Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad/13
13
PIRITA KLOOSTRIS.
Pulmad pidid pooleli jääma, pidulised pahameelega koju minema.
Oli rüütel Mönnikhusenil põhjust tütre kangekaelsuse üle kaevata, siis oli see iseloomu-omadus temalt eneselt päritud. Mönnikhusen ise oli veel kangekaelsem. Tema oli üks neist inimestest, kes ettevõetud nõust iialgi ei tagane. On nõu hea, siis võivad sarnased inimesed maailmale suurt kasu saata; on lugu ümberpöördud, siis kutsuvad nad sagedasti õnnetust eneste ja teiste kaela. Mönnikhusen ei olnud oma väljavalitud väimehest kaugeltki enam nii vaimustatud, kui sel korral, kui ta tema verivaenlase Fahrensbachi Põltsamaalt Kuimetsa tõi. Vaheajal olid venelased Fahrensbachi jälle vangist lahti päästnud ja Mönnikhuseni silmilt oli kate junkur Hansu vigade kohta langenud, aga — ta oli junkrule oma sõna andnud ja see pidi täidetud saama, olgu siis, et Risbiter ise taganeb. Risbiter ei mõelnudki taganemisele. Tema oli oma kehalist ja vaimset väärtust hoolega läbi katsunud ja sellele otsusele jõudnud, et Agnesel tema põlgamiseks mitte kõige vähematki põhjust ei olnud. Hans von Risbiter uskus kindlasti, et teist temasugust meest ilma peal ei ole. Oli tema kord vaevaks võtnud kätt ühe neiu järele välja sirutada, siis pidi see kui küps vili tema rüppe langema, muidu oleks kõik maailma asi pahupidi läinud. Tema, Hans von Risbiter — põlatud kosilane, kaaslaste pilkamise märklaud! Oli see iganes võimalik? Mis selle Agnese arus oli, et ta tema, Hans von Risbiteri vastu nii lapsikul viisil julges vallatu olla? Muud ei võinud see tembutamine ju ometigi olla kui tütarlapse vallatus. Kordagi ei tulnud junkur Hansule seda mõtet pähe, et keegi teine meesterahvas ühegi tütarlapse silmis, liiatigi siis veel uhke Agnese silmis temast võitu võiks saada.
Vanale Mõnnikhusenile oli sarnane mõte küll tulnud, aga ta tõrjus seda vägisi enesest eemale. Ta ei leidnud tuntud junkrute seast ühtki, kelle peale ta kahtlust oleks võinud heita. Agnes oli kõikide vastu muutmatult ühesugune. Või oli ta vahest niikaugele eksinud, et mõni alamast soost meesterahvas — aga seda hirmsat mõtet ei suutnud vana rüütel iialgi otsani korrutada. Ehk küll muidu õigluse armastaja, vihkas ta siiski oma vaest õde, kes kaheteistkümne aasta eest „alatu mehe võrku langenud“, tänapäevani kui Mönnik-husenite suguvõsa suuremat teotajat, ei võtnud ta nime iialgi suhu, kiristas hambaid, kui see „hirmus asi“ talle kogemata meelde tuli. Ei, Agnes oli liig uhke ja au armastaja, ta ei võinud iialgi nii sügavale langeda. Aga missugune paha vaim oli siis nüüd tänini hea lapse sisse läinud? Kust ta need kentsakad tujud, selle hirmsa kangekaelsuse võttis? See on igapidi arusaamatu.
Niipalju märkas Mönnikhusen, et valjus ja vägivald praegusel korral midagi ei aidanud; ainult aeg võis asju parandada. Mönnikhusen lootis seda kindlasti.
Agnes põdes nädalapäevad voodis, ilma et ükski arst oleks võinud tunnistada, mis haigus tal oli. Kui ta siis jälle jalule tõusis, märkas igaüks, et tema olekus sügav muudatus oli sündinud. Ta ei olnud enam nii elav, nii vallatu, kui ta Kui-metsas olnud, ei ka nii elutu ja tuim, nagu seda Tallinnas nähtud, vaid rahulik, tõsine, sagedasti mõttes. Majatalituse eest kandis ta veel suurema agarusega hoolt, oli võõraste vastu kodus lahke ja viisakas, aga ei armastanud ise võõrsil käia. Kehalikult õitses ta pärast tervenemist täies, küpses neitsilikus ilus. Risbiter käis teda iga päev vaatamas, sest oma arust oli ja jäi tema ikka Agnese peigmeheks, olgu küll, et tütarlapse tuju teda mõneks ajaks „nurka kuivama pannud“. Agnes oli sestsaadik, kui isa mitte enam vägivaldselt laulatamisega peale ei käinud, Risbiteri vastu samasugune nagu teistegi külaliste vastu, see on ühesugune lahke ja viisakas, lubas enesele „sina“ ütelda, aga ütles ise junkrule ikka „teie“.
Ühel päeval ütles Risbiter naljatades: „Kas usud, Agnes, sa oleksid ammugi minu õnnelik abikaasa, oleksin mina kaval tahtnud olla.“
„Ma arvan, et teie kaval küll olete,“ kostis Agnes vagusalt.
„Olen küll, aga ma ei raatsinud sinu vastu kavalust pruukida. Nüüd näen ma paraku sinust, et armastuse asjus ilma kavaluseta läbi ei saa.“
„Seda näete minust?“
„Jah, muidugi. Sa mängid ju minuga nagu kass hiirega, teades, et see nagu lõõts minu armastuse lõkke peale mõjub. Oleksin mina omal ajal niisama teinud, siis oleks lugu vahest nüüd ümberpöördud.“
„Võib küll olla.“
„Noh, vaat’ sulle! Kui ma sinu tujude peale mõtlen, siis tuleb mul vahel himu sinuga kassi ja hiire mängu nüüdki veel peale hakata.“
„Eks katsuge õnne!“
„Hea küll, aga kas see sinu pisukesele südamele üleliiga valu ei teeks?“
„Saab näha.“
„Näiteks, kui ma sinu vastu veidi külm oleksin või sinust koguni tükikese aega eemale hoiaksin, äh?“
„See oleks mulle teenitud nuhtluseks.“
„Vali siis nüüd ise: kas tahad nuhtlust või — teeme pulmad?“
„Ma arvan enese enam nuhtluse väärilise olevat.“
„Nuhtluse vääriline oled sa küll oma tujude pärast,“ ütles Risbiter ägedamalt, „aga mina omas suures kannatuses oleksin siiski ennemalt pulmade poolt. Ütle ometi, Agnes, miks sa niisuguseid tükke teed, miks sa mind asjata kuivada lased?“
„Mina ei lase teid sugugi kuivada. Tehke pulmad, millal tahate, kuid mitte minuga.“
„Tühi jonn, tühi jonn,“ nurises Risbiter. „Sa tead küll, et ma teist pruuti kaua ei pruugiks otsida, aga see ei tähenda midagi. Mina tahan sind ja sina tahad mind, sest paremat meest ei leia sa kusagilt, aga sa mõnitad ja viidad aega, sa ei usu, et ma sind küllalt armastan, ühe sõnaga: sa mängid minuga kassi ja hiire mängu. Ometi olen ma sulle suurte tegudega näidanud, kui kuumalt ma sind armastan. Sinu pärast tungisin ma peaaegu üksipäini Põltsamaa lossi ja võtsin sinu isa veri vaenlase vangi, ja Kuimetsas oleksin ma vististi su elu päästnud, kui sa nii kaua oleksid läbenud oodata. Sa naeratad, aga mis tõsi, see tõsi. Sinu pärast olen ma kaks tosinat venelasi ära tapnud ja see ei olnud sinust sugugi mitte õige, et sa ennast alatu inimese läbi päästa lasksid.“
„Palun andeks ...“
Selle läbirääkimise järeldus oli, et Risbiter teisel päeval Kuramaale oma mõisa reisis. Agnest jumalaga jättes tegi ta kavala, „rääkiva“ näo, otsekui tahaks ta ütelda: „Pole minu süü, et su südamele piina teen. Sa oled mind küllalt ärrita- * nud, nüüd kahetse! Nüüd olen mina kass, sina — hiireke!“
Imelikul viisil langes Risbiteri ärareisimine just selle ajaga kokku, mil rüütel Mönnikhusen oma salgaga uut sõjakäiku venelaste vastu valmistas: see näitas peaaegu, nagu ei oleks junkur Hansul enam õiget himu venelaste vastu välja minna, nagu oleks ta kangetest tegudest tüdinud; nii rääkisid vähemalt tema vaenlased ja neid oli mõisameeste ridades enam kui küllalt. Mönnikhusen laskis teda ilma kahetsuseta minna, ta oli rahul, et vähegi mahti sai sellest inimesest, kelle ligiolemine temale pooleldi murtud sõna ühtepuhku meelde tuletas.
Kui Risbiter oma trossiga ära oli sõitnud, ütles Mönnikhusen tütrele nukralt: „Kui kena oleks see olnud, kui teie üheskoos ja minu õnnistusega siit oleksite lahkunud!“
„Soovid sa siis nii väga minust lahti saada?“ küsis Agnes kurvalt.
„Ma soovin kõigepealt, et sina õnnelik oleksid.“
„Ma olen ju õnnelik küll. Minu õnn on sinu juures olla, sind kallistada, sinu maja eest hoolt kanda.“
Mönnikhusen raputas pead.
„Minu juurde ei või sa nüüd ometigi jääda. Mina lähen sõtta, kus tütarlastel paras paik ei ole.“
„Sinu seltsis, isa, ei karda ma midagi.“
„Seda enam kardan mina sinu pärast. Ma ei taha, et sa teist korda surmahädasse satuksid. Pealegi näen ma nüüd, et mina tütarlapse kasvatajaks ei sünni. Minu kasvatamise viis on paha vilja kandnud.“
„Isa!“
„Noh, noh, ära ehmata! Ma ei taha ütelda, et sa just paha laps oled, aga ma olen sind üleliiga ära hellitanud, sind tujukaks ja kangekaelseks teinud. Sinul on valjemat valitsust kibedasti vaja, muidu teed sa iseennast õnnetuks. Kuule nüüd, mis ma sinu kohta nõuks olen võtnud, ma annan su esiotsa Pirita kloostri[1] abtissi Magdalena hoole alla, kes sinu õndsa ema lihane õde on. Abtiss on püha naisterahvas, vahest suudab tema palvega ja vaga eeskujuga sinu kanget meelt painutada.“
Agnese silmad olid ehmatust täis.
„Sa tahad mind kloostri müüride taha vangi panna?“ hüüdis ta kahvatades.
„Mitte vangi, vaid ainult valjema valitsuse alla, sinu enese õnneks,“ ütles Mönnikhusen silmi ära pöörates. „Ära karda, et sind nunnaks teha tahetakse. Sa oled vaga Luteruse õpetuses üles kasvatatud, keegi ei tohi sind sellest taganema sundida. Sa pead ainult jälle õppima jumalat paluma, mida sa vist unustanud oled. Kui mina sõjast tagasi tulen ja sinust näen, et sa meelt oled parandanud, siis lõpeb asi selge rõõmuga.“
„Aga ma ei taha kloostris elada!“ hüüdis Agnes ägedalt. „Tädi Magdalena ei vaata hea silmaga minule, mul oli ikka salakartus tema eest. Mis kurja olen ma teinud, et sa mind enesest ära lükkad? Ma jooksen salaja kloostrist ära ja tulen sulle järele.“
„Kloostril on kõrged müürid,“ naeratas Mönnikhusen. „Üksainuke abinõu võib sind sealt päästa.“
„Missugune? Räägi, pai isa! Ma tahan kõik täita, kui sa mind enesest ära ei tõuka.“
„Siis läkitame käskjala Risbiterile järele ja kutsume ta tagasi.“
Erutuse läige kustus Agnese silmist. Ta laskis pea kui närtsinult longu ja ütles tasa: „Parem lähen kloostrisse.“
Paar päeva hiljem asus Agnes Pirita kloostrisse elama ja Kaspar von Mönnikhusen läks mõisameeste salgaga Tallinnast välja.
Pirita klooster — jäänus katoliku ajast, mis Eestimaal aastal 1525 lõppes — oli sel ajal veel suur ja tore ehitus, rikas raha ja maade poolest, kuulus oma selleaegse abtissi suure vagaduse pärast. Kloostri seadus oli vali: ta nõudis üksildast elu, vaikust, sagedat palvetamist. Kloostri peahoone seisis suure kiriku põhjapoolsel küljel ja oli kahekordne; ülemisel korral olid nunnade, alumisel munkade kongid. Mungad ja nunnad ei tohtinud mujal kokku saada kui kirikus, kuhu kummaltki korralt eriline uks viis. Kõrge müür kloostri ümber oli viimasel ajal veel kõrgemaks ja kindlamaks tehtud; seda oli hädasti vaja, sest uue usu ülesvõtmisest saadik hakkas Tallinna rahva aukartus püha paiga vastu kahanema, kloostri rikkus riisumise himu äratama. Abtiss Magdalena oli valju, kindla loomuga naisterahvas, keda miski asi ei hirmutanud. Ise vanast saksa soost sündinud, uskus ta kindlalt saksa rahva murdmatu võimu ja väe sisse ja põlgas venelasi. Suure sõja hakatusest saadik oli linna poolt mitmel korral nõutud, et mungad ja nunnad kloostrist välja läheksid ja kloostrist kindlus venelaste vastu tehtud saaks, aga abtiss Magdalena ei tahtnud sest kuuldagi ega võtnud ka kloostri kaitsmiseks pakutud rootsi väesalka vastu: ta ei uskunud, et ükski vaenlane kloostrisse puutuda julgeb. Tema julgus oli ka Mönnikhuseni peale mõjunud. Kui Mönnikhusen temale oma häda kaebas, oli abtiss ütelnud: „Anna Agnes pooleks aastaks minu valitsuse alla, siis teen ma temast tallekese!“ Mönnikhusen oli küll õlgu kehitanud ja veidi kahtlevalt naeratanud, aga südame põhjas lootis ta siiski head tagajärge abtissi vagadusest jä pühadusest, kuna ta oma isaliku võimu kohta viimse lootuse oli kaotanud. Ta andis abtissile täie voli kätte ja tegi ainsaks tingimuseks, et Agnest mitte katoliku usku ei pöörataks ega nunnaks ei püütaks teha.
Agnesele anti kloostris elamiseks kamber, mis suurem ja valgem oli kui nunnade kongid: kõrgest aknast ulatus pilk kaugele üle merelahe, mille serval Tallinna müürid ja teravad tornid otsekui vee seest üles kerkisid. Igapäevastest jumalateenistustest ja palvetamistest kirikus, nagu ka nunnade üldistest söömaaegadest pidi Agnes osa võtma ja tegi seda hea meelega, sest ta nägi siin ometigi inimeste nägusid, ilma et keegi küsimistega tema peale oleks tormanud, nagu see linnas ühtepuhku sündis. Paar nädalat oli Agnes kloostri eluga täiesti rahul, tegi näputööd, luges, palus jumalat ja mõtles Gabrielile. Oli tal esiotsa salakartus tädi „kasvatusviisi“ eest olnud, siis palus ta seda nüüd tema käest südame põhjas andeks, lootes, et tädi teda hoopis rahule jätab. Tädi käis teda harva vaatamas, rääkis vähe, aga vaatas teravasti, nagu tahaks ta pilguga õetütre hinge tungida.
Ohel päeval laskis abtiss Agnese oma kongi kutsuda — abtiss elas nimelt niisama lihtsalt kui kõik nunnad. Agnes läks ilma kurja aimamata. Kongi astudes lõi ta äkisti araks, sest püha naisterahva kollane, kortsus nägu oli jääkülm, ta pilk torkav.
„Istu siia ja kuula, mul on sinuga rääkimist,“ ütles ta madalale pingile oma jalge ees tähendades.
Agnes täitis käsku.
„Ma olen sind nüüd küllalt uurinud, ma tun- , nen sind läbi ja läbi,“ algas abtiss väga tõsiselt. „Sa oled kaval, salalik ja tigeda südamega.“
„Tädi!“
„Ole vait! Ma näen su hinge põhjani. Ma lootsin helduse ja lahkusega sinust niipalju võitu saada, et sa mulle ilma sündimata kõik oleksid tunnistanud nagu laps emale. Sa ei ole seda mitte teinud — see on halb märk.“
„Mis asja pidin ma tunnistama?“
„Sinul on patune armastus südames!“ ütles abtiss tasase, läbitungiva häälega.
Agnes kahvatas, aga ta ei kostnud sõnagi.
„Sinul põleb patune armastus südames,“ kordas abtiss ilma armuta, igale sõnale rõhku pannes. „Lugu näib tõsine olevat, sest sa ei punasta, sa lähed näost valgeks kui lubjatud sein. Ma loodan, et sa minu ees asjata salgama ei hakka. Ma olen naisterahvas ja mul on terav silm. Sinu isa ei või ega taha uskuda, mida mina kohe aimasin. Sa arvasid mind pimedaks, aga ma pidasin sind ühtepuhku silmas, uurisin iga mõtet su otsaesisel, lugesin su huulte tummas liikumises. Kust oleksid sa julguse võtnud jumala ja koguduse silma ees oma isa tahtmise vastu tõrkuda, kõige pühama seaduse vastu eksida, kui sul patune armastus südames ei põleks? Kust võtsid sina, kergemeelne ilmalaps, imeliku meelekindluse, isast, omasuguste seltsist, kogu maailma lustist lahkuda, ennast kloostri müüride vahele matta lasta, igavat elu ilma kaebuseta kannatada, üksiolemisest ja vaikusest koguni rõõmu leida? Eks ma näinud, kuidas su suu kirikus palvetamise ajal sagedasti lukku jäi, su silm segaselt kuhugi vahtis, kus midagi näha ei olnud? Mitte su Õnnistegija, mitte jumalaema kõrge kuju ega pühad inglid ei seisnud siis su silma ees, vaid — hirmus mõtelda! — üks lihalik inimene, üks meesterahvas!“
Abtiss raputas end, nagu oleks „hirmus mõte“ kehalikult temast kinni haaranud, ja lõi risti ette. Agnes ei lausunud sõnagi.
„Mis on sul selle peale vastata?“ küsis abtiss tumedalt.
„Ei midagi,“ kostis Agnes tasa.
„Kes on sinu armuke?“
See sõna ärritas Agnese naisterahva-uhkust.
„Sa oled minu tädi, aga sel viisil ei tohi sa siiski minuga rääkida,“ ütles ta üles tõustes.
„Jää paigale!“ põrutas abtiss. „Tahad sina, kõlvatu tüdruk, mind õpetada, kuidas mina sinuga pean rääkima?“
„Mina ei ole kõlvatu tüdruk.“
„Sina oled niisama kõlvatu kui see, keda sa armastad.“
„Mina ei saa iialgi kõlvatut inimest armastama,“ kostis Agnes külma rahuga, sest tädi üleliigne ägedus hakkas teda põlgusega täitma.
„Küll edaspidi selle eest muretsetakse, et sa teist korda nii sügavale ei lange, aga praegu oled sa langenud, sest sa õhkad inimese järele, kes seisuse poolest sinu vääriline ei ole. Oleks ta sinu vääriline, siis oleksid sa seda ammugi tunnistanud. Aga see saab kõik salaja toimetatud, varga viisil pimedais nurkades sosistatud ja — jumal teab mis veel ära tehtud.“ (Jälle raputas abtiss end ja lõi risti ette.) „Sa tahtsid oma isa õe eeskuju järele teha, salamahti kodunt ära joosta, iseennast ja oma sugukonda kõige suurema häbi sisse kukutada? Kes teab, mis veel oleks juhtunud, kui sa kauemaks Kuimetsa oleksid jäänud!“
„Magdalena Zoege!“ ütles Agnes varjamatu põlgusega, „kui teie seda nime ei häbene teotada, mida minul on au kanda, siis tuletage vähemasti meelde, et teie Pirita kloostri abtiss olete.“
See etteheide mõjus niipalju, et abtiss ägedate sõnade asemel enam kihvtiseid sõnu tarvitama hakkas.
„Otse selle pärast, et ma sinu isa kuulsat nime uue teotuse eest hoida tahtsin, võtsin raa sind oma hoole alla,“ ütles ta kähisevalt. „Sa ei pääse minu käest, enne kui su kange süda rusuks pekstud, su kurjale teele eksinud mõtted hea poole on juhitud.“
„Ma ei või uskuda, et mu isa mind siia vangi on pannud.“
„Usu mis sa tahad, aga kõigepealt usu seda, et nende müüride vahel kõik voli ja võimus minu käes seisab. Sinu isa on kaugel ja ta usaldab mind enam kui sind; ta ei taha sind silmaga näha, enne kui mina talle võin tunnistada, et sa selle vääriline oled. Ära karda, et ma su elu võtan, aga su keha tahan ma vaevata, su roojast hinge valusas tules puhastada. Siiski võid sa oma nuhtlust veel kergendada, kui otsekohe ütled, kes see on, kes sind kurjale teele on eksitanud.“
Naljakas mõte käis Agnese peast läbi; „Tädi on naisterahvas — vahest vaevab teda uudishimu?“ Ta jäi vait.
„Ütle mulle see ainus nimi,“ käis abtiss peale. „See oleks sinust esimene meeleparanduse märk; sellega kergendaksid sa oma vaeva ja aitaksid ise kurja inimese mälestust oma südamest välja juurida.“
Ivo Schenkenbergi ja tema vanamoori kuju ilmus äkisti Agnese vaimusilma ette. Kuidas olid need Gabrieli tema ees laimata, süsimustaks määrida püüdnud! Tahtis vahest auväärne abtiss „kurja mälestuse väljajuurimiseks“ sedasama abinõu, tarvitada? Abtiss oli peaaegu vanamoori nägu — kes teab? Agnes vandus mõttes armsama nime mitte kellelegi nimetada, kuni tema ise selleks luba annab.
Abtiss ootas ja vahtis tüki aega kullisilmadega oma ohvri otsa.
„Noh, kas ütled?“ küsis ta viimaks üleskeeva vihaga.
„Ei,“ kostis Agnes külmalt.
„Kasi mu silmist!“
Agnes läks ilma kahetsuseta.
„Oota, ma tahan sinust ei-ütlemise ära harjutada,“ ümises tädi, temale tigeda pilguga järele vaadates.
Agnes oli neid sõnu veel kuulnud.
Sestsaadik ei olnud Agnesel kloostris enam rahulikku päeva. Tädi toimetas tema kallal „ei-äraharjutamist“ kindla plaani järele. Kiusamised ja nuhtlused sadasid kui rahe Agnese pähe. Ta pidi oma armsakssaanud kambri maha jätma, lihtsasse nunnakongi elama asuma, esmalt ühel, kahel ja kolmel päeval nädalas vee ja leiva juures paastuma, üldistel söõgiaegadel üksipäini kivipõrandal toitu võtma, kuna teised lauas istusid; pea seati see või teine nunn tema juurde, kes talle päeval ega ööl rahu ei andnud, teda ühtepuhku manitses, temale sada korda üht ja sedasama palvet ette luges; pea jäeti teda jälle nädalate kaupa ainuüksi ja keelati kõigile ära temaga sõna rääkimast. Ainult abtiss küsis igal laupäeva õhtul: „Kas ütled?“ — ja Agnes kostis iga pii-namise-nädala lõpul muutmata kangekaelsusega: „Ei!“
Vihale ärritatud abtiss ei väsinud uusi nuhtlusi välja mõtlemast. Ta laskis Agnese ööseks kirikusse kinni panna, sundis teda pärast jumalateenistust trepi ette, kust nunnad üles läksid, kummuli heitma ja teisi tema kehast üle kõndima, laskis ta kenad juuksed maha lõigata ja patu-kahetseja kuue talle selga tõmmata, teda viimaks kitsasse ja pimedasse kongi vangi panna, kus ta kui raske kurjategija kivipõrandal põhu peal pidi magama ja kolmel päeval nädalas vee ja leivaga leppima, mida talle kitsa müüriaugu läbi jagati. Igal laupäeva õhtul küsis üks kähisev hääl, mille kõla kord-korralt kurjemaks muutus, selle augu läbi: „Kas ütled?“ — ja iga kord vastas kongist pehme kannataja hääl, mis kord-korralt nõrgemaks läks: „Ei.“
- ↑ Täie nimega: Püha Brigitta klooster Marienthal (Maarja org) Tallinna ligidal, Kose jõe suu ääres, kus varemed veel praegu näha on. Klooster, aastatel 1407—1466 ehitatud, oli üks nõndanimetatud sega-klooster (claustrum mixtum), s. o. ühtlasi munkade ja nunnade tarbeks, ja seisis suurtsugu naisterahva (abtissi) valitsuse all. Viimne abtiss oli Magdalena von Zoege. (Autori märkus.)