Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad/12

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad
Eduard Bornhöhe

12

HAIGE SÜDAMEGA KERJAJA.

Mönnikhusen viis tütre, keda ta tõesti haigeks pidas — sest muud seletust ei leidnud ta tema sõgedale kangekaelsusele — kinnises tõllas koju ja jättis ta seal arsti, pruuttüdrukute ja tädide hooleks; ise tõttas ta gildimajasse oma võõraste eest hoolt kandma. Naisterahvad tõstsid Agnese poolvägisi voodisse, ehk ta neile küll naerdes seletas, et ta enam haige ei ollagi, vaid ainult väsinud ja uimane. Arst pakkus talle tungivalt seda ja teist rohtu, aga Agnes lükkas tema abi pool-paludes, pool-pilgates tagasi, nii et see auväärne isand viimaks muud teha ei võinud kui pahaselt käega lüüa ja oma teed minna. Naisterahvastest oli raskem lahti saada. Küll maalis Agnes neile elavate värvidega pidurõõmu gildi-saalis ette, mida tema kerge haigus koguni ei tohtivat rikkuda, küll seletas ta neile, et tal muud vaja ei olla kui rahu ja üksiolemist, kuid see ei aidanud midagi; kõik tahtsid temale seltsiks olla, tema juures valvata. Agnes pani viimaks tõesti väsinult silmad kinni ja näis rahulikult uinuvat. Naisterahvad jäid veel tüki aega sosistama, hakkasid siis haigutama ja küsivalt üksteise otsa vahtima. Aegamööda lahkusid esmalt nooremad, siis vanemad kambrist ja — ei tulnud enam tagasi; kõik olid tee Toompea mäest alla leidnud. Üksainuke vana tädi, kes Mönnikhuseni juures armuleiba sõi, jäi veel valvama. Agnes lõi silmad lahti ja hakkas tädi jumalakeeli paluma, et see teda üksi jätaks, sest ta ei võivat uinuda, kui tuba tühi ei ole; ümmardaja abist olevat temale tarvilisel korral küll. Tädi lahkus tasakesi torisedes.

Mõni minut hiljem kõlistas Agnes lauakella. Kui ümmardaja, noor punapõskne eesti tüdruk, sisse astus, kargas Agnes ühe krapsuga voodist välja ja hüüdis lustlikult: „Ruttu, aita mind riidesse panna ja tee mind hästi ilusaks, kas kuuled?“

Tüdruk ajas imestuse pärast suu ja silmad pärani lahti ja kogeles: „Kas pulmariided?“

„Ei!“ ütles Agnes järsku. „Anna mu sinine piihapäevakleit siia; ehteid ei ole vaja.“

Agnese juukseid peegli ees korraldades kiLis tüdruk kartlikult: „Kas preili siis enam haige ei olegi?“

„Olen ma nii haiget nägu?“

„Oh ei, preili on värske ja ilus kui tõusev päike.“

„Sa oskad üsna ilusasti meelitada.“

„Aga kust see tuli, et preili täna kirikus ära minestas?“

„Jah, seda ma ei või sulle ütelda,“

„Küllap vist ikka palavuse ja paksu õhu pärast; kirik oli ju inimesi murdu täis.“

„Olid sina ka seal?“

„Eks ma olnud ka taga nurgas.“

„Kas sa kõik kuulsid?“

„Ega ma kõike küll ei kuulnud ega näinud, aga seda kuulsin küll, et preili suure häälega „ei“ ütles.“

„Panid sa seda väga imeks?“

„Mis minul tühjal imeks panna, aga inimesed panid küll imeks, miks preili junkur Risbiterit ei taha.“

„Kas sina teda tahaksid?“

„Mina?“

„Jah, sina.“

„Sa jumal ja issake!“

„Noh, vasta!“

„Kuidas tohiksin mina niisugusele asjale mõtelda?“

„Miks ei tohi? Mõtle, nagu seisaks minu käes voli teid kahekesi paari panna. Kas võtaksid siis junkru vastu?“

„Noh, ega ta nüüd just väga ilus meesterahvas ei ole,“ ütles tüdruk venitades.

„Kes meesterahva juures selle peale vaatab?“ noomis Agnes auliselt. „Aga eks ta ole muidu sinu meelest tubli mees, aus, helde, julge ja põhjatu rikas?“

„Heldene ajake!“ hüüdis tüdruk kitsikuses, „ega mina junkruhärrat küll ei tunne, aga tema enese inimesed räägivad, et —“

„Mis nad räägivad?“

„Et junkru-härra ei pidavat mitte hea inimene olema.“

„Ühe sõnaga, sa ei tahaks teda oma meheks võtta?“ Tüdruk raputas punastades pead.

„Noh vaata!“ ütles Agnes naeratades. „Kui sinagi teda ei taha, kuidas peaksin siis mina teda tahtma? Soo, nüüd mine too mulle juuste tarvis aiast kõige ilusam roosiõis, aga ära kellelegi ütle, et ma voodist tõusnud olen. Ma tahan üksi olla.“

Kui roos toodud ja pähe pistetud oli, saatis Agnes tüdruku minema, keeras ukse lukku, tõukas akna lahti ja piilus eesriide vahelt välja. Kamber oli teise korra peal ja aknast ulatus pilk üle õue ja ainsa kitsa tänava, mis õue peale viis. Tänav ja õu olid inimestest tühjad.

Mispärast igatses Agnes nii väga üksi olla? Oli tal midagi võõra silma eest varjata? Jah, tal oli tõesti midagi varjata — see oli ärarääkimata rõõm, mis ta südant paisutas, uuesti ärganud elujõud, kadunud ja jälle leitud õnne joovastav tundmus. Gabriel elab, Gabriel on siin! — see oli rõõmulaulu põhihääl, mis Agnese südames helises. Ta ei pööranud silmi tänavalt. Ta teadis: Gabriel pidi siit läbi tulema! Agnese lootus sai kahel korral petta — käskjalgade läbi, keda rüütel Mönnikhusen gildimajast üles oli saatnud tütre tervise järele kuulama. Neile öeldi: „preili uinub rahuga,“ nad tõttasid minema ja tänav jäi jälle tühjaks.

Videvik oli juba kätte jõudnud, kui veel üks meesterahva kuju mööda tänavat ülespoole tuli. Oli see jälle pettus? Agnes ei näinud selgesti, aga ta tundis ju Gabrieli tema hiiglakujust, astumisest, igast liigutusest. See oli Gabriel! Ta astus õue peale ja vaatas uurides maja akende poole üles. Agnes märkas nüüd alles, et Gabriel kerjaja kuube kandis; tal oli kepp käes ja kott kaelas.

„Kas niisugusele kerjajale ka keegi almust peaks andma?“ mõtles Agnes kaheldes.

Ta lükkas eesriide kõrvale ja kummardus pisut aknast välja. Nende pilgud juhtusid kokku. Nad noogutasid teineteisele pead. Rohkem ei olnud esiotsa kummalegi vaja, selle ühe pilgu ja peanoogutusega olid nad üksteisele kõik selgeks teinud, pika jutu ära vestnud.

Gabriel kargas kärmemalt ja kergemalt kui õige kerjaja kohus trepiastmetest üles ja koputas kõrgesti võlvitud majaukse pihta. Natukese aja pärast hüüdis ümmardaja hääl ukse tagant; „Kes seal on?“

„Vaene sant, palun jumala pärast tükikese leiba,“ oli vastus.

Agnes kuulis, kuidas uks lahti keerati.

„Oh sina laiskvorst!“ hurjutas tüdruk. „Suur terve, tugev mees — kas sul häbi ei ole kerjata?“

„Ära kurjusta, kena neiu,“ meelitas Gabriel, „kurjus ei sünni inglitele. Iialgi ärgu kräsutagu paha mõte seda lumivalget, siledat otsaesist, ärgu tumestagu südame külmus sooja helduse läiget neis tuisilmades! Ma usun kindlasti, sa oled niisama hea kui sa ilus oled.“

„Võrukael!“ mõtles Agnes naeratades. „Tahab ta mind armukadedaks teha?“

„Seda sa lobised kõik silmakirjaks,“ ütles tüdruk mõnitades, aga juba palju pehmemalt. „Noh, oota siin, ma toon sulle midagi.“

„Ära veel lahku, hea laps,“ palus Gabriel. „Mul on veel üks hoopis iseäralik palve. Vaata, nii terveks ja tugevaks, kui sa mind mu välimuse järele arvad, nii väeti ja puruhaige olen ma tõepoolest. Mul on raske südamehaigus ja see’p see sunnibki mind kerjama. Tark vanaeit kuulutas mulle, et ainult siis võin terveks saada, kui üks puhas neitsi, kellel niipalju julgust on, et ta meelevastasele peigmehele veel altari ees „ei“ ütleb, minule oma õrna kätt suudelda annab. Mina olen sarnast neitsit kaua otsinud, aga tänini oli mu vaev asjata; kõik ütlevad altari ees heameelega „jah“. Täna kuulsin kogemata, et siin majas see ingel elab, kes mind terveks võib teha. Vahest oled sina ise, kena laps, minu päästja?“

„Ei ole,“ kostis tüdruk naerdes.

„Kahju! Aga kes see siis on?“

„Ära looda, et siin pääsmist leiad. See ingel, kellest sina räägid, on meie kõrgestisündinud preili ise.“

. „On tema tige või uhke?“

„Sina ise oled tige ja uhke,“ pahandas ümmardaja. „Meie armuline preili on päris taeva ingel.“

„Noh, miks ta siis vaest inimest ei peaks

aitama?“

„Kes julgeb sinu tühja pärast preilit tüütama minna!“

„Lase ma lähen ise tema palvele.“

„Ma ei tohi kedagi võõrast inimest sisse lasta.“

„Siis kutsu preili välja!“

„Taga parem! Võta oma tükk leiba ja mine rahuga!“ „Kuule mind, kena laps!“ ütles Gabriel tungivalt. „Ma ei ole praegu muud kui vilets kerjaja, aga ma olen enne paremaid päevi näinud.“

„Seda on su näost näha,“ tõendas tüdruk.

„Mul on endisest ajast veel üks kallis asi järele jäänud. Kas näed seda sõrmust?“

„Uih, mis ilus,“ hüüdis tüdruk imestades.

„See on puhas kuld ja kalliskivi on tal'sees. Sõrmus on mulle kalliks mälestuseks, aga tervis on minu meelest veel kallim. Ma kingin sõrmuse sulle, kui sa preili siia kutsud, nii et keegi teine ei kuule.“

Agnes ootas põnevusega. Oleks tüdruk veel kauemini tõrkunud, siis oleks armuline preili vist ilma kutsumata alla jooksnud — kerjajat südamehaigusest päästma. Aga ei, tüdruk ei suutnud ^kiusatusele vastu panna. Lühikese mõtlemise järele, mille ajal ta vististi sõrmust silmitses, ütles ta moka otsast: „On see siis tõesti kullast?“

„Puhtast kullast, ja kalliskivil on veel see iseäralik omadus, et kui kaua üksisilmi tema peale-vaatad, siis näed oma tulevase peiu nägu.“

Tüdruk naeris. „Noh, olgu peale, ma võtan sõrmuse vastu. Oota siin, ma katsun õnne, ehk saan preili alla meelitada.“

Tüdruk pani ettevaatlikult kojaukse kinni, lükkas riivi ette, et kerjaja ilma loäta sisse ei pääseks, ja tõttas siis preili juurde: „Õues on kerjaja ja palub armu.“

„Mis minul sellega asja?“ kostis preili külmalt. „On ta halastuse vääriline, siis anna talle süüa ja lase ta minna.“

„Jah, seda ma tahtsingi teha,“ kogeles tüdruk, „aga see on hoopis isemoodi kerjaja. Ta — ta ei taha kellegi muu käest armuandi vastu võtta kui ainult armulise preili enese käest.“

„Soo? On ta nii häbematu, siis kihuta ta minema!“

„Pai preili,“ palus tüdruk kahvatades, „halastage selle vaese inimese peale! Ta on raskesti haige ja ütleb, et muidu terveks ei saa, kui mitte pruut „ei“ ei ütle — oh ma toru, mis ma räägin! — kui mitte armuline preili temale oma kõrgestisündinud kätt musutada ei anna.“

„Mis rumalat juttu sa räägid?“ taples Agnes kurjasti ja rõõmustas salamahti, et äge puna, mis tal äkisti palge tõusis, tehtud kurjuse läbi küllalt seletatud oli. „Jäta mind rahule ja tee oma kerjajaga mis tahad!“

„Pai preili!“

„Mine, mine!“

Tüdruk läks nuuksudes uksest välja. Ühe silmapilguga oli Agnes tema kannul.

„Miks sa nutad?“

„Oh, kulla preili, mul on nii hale meel selle vaese inimese pärast.“

„Nutad sa siis üsna puhta haleduse pärast?“ kahtles preili.

„Jah, ja temal on enesel niisugused suured, sügavad, süsimustad silmad, et — et —“

„Ohoo!“ naeris Agnes, „on tal nii ilusad silmad, siis lähme vaatama!“

Agnes võttis laualt paberilehe, mässis kuldraha selle sisse j.a läks ümmardaja seltsis alla. Kerjaja kummardas preili ees maani ja hakkas liigutatud häälega oma palvet ette kandma.

„Ma tean kõik,“ ütles Agnes vahele ja pistis paberi sisse mässitud kullatüki kerjaja pihku. Ilma pikema palveta sasis kerjaja lahkest käest kinni ja surus huuled ta siidpehmele nahale. See oli pikk, kuum, ahne suuandmine ja — uhke preili laskis seda ümmardaja suureks imestuseks ilma tõrkumata sündida. Ta pidi viimaks käe vägisi tagasi tõmbama, sest kerjaja näis lahtilaskmise unustanud olevat.

„Oled sa nüüd terve?“ küsis Agnes kentsakalt kõikuva häälega.

Kerjaja ajas oma vägeva keha sirgeks; tema kurnatud näol õitses nüüd tõesti tervise jume.

„Mul on tunne, kui oleksin ma otse terviseallikast joonud,“ ütles ta vaimustusega. „Tark vanaeit rääkis tõtt: imelik vägi elab armulise preili käe sees.“

„Mul on suur kahtlus selle imeväe kohta,“ ütles Agnes naeratades. „Ma arvan, et selle paberi sees palju mõjuvam imevägi elab.“

„Ma ei leia sõnu armulist preilil küllalt tänada. Jumal õnnistagu teda ja saatku talle varsti niisugune peiu, kellele ta altari ees heameelega „jah“ ütleb!“

„Ära nii palju täna ja õnnista,“ ütles preili kõrgi tõsidusega. „Oma tänu võid sa kõige paremini sel viisil näidata, et sa edaspidi enam ei laiskle ega kerja, vaid ausa tööga oma pead toidad. Mine rahuga.“

Kerjaja kummardas veel korra sügavasti ja läks siis oma teed. Tänava nurga taga tegi ta paberi lahti ja luges: „Aiauks vastu uulitsat, õueväravast pahemat kätt, seisab südaöö ajal lahti, öövaht saab pulmaõlut.“

Kerjaja andis paberile ja kullatükile suud ja tõttas siis tiivustatud sammul Toompea mäest alla.

Agnes ei tõstnud tervel õhtul jalga toast välja. Kella üheksa ajal tuli Mönnikhusen ise tütart vaatama ja leidis ta rahulikult voodis magamas. Küünla valgusel ärkas Agnes unest, lõi silmad lahti ja küsis: „Oled sina siin, isa?“

„Mina ise,“ kostis Mönnikhusen. „Noh, mis tervis teeb?“

„Tervisel pole viga, aga ma olen ikka veel väsinud ja uimane.“

„Kas tõused homme jalule?“

„Ma loodan seda.“

„Ja siis teeme pulmad?“

Agnes raputas nukralt pead: „Anna mulle andeks, armas isa! Ma tean, et raskesti sinu vastu eksin. Jumal näeb, et mul junkur Risbiteri vastu mingit viha ei ole, aga tema abikaasaks ei või ma mitte saada.“

„Mõtle, et ma olen oma sõna andnud!“

„Ma mõtlen selle peale ja kibe valu närib mu südant, et sina minu pärast oma sõna pead murdma, aga — ma ei või teisiti.“

Kui Agnes neid sõnu ütles, paistis tõsine hingevalu ta näost, kuid kahtlane on, kas enam selle pärast, et tema ise, kes tänini valet ja valskust südame põhjast oli vihanud, nüüd ometigi sunnitud oli armsa isa ees kometit mängima.

„Sa oled haigem kui ise arvad,“ pomises Mönnikhusen pool-pahaselt, pool-kaastundlikult. „Terve peaga räägiksid sa targemat juttu. Ma ei tohi sind ööseks üksi jätta, vaid saadan naisterahvad sinu juurde valvama.“

„Ära saada kedagi!“ palus Agnes kohkudes. „Mul on ümmardajast küll. Mul ei ole muud vaja kui täielikku rahu ja puhkamist. Kui mind rahus puhata lastakse, siis tõusen hommikul tervena üles.“

Mönnikhusen kehitas õlgu.

„Noh, olgu siis, kuidas ise arvad. Head ööd!“

„Head ööd, isa!“

Mönnikhusen läks ja võttis küünla kaasa. Agnes aga tõusis voodis põlvili, pani käed risti ja palus kuumade sõnadega praegu tehtud pattu andeks . . .

Kottpime sügisene öö oli käes. Taevas oli pilves, kange tuul raputas aias puude latvu ja puistas sealt närtsinud lehti maha. Vagasem lugu oli puude all, kus paksud põõsad ja kõrge müür, mis väikest aeda piiras, tuule võimu murdsid. Toompea tornikell hakkas parajasti kaksteistkümmend lööma, kui Agnes aiaukse lahti keeras ja kõrge, must kuju lahtisest uksest sisse vilksatas. Järgmisel silmapilgul rippus Agnes Gabrieli kaelas.

Siis läksid nad käsikäes tikerberi- ja sõstrapõõsaste vahelt läbi aia tagumisse otsa, kus suure pärna all kivist pink seisis. Ilma tõrkumata laskis Agnes end Gabrielil sülle võtta. Ta tundis: siin oli tema õige paik, õige kirik, õige laulatamise altar: siin ei ütelnud ta „ei“, siin ei olnud ta külm ega tuim, vaid täis tuksuvat elu; siin leidis ta oma südamliku naeru ja oma pisarad jälle ja tarvitas mõlemaid rohkel mõõdul. Kui esimesed tungivad küsimused kostetud, esimene tund-mustetorm vaikinud oli, hakkas Gabriel oma imelikku surmast pääsmise lugu jutustama. Ta rääkis tasa, sosinal, aga — nad olid ju nii teineteise ligidal.

Gabriel jutustas:

„Nagu sa tead, viidi mind kinniseotud kätega Ivo juurest tema venna Christoph! telki ja pandi seal käed ja jalad ahelasse. Ma olin sulle tõotanud, et vastu ei taha hakata ja pidasin sõna. Ma olin vagasem kui tall, keda tapmisele viiakse. Vastu lootust leidsin ma, et Christoph Schenken-berg, keda ma vennaga ühetaoliseks arvasin, tema kõrval õige inimesesõber oli. Ta pakkus mulle rohkesti toitu ja jooki, mis mulle aga paraku alles siis õieti maitsma hakkas, kui kuulsin, et sinu haav kiiresti paranemas olevat. Joobnud peaga kahetses Christoph sagedasti minu viletsat käekäiku ja vandus Ivot, kes oma valjuse ja toorusega ka oma lihase venna elu kibedaks tegi. Ivo ise ei näidanud mulle mitmel päeval nägugi. Ühel õhtul tuli ta üksipäini minu juurde ja hakkas mind kibedasti pilkama. Minu tuju oli pika vangipõlve läbi muidugi rikutud ja Ivo pilkamine ei parandanud seda sugugi. Ma andsin valusasti vastu, üks sõna tuli teisest ja asi lõppes sellega, et Ivo mulle noa rindu pistis.“

„Minule ütles ta, sina olevat ausas kahevõitluses tema käe läbi langenud,“ heitis Agnes vahele.

„Ma ei kahtle sugugi, et Ivo seda ütles; ta unustas ainult juurde lisada; et mina ses kahevõitluses kätt ega jalga liigutada ei saanud. Õnneks oli telgis pime, nii et noatera mind mitte otse südamesse ei tabanud, nagu see kahtlemata Ivo vaga soov oli; siiski oli hoop nii raske, et mul hing rindu kinni jäi ja ma mälestuse kaotasin. Kui kaua mu minestus kestis, et tea ma mitte ütelda, aga ärgates leidsin enese külma vee seest ja märkasin, et mu liikmed vabad olid. Ivo oli vist mind surnuks arvates jõkke visata lasknud. Ma heitsin vees selili ja lasksin end lainetest allapoole kanda. Kui laagrist, mille kohal taevas tulede kumast punetas, tüki maad eemal olin ja juba suure oja mürin mu kõrvu hakkas kostma, ujusin ma kaldale ja jäin sinna võimetult lamama. Kange verejooks oli mu jõu ära kurnanud. Ma ei suutnud kätt ega jalga liigutada ja tundsin mälestust teist korda kaduvat. Mis minuga siis veel sündis, selle üle ei või ma ise mingisugust otsust anda. Nagu pärast kuulsin, olin ma mitu päeva uimane olnud ja jampsinud.“

„Vaene Gabriel!“ õhkas Agnes tema palet silitades. „Oh oleksin mina siis sinu juures võinud olla!“

„Jah, sellest oli küll väga kahju, aga ma olin siiski hea hoole all. Kuule edasi. Uimastusest ärgates panin ma imestusega tähele, et vaeses hurtsikus ja viletsas sängis olin. Sängi kõrval istus vana mees kehvas riides ja parandas võrke. Kui ma häält tegin, pööras vana mees end täie näoga minu poole ja naeratas sõbralikult. Ma tundsin ta kohe ära: see oli minu isa.“

„Sinu isa!“ hüüdis Agnes rõõmsa ehmatusega.

„Tasa, tasa, Agnes!“ manitses Gabriel pöidlaga elumaja poole tähendades. „Sa avaldad ju oma imestust peaaegu niisama valjusti kui mina ise sel korral. Minu rõõmutuhina järeldus oli see, et mul veri suust ja ninast välja purskas ja ma peaaegu jälle meele ja mõistuse oleks kaotanud. Kui see hädaoht õnnega möödus ja ma jälle pisut toibunud olin, jutustas isa, kuidas ta mind oli leidnud. Tema oli kaua aega suures viletsuses Rootsimaal elanud. Mõne aja eest olid rootslased temalt nõudma hakanud, et ta neile sõjas oma isamaa vastu abiks oleks; isa ei tahtnud ja pidi sellepärast põgenema. Pika eksimise järele oli ta mineval kevadel sinna paika tulnud, kuhu kallimad mälestused teda tõmbasid. Oru talu oli ammugi maatasa tehtud, äi ja naine surnud, poeg sootumaks kadunud, maakoht kõrbeks muudetud. Isa oli elust tüdinud; ta võttis nõuks siin surma oodata. Ta ehitas enesele jõe äärde hurtsiku ja elas kalapüügist. Ivo Schenkenbergi salga eest põgenes ta metsa. Sel ööl, kui mind jõkke visati,

oli ta kaugelt vaatama läinud, kas laager ikka vana koha peal seisab. Jõe kallast mööda lüüsides oli ta inimese leidnud, kes hingetult oma veres lamas. Tähele pannes, et keha veel soe, oli ta haavatud inimese halastuse pärast oma selga tõstnud ja hurtsikusse kandnud. Ta ei teadnud veel, keda surmast oli päästnud, aga kui ta hurtsikus mind elusse äratada püüdes mu riided lahti võttis, puutusid talle põueoda ja sõrmus kätte. Ta hakkas minu nägu ligemalt uurima ja märkas, et kogemata oma poja elupäästjaks oli saanud. Tema õrna hoole all sain ma mitmenädalase põdemise järele ägedast haigusest võitu. Sa võid arvata, kui palju meil selle ajaga teineteisele jutustada oli! Kuuldes, et tsaar Ivan temale armu anda lubanud, hakkas isa liigutuse pärast suure häälega nutma. Ta oli juba viimse lootuse kaotanud, et isamaad ja Moskva linna iialgi näha saab; nüüd ähvardas rõõm vana bojaari peast nõdraks teha.“

„Ja nüüd — nüüd lähete mõlemad Venemaale?“ küsis- Agnes vaevalt kuuldavalt.

„Nüüd läheme otsekohe Venemaale. Ma ei taha puhata, enne kui minu isa endise täie au sisse on tõstetud. Mul on kindel lootus, et tsaar sõna peab.“

„Kahju!“ õhkas Agnes.

„Kuidas nii, kahju?“ imestas Gabriel.

„Moskvas on palju nägusaid vürstitütreid . . .“

„Seda parem,“ naeris Gabriel tasakesi, aga südamest, „seda kergemalt läheb mul raske aeg mööda, mil sinust kaugel pean olema.“

„Gabriel!“

Agnese silmad läikisid pimeduses, aga Gabriel ei saanud õieti aru, kas haavatud uhkusest või tulevaist pisaraist.

„Noh, noh, pole viga!“ vaigistas ta, neiu värisevat keha enese vastu surudes. „Mõtle, et ma, kui vaevalt jälle jalal jaksasin seista, võlla kartusest hoolimata kohe Tallinna tõttasin kadunud reisiseltsilist taga otsima. Kas see midagi ei tähenda? Enne kui mõni vürstitütar minu meelest sinule kardetavaks saab, oled sina mind vististi juba sada korda unustanud.“

„Ära räägi nõnda, see teeb mulle valu,“ ütles Agnes.

„Aga kui ma nüüd mitu kuud, võib olla terve aasta sinust kaugel pean olema, kas sa siis mulle veel truuks jääd?“ päris Gabriel murelikult.

„Võid sa selle kohta kahevahel olla?“

„Ometigi oleksid sa alles üürikese aja eest peaaegu teisele mehele läinud.“

„Jumala pärast!“

„Ütle mulle, Agnes, oli sul juba altari ette astudes nõu „ei“ ütelda?“

„Ei olnud,“ kostis Agnes tasakesi.

„Noh, vaata! Haha!“

„Ära naera, Gabriel,“ ütles Agnes sügava häälega. „Ma arvasin sind surnuks ja tahtsin selle teoga esiteks oma vaese isa elu pikendada ja omaenese kurbi päevi lühendada. Ma igatsesin varsti sinu järele tulla. Ilma sinuta ei maksa elu minu meelest midagi.“

„Vahest ei maksa aga elu ilma isata ja isamaata su meelest ka midagi?“ ütles Gabriel tehtud karedusega.-

„Mis see tähendab?“

„Oled sa valmis, kui vaja ja aeg käes on, ka Venemaale kaasa tulema? Mõtle, mina ise olen pooleldi venelane!“

Agnes ei viibinud silmapilkugi vastusega.

„Sinuga lähen ma igale poole, olgu maailma otsani. Ja et sa ise pool venelane oled, siis ei või nad nii kurjad olla, kui neist räägitakse. Ma tahan katsuda tubliks vürstiprouaks saada.“

„Selleks pead sa saama. Tsaar peab sõna. Seniks — kannatust ja vaikust!“

„Ma kannatan ja vaikin. Aga nüüd pean ma tuppa minema, sest olen haige, puruhaige.“

„Sina — haige?“

„Ma pean haige olema, muidu viiakse mind sedamaid Risbiteriga teist korda laulatusele.“

„Noh, siis ole nii haige, kui jõud kannab, aga hoia ennast suremast!“

„Ei, nüüd on mul jälle himu elada.“

Hääled surid pikas suuandmises. Siis tegi Agnes enese vaprasti Gabrieli käte vahelt lahti ja kõndis kindlal sammul aiaukse poole. Ta ei tahtnud lahkumist asjata raskeks teha.

Kuid teisel hommikul ei tõusnud Agnes voodist. Ta oli tõesti haigeks jäänud.