus!
„Ei, ja tuhatkorda ei!“ tuli hääl valju karjatusena Agnese suust. Surmkahvatus kattis ta nägu; ta tuikus ja kukkus maha: ta oli minestanud. Rahvast puupüsti täidetud kirikus tõusis ilmatu kihin ja kahin. Seda oli sagedasti nähtud, et pruudid ennast altari ees kaua paluda ja meelitada lasksid, enne kui igatsetud „jah“ nende suust tuli, aga valju, nii kindlat tõrkumist ei olnud veel keegi kuulnud. See pidi midagi tähendama, seal pidi mõni saladus peidus olema. Oi, sellest sai palju juttu teha!
Naisterahvaste ja kirikus oleva arsti hoolel ärkas Agnes mõne minuti pärast minestusest ja tõusis jalule. Ta esimene pilk otsis Gabrieli, aga see oli kadunud.
„Viige mind koju, ma olen haige,“ sosistas Agnes.
„Pai, kulla Agnes, ütle enne jah!“ kerjas Risbiter, kes näost punane ja higine oli.
„Isa, päästa mind, vii mind siit ära, muidu ma suren!“ ägas Agnes peigmehe eest hirmuga taganedes.
Mönnikhusen pani käe tütre keha ümber, mida ta kui haavalehte tundis värisevat, ja ütles kurvalt:
„Laps, laps, mis sa teed? Miks sa häbi minu halli pea peale kogud?“
„Anna andeks, isa, ma ei või teisiti,“ sosistas Agnes, oma järsku punastavat nägu isa rinnale mattes.
Vana rüütel pidi õlgu kehitades ja kulme kortsutades kirikhärrale ning võõrastele seletama, et laulatus tütre äkilise haiguse pärast seekord katki pidavat jääma: pidulisi palus ta siiski kokku jääda, sest mis täna ei sündinud, võivat homme sündida. Pikkamisi tühjenes kirik ja õuel seisid veel kaua elavalt juttu ajades üksikud inimeste salgad.