Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad/9

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

9

KASUVENNAD.

Schenkenbergi laager seisis Jägala jõe läänepoolsel kaldal, sel kohal, kus Viru- ja Järvamaalt tulevad teeharud, praegune Narva ja Piibe maantee, kokku jooksevad. Laagri üldine pilt oli ütlemata kirju. Mitmetaoliste ja mitmekarvaliste telkide vahel sõelus ning käratses hulk mehi, kes oma välispidise kuju poolest enam röövlite kui korrapäraste sõjameeste moodi olid. Mõned olid veel endises eesti talupoja riides, teised rootsi ja vene sõjameeste mundris, kolmandad kandsid mitmete rahvaste ja seisuste käest kokku riisutud ja selga lapitud hilpusid. Mõne kuu ajaga oli see „nälginud talupoegade kari“, mis seni Tallinna sakstele ristiks kaelas olnud, kuulsaks väesalgaks muutunud ja sakslase Ivo Schenkenbergi osava juhatuse all otse imetegusid teinud, üksikuid venelaste salkasid võitnud, kaugele Virumaa südamesse tunginud, lugemata hulga mõisaid ning külasid paljaks riisunud ja põletanud. Suured kraami-lasud, loomade karjad ja hulk sõjavange andsid tunni - :ust, et nad ka sel korral sõjakäigult vene käsu all seisvate suguvendade juurest tühja käega tagasi ei tulnud. Riisumise pärast ei või neid laita; nad ei olnud teistest väehulkadest paremad ega pahemad, sest sel ajal pidi sõda ise sõjavägesid toitma, neile rikkust ja kõike elu-lõbu muretsema; sõjamehe kohus oli — vaenlasele võimalikult kahju teha. Et vaenlaste nime all oma sugurahvas vahest kõige suuremat kahju sai, sellest hooliti kuueteistkümnendal aastasajal veel pisut vähem kui seda meie ajal tehakse.

Olid talupojad esiti selle üle nurisenud, et saksa kodaniku poeg nende üle pealikuks seati, siis olid nad sellesama pealikuga nüüd täiesti rahul. Ivo Schenkenberg oli vapper ja osav sõjamees, täis kavalust ning kelmust, näost inetu, aga tugev kui karu, omade vastu parajal kohal lahke ja vali, vaenlaste vastu püsti kurat ise. Venelased kartsid teda rohkem kui mõnd rootsi kindralit. Teda nimetati „Eestimaa Hannibaliks“, sest et ta ilma kartuseta oma väikese salgaga vaenlaste maa sisse tungis nagu vanal ajal suur kartaagolane Hannibal vägevasse Rooma riiki oli tunginud. Ühtlasi oli Ivo ka sellepoolest Han-nibali sarnane, et ta ühest silmast pime oli.

Ivo Schenkenbergi telk — endine vene vürsti omandus — oli ütlemata tore, kulla, hõbeda ja pärlitega välja õmmeldud, seestpoolt maapind kallite nahkadega, telgi seinad kirju iluriidega kaetud. Telgil oli kaks paksu vaheriidega üksteisest lahutatud osa. Eespool istus parajasti Ivo ise oma venna Christophi ja kolme nägusa tütarlapsega joogilauas — sest Ivo oli suur õrnema soo austaja, kellele toit ega jook ilma naisterahva seltsita ei maitsenud —, kui Andres kummardades sisse astus.

„Noh, kas hobuseid leidsid?“ hüüdis Ivo talle vastu.

„Viisteistkümmend hobust,“ vastas Andres keha sirgeks ajades.

„Kust?“

„Hanijõelt.“

„Kas hinda küsiti?“

„Mis hinnast küsida, kui muidu saab,“ irvitas Andres.

„Andres!“ ütles Ivo kulmu kortsutades, „pea meeles, et nüüd jälle kodumaal oleme, kus riisumine keelatud on.“

„Ega meie riisunud. Võtsime kust saime, ega võinud parata, kui keegi hinda küsima ei tulnud.“

„Hea küll. Säh, joo.“

Andres jõi pakutud peekri ühe joonega tühjaks, tänas ja ütles siis silmi maha lüües: „Üks paha asi on mul veel teada anda.“

„Räägi.“

„Sakslane Düftler sai surma.“

„Düftler surnud? Kahju, see oli hea nuuskija. Kuidas ta suri?“

„Tema langes tütarlapse käe läbi.“

Tüdrukud laua ääres puhkesid naerma.

„Õnnelind!“ ütles ka Ivo naeratades. „Aga kuidas see juhtus?“

„Düftler kippus püstoliga tüdruku kallale, aga tüdruk oli nobedam ja paugutas tema enne maha.“

„Haha, nii lolliks ei oleks ma Düftleri arvanud, et ta püstoliga tüdruku kallale kipub,“ naeris Ivo. „Mis tüdruk see oli?“

„Eks tüdruk ole ikka tüdruk, aga see sõge oli poisi riides.“

Tüdrukud laua ääres ähvardasid naeru pärast katkeda. Andres oma lolli jutuga oli nende meelest ütlemata naljakas. Nad ei aimanud, et Andres neist kavalam oli ja ennast lolliks tegi, et Ivo tuju parandada. Tema tahtmine läks korda. Ivo naeris:

„Taevas õnnistagu sinu kõneandi, õiglane Andres! Kui edaspidi ühe asja üle kähku selgust tahan saada, siis küsin esmalt sinult. Noh, pajata edasi, mis sest poisi riides tüdrukust siis pärast sai?“

„Tema sai haavata.“

„Kes teda haavas?“

„Düftler haavas.“

„Veel pärast surma?“

„Ei, enne surma. Nad lasksid korraga. Meie kuulsime üheainsa paugu ja nägime kaks inimest langevat. Düftler oli kohe surnud, aga tüdruk jäi elama. Oleks ta mees olnud, siis oleksime ta muidugi sedamaid ja jalapealt ära kägistanud; et ta aga tüdruk oli, siis tõime ta kõrgema kohtumõistja ette.“

„Väga õige. Kas on ilus tüdruk?“

„Nagu ingel.“

„Too ta siia.“

„Tema on õues kanderaami peal, ei saa üles tõusta. Tal oli ka seltsiline kaasas, naljakas mees, ütleb enese pealiku kasuvenna Gabrieli olevat.“

„Minu kasuvend Gabriel!“ hüüdis Ivo järsku üles karates. „Miks sa, lurjus, mulle seda kohe ei ütelnud?“

Ivo tõttas telgist välja, teised tema kannul. Õues seisis Gabriel hulga vahtide keskel, tema kõrval kanderaami peal Agnes, kena kahvatu pea nähtaval, keha Gabrieli ülikuuega kinni kaetud. Kasuvennad tundsid teineteise kohe ära: vanal vaenul on ikka truum mälestus kui vanal sõprusel. Nende esimene tundmus oli vähemasti Ivo poolt kohe vaenulik.

„Kae, meie tatarlane on jälle elusse tõusnud!“ hüüdis ta pilkavalt, kuna ta ainuke silm kahjurõõmust välkus. „Mina arvasin, et sa Venemaal ammugi nälga oled surnud.“

Igal muul ajal oleks Gabriel teravalt vastanud. Nüüdk,i tõusis veri talle järsku pähe, aga ta sai enese üle võitu ja vastas tasa, peaaegu paluvalt:

„Ivo, sul on õigus pilgata. Sa oled suureks ja vägevaks saanud, kuna mina mööda ilma hulgun. Ma ei tule sind enese pärast tüütama, ma ei taha sinu käest midagi saada, aga ole armuline selle õnnetu lapse vastu, kes raskesti haavatud on ja vististi sureb, kui tema eest õrnasti hoolt ei kanta.“

Oli see nüüd alandlik palumise hääl, mida Ivo Gabrieli suust esimest korda eluajal kuulis, või pilk Agnese kena, kahvatu näo peale, mis Ivo kõva südant liigutas, aga ta ütles palju pehmemalt: „Kes see ilus laps siis on?“

„Ma ei tahaks seda mitte kõikide kuuldes öelda,“ kostis Gabriel tasakesi.

„Siis lähme telki.“

„Ma ei või haige juurest ära minna, enne kui tean, et ta hästi hoitud on.“

„Tõstke tüdruk üles ja pange minu telgis sängi!“ käskis Ivo.

„Sinu telgis?“ kogeles Gabriel kurja aimates.

„Mis siis?“ ütles Ivo karedalt. „Mul ei ole siin laatsaretti haigete tarbeks. Kui ma tüdruku, kes minu mehe ära tappis, oma telki võtan, siis tähendab see minu poolt suurt heldust.“

Gabriel vaatas küsivalt Agnese peale, kes vähe arusaadavalt pead noogutas. Sõnalausumata sasis Gabriel kanderaami otsast kinni. Kui Agnes telgi tagumises jaos pehmele voodile oli pandud, käskis Ivo kõiki välja minna ja jäi eesruumis Gabrieliga nelja silma all kõnelema. Gabriel jutustas lühidalt, mis temale ja tema seltsilisele sestsaadik juhtunud, kui venelased mõisameeste laagri kallale kippusid. Need juhtumised, mis tema enese meelest kõige tähtsamad olid, jättis ta muidugi nimetamata.

Ivo kuulas terava tähelepanuga, mõtles silmapilgu ja ütles siis sosistades: „Sina oled rüütlipreili kullake?“

Gabrieli silm välkus, aga ta kostis jääkülmalt: „Sinu nali on nüri, Ivo Schenkenberg.“

„Mul on üksainuke silm, aga see on terav,“ irvitas Ivo. „Mis sa tühja põikled? Oleme ju vanad sõbrad ja kasuvennad, kellede vahel saladusi ei tohi olla. On sul nii suur hirm vana Mönnikhuseni valjuse pärast? Ära karda, et mina äraandjaks saan, ehk see küll mulle suurt valu ei teeks, kui sind võllas kõikumas näeksin.“

„Ma olen ju sinu käes, sa võid mind ise võlasse kõlkuma panna, kui see sulle nalja teeb,“ andis Gabriel vastu tahtmist kibedalt vastu. „See oleks paras lepitus nende lugemata kõrvalopsude eest, mis sa minu käest oled saanud.“

„Väga hea, et mulle . kõrvalopsusid meelde tuletad,“ urises Ivo veidi punastades. „See annab asjale tõsisema näo. Mul on suur himu sind jalgupidi üles tõmmata lasta, nagu sinu vanaisaga tehti.“

„Ivo!“

Nagu tume möirgamine tuli hääl Gabrieli rinnust. Vähe puudus, siis oleksid Ivo lapsepõlvi-sed mälestused kõrvalopsude asjus uut kinnitust leidnud. Julge sõjamees oli kohmetult sammu taganenud ja käe mõõga külge pannud.

„Ma näen, et sa kardetav inimene oled,“ ütles ta veidi kõikuva häälega.

„Gabriel!“ kõlas vaheriide tagant pehme paluv hääl, mis Gabrieli kõigest kehast värisema pani. Ta märkas, et äkilises vihas liig kaugele oli läinud. Ümberpööramine oli raske, aga Gabriel sai enesest võitu.

„Ära pahanda, Ivo,“ ütles ta vagusalt. „Meie oleme ju koos üles kasvanud, mispärast peaksime meie teineteist siis igavesti torkima ja kiusama? Mina ei ole sinu ega su venna vastu iialgi viha kandnud; kui äkilise meelega vahel eksisin, siis olen selle eest küllalt kannatanud. Mis asi keelab meid ära leppida ja edaspidi head sõprust pidada? Mõtle, sa oled minust õnnelikum ja praegu palju kangem; õnnelikkude ja kangete kohus on armu ja heldust näidata.“

„Ma tean ise paremini, mis mu kohus on,“ urises Ivo. „Pole sul vaja mind õpetada. Minu esimene kohus on kardetavat kelmi kahjutuks teha. Sina oled vene hulguse poeg ja putkasid minu isa majast otsekohe Venemaale. Kes ütleb mulle, et sa nüüd vene salakuulaja ei ole?“

„Ei, Ivo, mina ei ole salakuulaja,“ ütles Gabriel kurva tõsidusega.

„See juhtus vist üsna kogemata, et venelased Kuimetsa kallale kippusid, kui sina parajasti seal olid?“

„Mina tulin hoopis teisest küljest, ma ei võinud Paide venelaste nõust midagi teada.“

„Väga imelik kokkujuhtumine!“ pilkas Ivo. „Mis sul siis Kuimetsas otsimist oli?“

„Ei midagi. Ma läksin laagrist mööda ja mõisameeste pealik ise kutsus mind sisse.“

„Kust sa tulid ja kuhu sa läksid?“

„Ma tulin Võnnust ja läksin Tallinna poole.“

„Mis sa Võnnus tegid?“

„Ma olin vene sõjamees.“

„Jälle kentsakas kokkujuhtumine,“ irvitas Ivo. „Vene sõjamees satub Võnnust kogemata mõisameeste laagrisse ja mõisameeste pealik ise kutsub teda sisse. See on nii selge, et usu vägisi!“

„Ma ütlesin sulle, et ma Tallinna poole teel olin.“

„Mis sa Tallinnast tahtsid?“

„Ma otsin oma isa taga.“

„Sinu isa on vist Tallinna esimene bürgermeister?“

„Minu isa elab Rootsimaal.“

„Väga tõenäolik, kui mitte kogemata nälg või võllas tema kalleid päevi ei ole lühendanud . . . Tasa, tasa, jäta oma vemmal rahule. See kena aeg, mil meie teineteist rusikate ja kaigastega kallistasime, on paraku mööda läinud. Nüüd räägime teist juttu.“

Ivo lõi telgi eesriide lahti, käskis kümme meest sisse astuda ja ütles neile Gabrieli peale näidates: „Siduge see inimene kinni ja viige ta minu venna telki.“

Mehed kargasid nagu hundid Gabrieli kallale.

Sel silmapilgul kõlas telgi tagumisest poolest valus, südantlõhestav karjatus. Gabriel kiskus enese meeste käte vahelt lahti, tõttas Agnese voodi ette ja langes siin põlvili. Agnese silmist paistis meeletu ahastus.

„Nad tahavad sind tappa?“ karjatas ta valusalt.

„Sest pole viga, aga mis siis tuleb?“ hüüdis Gabriel meelt heites.

Kõvad kämblad haarasid uuesti ta kraest ja käsivarrest kinni. Nagu vihane lõukoer kargas Gabriel üles, raputas kinnivõtjad enesest eemale, kiskus mõõga kepi seest välja ja hüüdis välku-vail silmil: „Elusalt ei seo mind keegi. Minu veri tulgu sinu peale, Ivo Schenkenbergi“

„Ära mängi kometit!“ ütles Ivo külmalt. „Sinu verd ei himusta keegi, aga sa oled kahtlane inimene, kelle üle peab valvama. Sa jääd vangi, kuni Tallinna jõuame.“

„Ja siis?“

„Siis vaatab kohus järele, kas sul Kuimetsa langemises süüd on. Leiab kohus sind ilmsüüta olevat, siis võid rahuga oma isa otsima minna.“

„Kuulge mind!“ hüüdis Agnes äkisti. Ta oli asemel istukile tõusnud, ta silmad põlesid, kahvatanud palgeile ilmus kerge puna: ta oli ütlemata ilus oma sügavas hingeärrituses. Nagu ära nõiutud vahtis Ivo ta otsa. Telgis vaikis kõik kära.

„Teie teate, et ma Kuimetsa härra Kaspar von Mönnikhuseni tütar olen?“ ütles Agnes kindla häälega.

„Ma tean seda,“ pomises Ivo.

„Hea küll, mina tunnistan ja vannun, et sel mehel Kuimetsa langemises mingisugust süüd ei ole. Kas usute minu tunnistust?“

„Ma usun, et teie, armuline preili, seda usute, aga kahetsen, et isamaaline kohustus mind ennast umbusklikuks teeb,“ kostis Ivo naeratades.

„Teie teotate mind ja minu isa, kui temasse puutute,“ hüüdis Agnes ägedasti. „Rüütel Mönnikhusenil on suur võimus, tema peab sellest mehest lugu.“

„Mina ei karda ähvardusi,“ ütles Ivo külmalt.

„Andke andeks, ma ei ähvarda, ma palun,“ kogeles Agnes, kuna viimane veretilk ta palgelt jälle kadus.

„Ärge alandage ennast, preili von Mönnikhusen,“ heitis Gabriel kulmu kortsutades vahele.

„Teie näete ise, armuline preili, kui kangekaelne see inimene on,“ ütles Ivo õlgu kehitades. „Ma annan teile oma sõna, preili von Mönnikhusen, et mul janu tema vere järele ei ole. Ma ei taha üht karva tema peas kõveraks teha, kui tema ise mind ja minu mehi vihale ei ärrita. Tema peal seisab raske kahtlus, sellest peab ta ennast Tallinna kohtu ees puhastama.“

„Mina ei karda kohut, aga siduda ei lase ma end mitte,“ ütles Gabriel kindlalt.

Agnes uuris ahastusega Ivo nägu; selle raudsele otsaesisele oli kirjutatud, et sealtpoolt järeleandmist loota ei olnud.

„Gabriel, üks sõna!“ palus Agnes tasakesti. Gabriel kummardas tema üle.

„Mõtle: sinu surm on minu surm,“ sosistas Agnes talle kõrva sisse. „Alanda ennast minu pärast!“

„Sa tahad seda?“ sosistas Gabriel kurvalt vastu.

Siis ajas ta keha sirgeks, viskas mõõga Ivo jalgade ette ja ütles tumedalt: „Nüüd tee minuga mis tahad!“

Ühe silmapilguga olid ta käed selja taha nööritud. Veel korra sai ta haleda naeratusega Agnese poole pead noogutada, siis tõmbasid mehed ta telgist välja. Agnes langes jõuetult asemele tagasi . . .

Laagri elus sündisid sestsaadik mõned muudatused. Oli Ivo Schenkenberg seni suure kiirusega Tallinna poole tagasi rutanud, siis tegi ta nüüd, nagu sooviks ta Jägala jõe ääres põliselt paigale jääda. Oma telgi ümber keelas ta kõik käratsemise ära ja telki ei lasknud ta kedagi peale targa naisterahva, kes laagris arsti aset täitis ja keda selle kõrval ka pisut nõiamooriks peeti. See vanamoor valvas ööd ja päevad Agnese voodi juures ja tema hoolitsemise ning rohitsemise tõttu paranes haav kiiresti. Kui haige uinus, käis Ivo teda sagedasti vaatamas. Kaua silmitses ta siis Agnese nägu, sosistas vanamooriga seda ja teist ja läks kikivarbail välja, niipea kui haige rahutuse märke avaldama hakkas. Oli Agnes ärkvel, siis tegi vanamoor temaga juttu ja mõistis juttu kavalal viisil ikka Ivo peale käänata, teda sõnadega taevasse tõstes, temale igast asjast kiitust otsides; küsis aga Agnes Gabrieli järele, siis ei leidnud eideke küllalt sõnu „isamaa ära-andjat ja viletsat salakuulajat“ laites. Agnes märkas varsti, et vanamoor kiitust ja laitust ette seatud plaani järele välja jagas. See tähelepanek jahutas imeliku kiirusega haige tänutundmust oma hoolitseja vastu, tegi teda kalgiks ja umbusklikuks: ta rõõmustas kuuldes, et Gabriel ikka elus ja terve, ja laskis kõik muud jutud ühest kõrvast sisse, teisest välja.

Kümnendal päeval pärast Agnese haavamist andis vanamoor Ivole teada, haige olla nii kaugele toibunud, et juba üles tahab tõusta. Ivo käskis vanamoori õues oodata ja läks üksipäini haiget vaatama. Agnes oli voodis istukile tõusnud.

„Mis mu vaene reisiseltsiline teeb?“ oli ta esimene küsimus.

Ivo kortsutas vähe arusaadavalt kulmu.

„Teie suhtute sellesse inimesesse väga suure osavõtuga?“ küsis ta tumeda häälega, neiu valget nägu, milles sügavasse vajunud silmad telgi poolpimeduses peaaegu mustalt läikisid, ahne pilguga silmitsedes.

„Ta on mind surmahädast ja vangipõlvest päästnud,“ kostis Agnes vagusalt, „kuidas võiksin ma siis tema suhtes osavõtmatu olla?“

„Temal oli kerge teid venelaste käest päästa, sest tema ise on neid Kuimetsa juhatanud.“

„See on vale!“ hüüdis Agnes elavalt.

Ivo kehitas õlgu: „Seda näitab ülekuulamine Tallinnas.“

„Süütut ei või ükski kohus hukka mõista.“

„Kes teab?“

„Kannatage veel, Ivo Schenkenberg!“ palus Agnes. „Ärge andke teda kohtu alla, enne kui õiged tunnistajad kohal on. Minu isa üksi võib teda õigusega süüdlaseks ehk süütuks tunnistada. Tema ei kannata iialgi, et inimesele, kes tema ainsa lapse elu on päästnud, ülekohut tehakse.“

„Tunnistajaid Kuimetsast on muidugi vaja, ja see oleks väga soovitav, et rüütel von Mönnikhusen ise tunnistajana äraandja vastu välja astuks,“ ütles Ivo mahedasti. „Kuid siis peaksime paraku teid, armuline preili, kuni kohtuasja lõpetuseni vangis pidama.“

„Mispärast?“ küsis Agnes kohkudes.

„Teie võiksite oma silmadega iga tunnistajat eksitada, preili von Mönnikhusen.“

„Kuidas nii?“

„Missugune mees suudaks jah ütelda, kui teie ei ütlete? Kas teie oma võimust nii vähe tunnete, kena nõid? Mina nägin teid mõne päeva eest esimest korda eluajal ja olen selle lühikese ajaga teiseks inimeseks muutunud. Tänini arvasin ma oma kallist kasuvenda pahuraks, õelkavalaks, valelikuks inimeseks, aga teie silma vaadates olen ma peaaegu valmis uskuma, et ta inglitest puhtam on.“

Ivo meelitus mõjus kentsakalt Agnese peale; tal oli tundmus, kui oleks kihvtise ussi susin ta kõrvu puutunud; külm värin käis ta kehast läbi, ta südames sosistas salahääl: vaata ette!

„Teie pidasite oma kasuvenda — pahaks inimeseks?“ ütles ta aralt.

„Ma ei pidanud teda mitte ainult selleks, vaid ma tundsin teda kui paha inimest,“ tõendas Ivo kurblikult. „See on imelik, et teie, armuline preili, tema eest nii sooja vaimustusega kostate, kuna tema — aga sest ei maksa rääkida.“

„Rääkige!“

„Teie ahastate ja värisete selle kõlvatu elu pärast, kuna tema teie järele veel kordagi ei ole küsinud. Temal ei ole mingit muret, ta priiskab hommikust õhtuni ja ajab rumalat lori.“

„Kuidas võib ta seda teha, kui ta seotud on?“ kahtles Agnes.

„Oh, ta palus ja vingus, kuni ma halastuse pärast ta köidikud lahti käskisin päästa. Tänuks rikub ta nüüd minu mehed ära, meelitab neid joomisele ja ässitab minu vastu üles.“

„Gabriel palus ja vingus?“ kordas Agnes umbusklikult ja vastu tahtmist libises pilklik naeratus üle ta näo.

„Häda õpetab paluma,“ urises Ivo salamahti hambaid kiristades. „Teie ehmataksite, preili von Mönnikhusen, kui ma teile täiesti tunnistaksin, kui alatu, kui nurjatu see inimene on. Ma ei julge seda kõike rääkida.“

„Rääkige peale!“

„Tema näib väga selgesti teadvat, kui palju ta teile tohib loota. Ka tema ootab päästmist teie isa poolt, kuid paraku hoopis teistel põhjustel kui teie, armuline preili.“

„Mis see tähendab?“

„Teie ei usu, kui raske mul on seda seletada, ehk küll asi iseenesest väga lihtne on. See inimene tunneb teie isa vägevat mõju, ja teab ühtlasi, et rüütel Kaspar von Mönnikhusen ennem sureks kui vähemat musta täppi oma perekonna au küljes salliks. Kui nüüd rüütel Mönnikhusen teda enneaegu ei päästa, siis ähvardab see nurjatu kohtu ees mõnda asja ilmutada, mis valusasti teie ja teie isa au külge puutuvad.“

„Ma ei saa teie sõnadest aru,“ ümises Agnes kogu kehast värisedes.

„Ühe sõnaga: Gabriel kiitleb, et Agnes von Mönnikhusen tema armuke olla.“

Agnese rind tõusis, ta palgeil leekisid kaks tulipunast laiku.

„Teie valetate!“ hüüdis ta järsku.

Ivo ainuke silm välkus.

„Teie armastate seda inimest,“ urises ta kokku surutud hammaste vahelt.

Agnese näo üle sähvis verevool, mis kohe surmakahvatusele maad andis. Tasase, aga kindla häälega ütles ta: „Jah, ma armastan seda inimest ja miski asi — kas kuulete, Ivo Schenkenberg! — mingi laim ei suuda seda armastust kõigutada.“

„See tähendab; teie usute teda ja arvate mind valelikuks,“ kiristas Ivo viha pärast kahvatades. „Teie unustate, et minul valet vaja ei ole; teie unustate, et Gabrieli elu ja — veel mõni muu asi minu käes seisab.“

Agnese meeles tärkas aimus Ivo südame loost, ja ühtlasi sähvis kentsakas mõte ta peast läbi: kui see kuri inimene mind armastab, kas ma ei peaks temaga kometit mängima, kuni Gabriel päästetud on! Juba lähemal silmapilgul lükkas Agnes selle mõtte põlastusega tagasi; tema aus, õiglane loomus ei sallinud madalat kavalust.

„Tema ja minu elu seisab jumala käes,“ ütles ta vagusalt.

Ivo läks tuikudes välja. Õues ootavale vanamoorile ütles ta ähvardades: „Ma tegin sinu nõu järele; kui asi raisku läheb, siis hoia oma nahka!“

„Küllap ma tütarlapsi tunnen!“ pomises vanamoor vastu ja näitas oma musti hambatüükaid.

Ivo kargas hobuse selga ja kihutas üksipäini laagrist välja. Kui ta hilisel õhtul tagasi tuli, oli hobune vahus ja Ivo nägu nii kohutav, et vastutulijad hirmuga tema eest taganesid. Ta kargas hobuse seljast maha ja sammus oma venna Christophi telgi poole, kus Gabrieli vangis peeti. Telgi ees istus Christoph teiste meestega tule ääres. Ivo kihutas nad sealt minema. Teised läksid sõna lausumata, ainult Christoph jäi seisma, vaatas vennale silma sisse ja ütles pead vangutades: „Mis mõte sul on, Ivo?“

„Pole sinu asi,“ purskas Ivo.

„Su nägu ei kuuluta head ette; sa tahad Gabrieliga tüli otsida.“

„Kas sina ka teda armastad?“

„Armastan või mitte, aga õigust ütelda, ta ei ole kõige pahem poiss ja peaasi — ta on tõesti ilmsüüta.“

„Kasi mu silmist,“ kärgatas Ivo rusikat tõstes, „muidu võiksin unustada, et sa mu vend oled!“

Christoph, kes venna taltsutamatut viha tundis, taganes õlgu kehitades. Ivo astus telki, mida õues põleva tule kuma vähe valgustas. Gabriel lamas üksipäini telgi nurgas; ta käed ja jalad olid ahelais, mis tasakesi kõlisesid, kui ta pead tulija poole pööras.

„See on ilus, et sa ise vaest vangi vaatama tuled,“ hüüdis ta Ivole vastu; „õige võõrustaja kohus on külaliste aega viita.“

„Aeg läheb sul vist igavaks,“ urises Ivo hammaste vahelt.

„Ma ei ütle ei,“ kostis Gabriel haigutades. „Ma ei saa aru, mispärast sa siin nii kaua aega viidad. Kõik panevad imeks, miks sa Tallinna poole edasi ei lähe, kraamid on koos, hobused ja vankrid valmis, sõjakäik lõpetatud — mis sa veel ootad?“

„Sa ei läbe kannatada, kuni sind võlla tõmmatakse.“

„Parem on võllas rippuda kui sinu külaline olla. Sinu kasuvennalik hool minu eest läheb liiale. Sa pead mind nagu last mähkmetes ja värised kartes, et ma sinu juurest liig vara ära jook-seksin. Arvad sa mind nii tänamatu meelega olevat? Kas sa mind enam ei usu? Sa tead ju vanast saadik, et mina valetamise peale suur meister ei ole. Eks sa mäleta veel: kui lapsepõlves üheskoos mõne koerustüki ära olime teinud ja meie naha kallale kiputi, siis oskasid sina asja ikka nii pöörata, et terve nahaga oleksime pääsenud, poleks mina mitte oma suures rumaluses viimasel otsal ikka kõike üles tunnistanud: meie saime siis parki ja sellepärast sa mind ju kõige enam vihkasid.“

Ivo kuulas tasakesti hambaid kiristades. Ta tundis ennast selle inimese ees, kelle elu ometi tema käes seisis, võimetu olevat. Oh, kui hea meelega oleks ta Gabrieli suust seda palvet ja kiunumist kuulnud, millest ta täna veel Agnesele ette oli luisanud! Selle asemel pidi ta nüüd rahulikku pilkamist kannatama ja tunnistama, et miski asi kangekaelset kasuvenda painutada ei suutnud. Iga sõna Gabrieli suust oli piitsahoop Ivo uhkusele.

„Mis ma pidin ütlema,“ kõneles Gabriel ikka veel pool-naljatades, aga juba märksa pehmemal toonil, „kuidas preili von Mönnikhuseni käsi käib?“

Ivo pigistas hambad kokku ega lausunud sõnagi: külm higi tikkus ta otsaesisele.

Gabriel ütles elavamalt: „Christoph teatas, et haige täna esimest korda jalule olla tõusnud. Sina oled tema eest tõesti isalikult hoolt kandnud ja igapidi õiget rüütlimeelt näidanud. Selle tubli teo eest ütlen sulle kõige soojemat tänu ja annan sulle kõik noorepõlve patud tingimata andeks. Ma suren rõõmuga, kui tean, et minu vaene reisiselt-siline hästi hoitud on.“

„Sa loodad vist, et ma teda sinule hoian?“ pilkas Ivo mõrudalt. „Sa oled kergeusklik. Võib olla, et ma seda magusat suutäit iseenesele hoianl“

Ahelad kõlisesid. Gabriel oli järsku istukile tõusnud.

„Mis see tähendab?“

„See tähendab, et Agnes Mönnikhusen tänasest päevast saadik Ivo Schenkenbergi armuke on,„ irvitas Ivo.

Gabrieli kohmetus tegi temale piiritult nalja.

„Ära sellega naljata,“ ütles Gabriel ärritusest väriseva häälega. „Nii kaugele ei tohi sinugi vägivald minna. See ei ole karjatüdruk, kellele sa nuhtlemata liiga võiksid teha. Rüütel Mönnikhusen on vägev mees, kes kangemat kaela võib murda kui sinu oma. Mölla nii palju kui jaksad, aga ära unusta, et sinu vägivallale piir on seatud.“

„Kes räägib siin vägivallast? Tarvitasid sina vägivalda, kui ta sinuga pakku jooksis? Ometi ei ole sina mitte midagi ja mina olen kuulus sõjapealik, Eestimaa Kannibal! Võid sa silmapilgu kahevahel olla, kuhupoole siin kena Agnese lugupidamine kaalub? Hahaha!“

Silmapilgu oli Gabriel tõesti kahevahel; nagu terav mõõk sähvis kuri mõte ta hingest läbi: oli valu ja õnnetus Agnese meelt seganud, või oli ta tõesti — ei, see ei võinud olla: see oli täiesti võimatu. Agnes truudusetu, Agnes — Ivo Schenkenbergi armuke? Naeruväärt! Gabriel pahandas iseenese peale. Kuidas võis nii inetu kahtlus ühe silmapilgugi tema mõttes aset leida? Kas ta Ivot kui õelat valetajat veel küllalt ei tundnud? Ivo tahtis teda ainult piinata — see oli käega katsuda. Gabriel oli nüüd sessamas hingelises olekus nagu Agnes hommikul, kuid kahju, Gabrielil oli veel vähem kavalust, veel vähem kannatust.

„Sa valetad, Ivo,“ ütles ta rahuliku põlgusega.

Oleks ta vähemalt tigedaks saanud, äkilist viha avaldanud! Tema rahulik põlgav hääl sütitas Ivo kahjurõõmust veidi suigutatud viha uuesti põlema.

„Valitse oma keelt!“ kähistas ta hambaid kiristades.

„Veel üks sõna seletuseks, siis jään vait,“ ütles Gabriel külmalt. „Mulle näib, nagu oleksid sina sestsaadik, kui mina ennast tõrkumata siduda lasksin, minust vale arvamise pähe võtnud. Sa arvad vahest, et mina sind kardan. See on eksitus. Ma ei kartnud sind sel korral ega karda sind praegugi. Ma tean, et sa minuga kõik imed ära võid teha; sa võid mu keele suust lõigata, mu silmad välja torgata, võid mind elusalt keeta ja küpsetada, aga iialgi ära looda, et mina sind enese pärast paluma hakkan või — sinu sõnadesse usun. Nii, nüüd on meie vahe selge ja minu südame pealt koorem ära veeretatud, mis mind kogu selle aja rõhus.“

Ivo käsi sasis kramplikult pistnoa peast kinni, mis tal vöö vahel oli.

„Sa ise ärritad mind?“ tuli hääl korinal ta rinnust.

„Ahaa, sul oli vist juba siia tulles nõu mind ära veristada? Seda parem, siis pole mul võllaga enam vaevlemist; ega ma sinu nõndanimetatud kohtunikkude käest eluga ikka ei pääseks. Uks palve on mul veel; Agnes von Mönnikhusen vii ilusti ta isa kätte; sa võid julge olla, et hea jootraha saad. Paremat ära looda mitte! Agnes mõistab ausa mehe ja — Ivo Schenkenbergi vahel vahet teha. Ma ei tea, kui suurt lugu ta sinust peab, aga seda ma tean, et tema lugupidamine sinu kohta minu surma läbi mitte ei tõuse. Sa võid tema ees minu peale valetada et suu vahutab, nagu sa ka vist juba teinud oled —“

Ivo kummardas äkisti ja tõukas noa kõigest jõust Gabrieli rindu. Gabriel oli poolpüsti karanud, lühike rögin tuli ta rinnust — siis kukkus ta vaikselt selili maha. Ivo jäi natukeseks ajaks liikumatult seisma, lõi siis käega, pühkis noa tera kuue hõlmaga verest puhtaks, astus telgist välja, hüüdis mehi ja ütles neile lühidalt; „Koristage see raibe ära ja visake jõkke!“

„Ivo, Ivo, mis sa nüüd tegid?“ hüüdis Christoph pärani silmil venna otsa vahtides.

„Maksin äraandjale palka; tema hukkamine jäägu saladuseks!“ kostis Ivo mõrudalt.

Christoph pööras vennale järsku selja ja läks ära. Mehed vabastasid Gabrieli käed ja jalad ahelatest, tõstsid elutu keha üles ja kandsid ta jõe kõrgele kaldale. Tumedasti läikis must veepeegel pimeda oru põhjas. Üks plauh! — ja veevoolud vajusid kokku kadunud keha üle.

„Kes käskis kasuvenna juurde kippuda!“ ümises Andres, kes meeste seas oli, kahetsedes. Teised kehitasid õlgu, vahtisid veel silmapilgu allapoole ja läksid siis laagrisse tagasi. Nende südamed olid rahul. Nende kohus oli täidetud.