Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad/14

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

14

TALLINNA PIIRAMINE.

22. jaanuaril 1577 tõid väljasaadetud salakuulajad sõnumi Tallinna, et suur vene sõjavägi linna peale tulemas ja juba Jõelahkmele jõudnud olla. Bürgermeistrid Friedrich Sandstede ja Dietrich Korbmacher andsid seda suurel turul avalikult teada ja manitsesid rahvast vahvale vastupanekule. Oodatav piiramine ei teinud kodanikele suurt hirmu, sest linna müürid olid kõrged ja kindlad, linn kubises sõjameestest, suurtükke ja sõjamoona oli määratu hulk kokku kogutud. Lossis asus rootsi kuberner, vapper ja osav sõjamees Hinrik Horn sõjas harjunud väesalgaga: mõne päeva eest olid ka Kaspar von Mönnikhusen ja Ivo Schenkenberg oma salkade riismetega linna jõudnud. Mõisameestele oli teist korda see äpardus juhtunud, et venelased Kuimetsas ja Uuemõisas äkisti nende kallale kippusid ja neid põgenema sundisid. Kõige raskem oli see löök mõisameeste pealikule. Mönnikhusen oli sõjaväe varustamiseks kõik oma raha ja vara ära kulutanud, lootes, et seda venelaste käest ja nende käsu all seisvatest Eesti ning Liivi maakondadest kümne-võrra tagasi võtab. Nüüd oli ta vaene kui kirikurott ja nõudis rootslaste käest kahjutasu, aga need ei tahtnud temale ega teistele rüütlitele viletsat armuleibagi anda, vaid nõudsid omalt poolt tasu selle kahju eest, mida mõisamehed rootsi alamatele Harju- ja Läänemaal olid teinud. Kerge on arvata, kui valusasti see õnnetus uhke Mönnik-huseni südant näris.

Ka Ivo Schenkenbergist oli õnn viimasel ajal lahkunud. Ta oli endale väärilise vastase leidnud. Venelased olid temale Viru ja Järva talupoegadest kogutud väesalga vastu seadnud, mis vürst Gabriel Sagorski käsu all seisis. Siin võitlesid siis eestlased eestlaste vastu. Mõlemad salgad olid vahvad ja sõjas vilunud, mõlemad tundsid hästi maa teid ja urkaid, mõlemad seisid osava juhatuse all, aga võit kaalus siiski Gabrieli poole. Ta ei andnud Ivole kunagi rahu, oli alati ta kannul, kippus päeval ja ööl ta kallale ja sundis teda viimaks ülepeakaela lagedalt maalt põgenema ja Tallinna müüride vahelt varjupaika otsima. Ivo. täht kustus, kuna Gabriel Sagorski nimi maal kuulsaks ja kardetuks sai. Selle nime kõla tungis viimaks ka Pirita kloostri kongidesse, kus mungad ja nunnad seda kuuldes risti ette lõid; ainult see vaikne urgas, kus Agnes von Mönnikhusenit vangis peeti, jäi temast puutumata.

23. jaanuaril ilmusid Lasnamäele esimesed vene väehulgad. Linna poolt pisteti alevi majad põlema, lõhuti aiad ära ja raiuti puud maha, et vaenlased pealetungimiseks katet ei leiaks. Kuni õhtuni kestis venelaste kogunemine ja teisel hommikul oli Tallinn maa poolt täiesti sisse piiratud.

Kogu vene vägi, arvu järele ligi 50 000 meest, oli viide laagrisse ära jaotatud, mille rida Lasnamäe alt kuni Mustjõele ulatus. Venelaste ülem käsuandja oli tsaari sugulane vürst Fjodor Iva-novitš Mstislavski; tema abiline ja parem käsi oli kuulus sõjamees Ivan Selimetin-Koltsov, kes tsaarile oli vandunud, et ta Tallinna ära võita või oma elu jätta tahab. Nende üleskutse peale linna ilma verevalamiseta venelaste kätte anda ja tsaari vägeva kaitse all rahulikult elada, vastati linna poolt pilkamisega. Linnarahval ja rootslastel oli viis korda rohkem suurtükke ja sõjamoona kui venelastel; ka oli see teatud asi, et selleaegsed vene sõjamehed lahingus küll kardetavad, piira-misekunstis aga osavuseta olid. Nõnda arvasid tallinlased piirajate suurt arvu julgesti põlata võivat. Nad elasid priskesti ja pühitsesid koguni pulmi ja pidusid, kuna vene kantsis Tõnismäel suurtükid paukusid ja esimesed tulekuulid raksudes telliskivi-katustest läbi lõid.

Et venelaste arvu ja nende nõu kindlasti teada saada, anti Ivo Schenkenbergile käsk oma salgaga ja ühe osa rootsi ratsanikkudega äkisti linnast välja tungida ja mõnd venelast elusalt kinni püüda. Ivo täitis käsku. Pimedal ööl tõmmati Viru värav üles ja lasti salk ratsamehi välja. Nad sõitsid esmalt pikkamisi, end võimalikult põlenud majade rusude varju hoides, venelaste laagri poole, mis Lasnamäe all, praeguse Kadrioru kohal seisis. Paarisaja sammu peal jäid nad seisma ja kuulatama. Laagris valitses sügav vaikus, kahest, kolmest kohast paistis telkide vahelt poolkustunud tulede kuma. Varane sula oli maapinna lumest puhtaks teinud, kange lõunatuul kihutas musti pilvi mööda taevast. Silmapilk oli äkiliseks pealetungiks sünnis.

Ivo antud märgu peale andsid kõik ratsanikud korraga hobustele kannuseid. Juba olid kõige esimesed üle madala mullavalli jõudnud, kui laagris kära tõusis. Venelased kargasid asemelt üles, mõned võtsid sõjariistad kätte ja hakkasid ratsanikele vastu, teised pistsid kohkunult jooksu, arvates, et terve saksa-rootsi sõjavägi laagri kallale kipub. Ivo mehed oleksid oma esialgset ülesannet — mõnda venelast vangi võtta ja nendega taganeda, enne kui teised kohmetusest toibunud — nüüd kergesti täita võinud, aga tapmise ja riisumise himu sai nendest võitu ja tegi neid liig julgeks. Nad tungisid laagris ikka edasi ja edasi ja osa hakkas juba mahajäetud telke tühjendama. Korraga tõusis laagri kaugemas otsas, Lasnamäe jalal, uus kära; selgesti kuuldi venelaste rõõmu-hõiskamist: „Vürst Sagorski, vürst Sagorski!“

Gabriel oli oma salgaga lagedalt maalt tulles selsamal õhtul Tallinna alla jõudnud ja_Lasnamäel olevas kivimurrus laagrisse asunud, öösel mäe alt tumedat kära kuuldes ja märgates, kuidas seal lugu seisab, oli ta kohe mehed üles äratanud, nendega hobuste selga istunud ja tuulekii-rusel mäest alla kihutanud. Nagu välk langes ta vaenlaste kaela, kes ratsamehi nähes ja Sagorski nime kuuldes kohe hirmuga taganema hakkasid. Laagritulede segasel valgusel arvas Gabriel ühes põgenejas, kes kõrge, tugeva kasvuga mees oli, Ivo Schenkenbergi ära tundvat ja kihutas sellele järele. Ta sai mehe kätte veel enne kui see mulla-vallist üle oli jõudnud ja lõi ta ühe mõõgahoo-biga hobuse seljast maha. Selsamal silmapilgul oli Gabriel ise maha karanud ja surnu verise pea üles tõstnud. See ei olnud Ivo, vaid lihtne rootsi sõjamees.

Teda silmates sähvis kentsakas mõte Gabrieli peast läbi. Ruttu kiskus ta rootslase seljast kuue, tõmbas selle enesele selga, surus rootslase lõhkise kübara, mis verest nõretas, enesele pähe, kargas hobuse selga, kihutas tuhatnelja enda meestest mööda põgenejate järele ja sai viimased linna värava ees veel kätte. Värav tõsteti üles ja rootslaste ning Ivo meeste kannul pääses ühtlasi ka nende kardetud vaenlane linna.

Hilisest ööst hoolimata olid linna peauulitsad veel elu ja liikumist täis. Viru värava juurde oli palju inimesi kogunud, kes tulelontide valgusel veriste peadega koju saadetud sõjamehi vahtisid ja väga vähe kaastundmust avaldades nende üle kibedat nalja heitsid. Oli juba teada, et nad vene vangide asemel ainult vene löökide jälgi koju olid toonud.

Kui Gabriel rahva vahelt läbi sõitis, hüüdis keegi: „Küll aga sellele on tuliuus pea otsa tehtud!“

„Nägu on tal täis paisatud, nagu oleks seal päeva loojaminekust saadik lutikaid tapetud!“ pilkas teine.

„Hoop on vist ta vaese mälu pahupidi ajanud, sest ta kihutab kui pöörane,“ arvas kolmas.

Imestades pühkis Gabriel käega näo üle Ja tundis selle libeda olevat; käsi oli puutumise läbi veriseks saanud. Nüüd alles märkas Gabriel, et surmatud rootslase verine kübar selles süüdlane oli, et teda haavatuks arvati, ja rõõmustas, et see asi teda veel enam tundmatuks tegi. Kui ta elavast Viru uulitsast kiiresti ratsutades läbi oli pääsenud, viivitas ta hobuse sammu, käänas kõrvalisse, pimedasse uulitsasse ja pidas aru, mis nüüd teha.

Heameelega oleks ta otsekohe Toompea mäest üles sõitnud ja Mönnikhuseni majja tunginud, aga kuidas Toompea väravast ja rootsi vahtidest läbi pääseda, ilma et need pettust oleksid märganud? Gabriel teadis, et mõisameeste pealik teist korda Tallinna oli pidanud põgenema, aga kuhu oli Agnes jäänud? Gabrieli süda kipitas seda teada saada, ja see himu oligi teda pöörasele julgustükile — üksipäini vaenulisse linna tungima kihutanud.

Mõteldes jõudis Gabriel tuttava kõrtsi ette, mis Harju värava lähedal seisis. Kõrtsitoast paistis valgus ja oli tumedat häälte kõminat kuulda. Aknast sisse piiludes nägi Gabriel poole tosinat mehi, pealtnäha alamast seisusest linnakodanikud, kes seal rasvaküünla valgusel õllekannude juures istusid ja elavalt juttu vestsid. Gabriel ronis hobuse seljast maha ja koputas kõrtsi ukse pihta.

Uks läks lahti ja kõrtsmik Ilmus lävele.

„Kes seal on?“ küsis ta uniselt.

„Rootslane,“ kostis Gabriel. „Kas siin lonksu õlut ja hobusele ulualust saab?“

Kõrtsmik ei suutnud võõra nägu selgesti näha, aga sõna „rootslane“ mõjus temale erutavalt; ta tundis rootslasi kui suuri purjutajaid ja häid maksjaid.

„Oot’, oot’, ma teen õuevärava lahti, kuid seda ütlen ette, et ma hobuse eest ei vastuta, sest linn on maalt kokku jooksnud kerjajaid täis, kes hullemad on kui hagijad.“

Kui hobune ulu alla oli pandud, astus Gabriel kõrtsituppa. Tema ilmumine pani koosolijaid kohkuma, mõned koguni karjatasid hirmu pärast.

„Tohoo mees!“ hüüdis kõrtsmik, võõra nägu tule valgel nähes, „kust sa niisuguse peaga tuled?“

„Mis mu peal viga on?“ küsis Gabriel naljatades.

„Sa oled ju koledal kombel malka saanud, su kübar on lõhki, nägu otsekui vere sisse kastetud.“

„Pole viga, küllap saate niisuguseid päid veel küllalt näha,“ kostis Gabriel istet võttes. „Venelastel on kõvad rusikad.“

„Tohoo, kas venelased juba linnas?“

„Ei ole, aga meie käisime neid laagris vaatamas. Mina pääsin veel kerge vaevaga, märkan vaevalt, et mul auk pea sees on, aga teiste käsi käis palju halvemini. Anna kähku õlut, mul on kange janu ja väsimus käes.“

Kõrtsmik seadis vahutava õllekannu võõra ette lauale ja küsis: „Kas tahad ka silmi pesta?“

Gabriel jõi kannu ühe joonega tühjaks ja kostis siis: „Ei, kui ma selle peaga komandandi ette astun, siis teeb ta mu vähemalt vahtmeistriks.“

Nüüd nihkusid ka kodanikud uudishimulikult ligemale ja tormasid küsimustega Gabrieli peale.

„Olid vist nendega ühes, keda välja saadeti vange tooma?“

„Olin küll,“ vastas Gabriel.

„Noh, kas vange saite?“

„Meie täname õnne, et meid endid vangi ei võetud.“

„Kuidas see juhtus? Jutusta ometi!“

„Mis seal jutustada?“ ütles Gabriel tusaselt. „Me olime ettevaatamatud, tegime liiga suurt kära, venelased ärkasid unest ja hakkasid vastu. Meie pistsime muidugi kohe punuma, aga nad ajasid meid kuni Viru väravani taga ja oleksid peaaegu meiega tükkis linna tunginud.“

„Nonoh, siin oleks neid hoopis teistviisi vastu võetud,“ kiitles üks pealtkuulaja täie Tallinna kodaniku uhkusega. „Aga kuidas võisid nemad teid taga ajada? Teid saadeti ju Lasnamäe aluse laagri vastu välja, kus tänini ratsaväge ei ole nähtud, kuna teie minu teada kõik ratsa olite. On siis venelastel nii viledad jalad, et hobustega võidu lasevad?“

„See’p see meie õnnetus oligi, et sealpool keegi ratsamehi ei aimanud; nad kerkisid meie silma ees otsekui maa seest välja ja hakkasid meile tuliseid pirakaid pihta laduma.“

„Hm, kentsakas lugu! Ega ometigi see pagana Sagorski seal juures ei olnud, kellest Ivo Schenkenbergi mehed nii koledaid tükke jutustavad?“

„Tema see just oli — võtku teda see ja teine!“ vandus Gabriel.

„Kas sa teda oma silmaga nägid?“

„Mina nägin teda silmaga ja tema katsus mind käega.“

„Mis nägu ta on?“

„Ta ei andnud mulle vahtimiseks pikemat aega.“

„Kas tema lõigi su kübara lõhki?“

„See on Gabriel Sagorski kätetöö.“

„Kust sa seda tead, kui sa teda õieti ei näinudki?“

„Kui ta meie kallale kippus, karjusid Ivo mehed tema peale näidates suure hirmuga „Sagorski, Sagorski!“ — ja pagesid kui tondi eest. Mina ei teadnud teda suuremat karta, sest ta ei olnud minu meelest sugugi haruldane lind, vaid üsna igapäevane inimene: alles siis, kui ta minu enese pea kohal mõõka keerutas, nägin ma niipalju, et tal ütlemata inetu nägu ees ja pisukesed silmad kuratlikku kelmust täis olid.“

„Kas ta tõesti nii inetu oli?“ küsis üks pealtkuulaja kaheldes.

„Mu süda pööritab veel praegu sellest mälestusest,“ tõendas Gabriel.

„Siis on ta ennast vist moonutanud, sest Ivo mehed ütlevad, et sel põrgulisel päris ilusa tüdruku nägu ja suured süsimustad silmad olla. Aga ta on teatavasti nõid ja võib täna üht, homme teist nägu olla, võib maa sisse pugeda ja sealt välja tulla, kus teda kõige vähem oodati; ta on ju ka juba surnud olnud ja jälle üles tõusnud.“

„Rumal ebausk!“ ütles teine pealtkuulaja põlgavalt mokki kärtsutades. „Ivo mehed püüavad oma häbi vähendada ja teevad sellepärast vaenlase nõiaks. Õigus on aga, et Ivo ise ega tema mehed enam kuhugi ei kõlba. Üksvahe tõsteti neid taevani, aga nüüd tuleb välja, et nad paremat ei mõista kui riisuda ja põletada. Minevast sügisest saadik ei ole Ivo käes miski asi korda läinud. Enne ähvardas ta uhkuse pärast lõhkeda, arvas ennast suureks kindraliks, ei tahtnud noorepõlve sõprade peale enam vaadatagi; nüüd elab mehike nagu mutt mulla sees ja ei julge iseoma nägu kellelegi näidata. Ma ei mõista, mispärast vangide tabamist just tema kätte usaldati; oli ju ette arvata, et sellest midagi välja ei tule.“

Kodanike seast ei tõstnud keegi häält Ivo kaitseks. Kõrtsmik ütles: „Ivo mehed räägivad, et ta sellest saadik hoopis teiseks inimeseks saanud, kui Mönnikhuseni tütar tema küüsist pääses.“

Gabrieli süda hakkas kergesti tuksuma; ta kuulas põnevusega.

Kõrtsmik kõneles edasi: „Sestsaadik on ta möllama hakanud, nagu oleks püsti saatan tema sisse läinud. Oma lihasel vennal on ta silmad siniseks tagunud, vanamoori, kes alati ta ümber oli, jalaga vigaseks löönud ja vahimehed poolsurnuks peksnud, et need tüdruku ära viia lasksid. Ennem armastas ta nalja heita, andis väikseid eksimisi andeks, sallis mõistlikku vasturääkimist, võttis tarka nõu kuulda ja oli ise meister kõiksugu sõjakavaluste peale, aga räägitud päevast saadik ei ole keegi enam naljasõna tema suust kuulnud, oma meeste vastu on ta püsti kuradiks saanud, vaenlaste vastu ei oska ta enam midagi korda saata, ehk küll salk suuremaks on kasvanud; Sagorski nime kuuldes pidavat ta iga kord kahvatama ja värisema. Ohe sõnaga: kange vihastamine on mehe meelt seganud.“

„Mille üle ta siis nii kangesti vihastas?“ küsis Gabriel süütult.

„Eks ikka selle üle, et vana Mönnikhusen oma tütre ära viis, kuna Ivot ennast laagris ei olnud. Kas sa seda lugu veel ei tunne?“

„Ei, ma tulin alles hiljuti Tallinna.“

„Vaata, Ivo oli Mönnikhuseni tütre venelaste käest päästnud ja sealjuures oma südame kaotanud. Ta hoidis tüdrukut kui oma silmatera, pidas teda telgis vangis, ei raatsinud teda kellelegi näidata. Nende vahel on ikka midagi tõsist asja juhtunud, sest kui vana Mönnikhusen asja kuulda sai ja tütre vägisi koju viis, läks see peast nõdraks ja karjus altari ees suure häälega „ei“, kui teda junkur Risbiteriga laulatada taheti. Kodus on ta hirmsasti kisendanud ja küüntega isa silmade kallale kippunud. Vana Mönnikhusen ei teadnud, mis hullu tütrega teha ja saatis ta sellepärast Pirita kloostrisse, lootes, et vaga ja püha abtiss Magdalena oma eespalvega tüdruku seest kurja vaimu välja ajab. Aga võta näpust! Tüdruk läks veel hullemaks, ajas koledaid sõnu suust ja kippus abtissi elu kallale. Kloostri inimesed räägivad kentsakaid tükke, mis abtiss temaga ära teinud, ilma et see põrmugi oleks aidanud. Nüüd peetakse teda kui kiskjat elajat pimedas kongis vangis ega lasta kedagi ligidale, et mitte kuri vaim tema seest teise sisse ei läheks.“

Gabriel tõusis, maksis õlle eest, palus hobust hoida, sest ta tahtvat all linnas veel midagi ära toimetada, enne kui lossi sõidab, ja läks uksest välja. Avaliku kaevu juures pesi ta näo puhtaks Ja luusis siis mööda müüriäärseid tänavaid ümber terve linna. Ta süda kipitas rinnus. Ta tahtis kohe Pirita kloostrisse tõtata, aga — ta ei pääsenud linnast välja. Kõik väravad olid kinni, müür kõrge, all igal pool vahituled, üleval hulk valvsaid püssimehi. Gabriel mõistis, et väljapääsemine sel ööl täiesti võimatu oli. Ta oli vangis, terve suur linn tema vangikoda. Ja mis siis, kui ta teisel päeval kogemata Ivo meestega kokku juhtub ja need teda ära tunnevad? Gabriel oli end oma liigjulguse läbi raskesse hädaohtu viinud, aga ta ei kahetsenud silmapilkugi seda liigjulgust, ta teadis nüüd ometigi, kus Agnes oli. Hädaohu vastu pidi kavalus aitama.

Gabriel viitis paar tundi mööda tühje uulitsaid vantsides ära ja läks siis kõrtsi tagasi. Imestusega pani kõrtsmik tähele, et rootslane, kes paari tunni eest sopase näoga, aga selge peaga välja oli läinud, nüüd puhta näoga, aga segase peaga tagasi tuli, sest mees tuikus ja trallitas haledal kombel.

„Kas see asi oligi sul linnas ära toimetada?“ nurises kõrtsmik. „Kas sa siin ei märganud pead purju panna? Arvasid vist mujalt paremat laket leidvat?“

„Ära pahanda, kõrtsipapa!“ palus rootslane raske keelega. „Mis tehtud see tehtud, aga sedaviisi ei tohi ma ennast lossis näidata, sest komandant on joobnute vastu vali, ta laseks mind vaeseomaks peksta. Peida mind kuhugi ära, kus ma kakskümmend neli tundi magada võin, ilma et mind keegi näeks, ja ära tee sellest kellelegi piiksu!“

Selle pika kõne ajal, mis Gabrieli suus kaugeltki nii ladusasti ei läinud kui meie seda kirjutame, leidis joobnud rootslane mahti kõrtsmikule läikiva kuldraha pihku libistada ja sel viisil oma. sõnadele imelist mõju anda. Kõrtsmik unustas sedamaid torisemise, talutas joobnud külalise oma paremasse kambrisse, valmistas talle pehme aseme, tõmbas ise ta saapad jalast ja soovis talle viisakalt magusat und.

Võõras magas poole ööd ja terve järgmise päeva läbi, ilma et kange suurtükimürin, mis sel päeval linnast ja ümberpiirajate laagrist vastastikku kostis, tema und oleks rikkunud. Õhtul läks kõrtsmik teda äratama: „Tõuse üles, ehk tahad ka venelasi uhtuma minna?“

„Venelasi uhtuma?“ kordas Gabriel pealtnäha ikka veel uniselt, kuna ta tõepoolest terava tähelepanuga kuulas.

„Muidugi, täna öösi lähevad kõik välja: sakslased, rootslased, linna poisid, Ivo Schenkenberg oma salgaga ja pealekauba veel rüütel Mönnikhusen oma nälginud mõisameestega. Seekord on komandant Hinrik Horn ise juhatajaks. Nad tahavad Tõnismäe kantsi peale tormi joosta, venelaste käest suurtükid ära võtta ja nende eneste vastu pöörata. Kange põhjatuul ja lumesadu on meie meestele abiks. Läheb kõik hästi, siis on linn homme prii.“

„Mis kella ajal väljatungimine tuleb?“ küsis Gabriel haigutades.

„Tund aega peale keskööd.“

„Hm!“ ümises Gabriel. „Mu vaene pea kõmiseb küll veel saadud matsust, aga kui kõik lähevad, ega siis minagi puududa ei tohi. Praegu ei julge ma veel lossis nägu näidata, aga kui väljatungimise tund on tulnud, siis kohendan ennast salamahti teiste sekka; juhtub, et ma lahingus mõne tubli tüki ära teen, siis ei tule pärast keegi enam küsima, kus ma tänase päeva olen vedelenud. Kas hobune pole veel varastatud?“

„Hobune on tallis ja saab puhta kaeraga toidetud. Tore täkk, seda peab ütlema. Kust sa selle said?“

„Mul on jõukad vanemad,“ kostis Gabriel lühidalt. Ta küsis veel seda ja teist, käskis süüa valmistada, kusjuures teine kuldtükk kõrtsmiku pihku libises.

Tund aega pärast südaööd tõmmati Harju värav üles ja rootsi-saksa sõjavägi läks sügavas vaikuses välja. Kui kõik väljas olid ja väravat jälle kinni hakati panema, tuli veel üks rootsi ratsa-mees teistele järele kihutades. Hädavaevalt pääses ta veel langeva värava alt läbi.

Lumesadu oli lõppenud. Aeg-ajalt heitis kuu lõhkikärisenud pilvede vahelt pilgu valendava maa peale. Vene kantsis Tõnismäel olid tuled kustunud. Mullavalllä seisis üksik valiimees ja toetas end pooltukkudes pika püssi najale. Äkisti ajas ta keha sirgeks ja kuulatas. Linna poolt kostis segane müdin. Oks must kogu liikus kiiresti lähenedes valendaval väljal. Vahimees pani püssi palge ja hüüdis: „Kes seal on?“

„Vürst Sagorski!“ oli vastus.

„Ei usu. Pea kinni, muidu lasen!“

Enne kui vahimees ähvardust sai täide saata, oli ratsamees mullavallist üles kihutanud. Pauk raksus, ratsaniku peast langes rootsi kübar maha. Järgmisel silmapilgul kiskus Gabriel kiivri vahi-mehe peast ja pani oma pähe; rootsi sõjamehe kuue oli ta juba varem seljast visanud. Samal ajal ütles ta kohkunud vahimehele: „Nüüd jookse telkide vahelt läbi ja karju kõigest jõust, nagu mina teen: „Üles, vene mehed, vaenlased tulevad!““

Vaenlased tulidki juba. Nagu tuulispask tormas eemalt suur ratsameeste salk mullavallist üles; nende järele tulid jalamehed joostes. Gabriel ei suutnud neid üksipäini tagasi tõrjuda, ta pidi võideldes kantsi sisse taganema. Aga juba oli suur osa venelasi jalule tõusnud ja sõjariistad kätte võtnud. Algas äge võitlus, mees mehe vastu. Harva kuuldus püssipauke, enamasti võideldi mõõkade, odade ja kirvestega; pimeduses ja hirmsas segadikus langes siin ja seal venelane venelase, saks saksa käe läbi.

Gabriel oli venelaste esimeses reas, ta mõõk möllas vastaste ratsanike hulgas. Ta otsis Ivot, aga ei leidnud teda kusagilt. Ühes saksa rüütlis, kellel punaste sulgedega raudkübar peas oli ja kes sakslaste esimeses reas kui lõukoer võitles, arvas Gabriel Mönnikhuseni ära tundvat ja hoidus tema eest hoolega kõrvale. Rüütel näis aga teda otse silmas pidavat. Asjata taganes Gabriel telkide vahele — rüütel raius enesele teed jalameestest läbi ja tungis suure tuhinaga Gabrieli kallale.

„Pea kinni, rüütel Mönnikhusen!“ ütles Gabriel saksa keeles, Kuna ta end mõõgaga hirmsa hoobi eest kaitses. „Ma ei taha sind surmata.“

„Ja mina ei taha elada!“ hüüdis Mönnikhusen kätt uueks hoobiks tõstes.

„Põgene, rüütel!“ manitses Gabriel tungivalt. „Sa näed, et sa minust jagu ei saa. Põgene ja ela oma ainsa tütre rõõmuks!“

„Minul ei ole tütart!“ kiristas Mönnikhusen vihaselt. „Ma ei seleta su nägu, aga sa oled vist mõni äraandja meie eneste keskelt. Sa tahad mind pehmeks teha ja oma viletsat elu päästa, aga sa sured minu käe läbi!“

Suure vaevaga kaitses Gabriel end vastase vihaste löökide eest, aga ta ei löönud ise vastu. Ta nõu oli rüütlit ära väsitada ja elusalt vangi võtta. Saatusel oli teine nõu. Kuu oli silmapilguks pilvede vahelt välja tulnud. Kahe võitleja lähedal paukus püss. Mönnikhusen tuikus ja kukkus äkisti, otsekui välgust tabatud, tagumistele jalgadele tõusva hobuse seljast maha. Kohe kargas ka Gabriel maha, kummardas ja tõstis langenud rüütli pea üles. Mönnikhusen elas veel, aga ta ei saanud sõna rääkida, vaid ajas verist vahtu suust välja. Püssikuul oli talle rindu tunginud. Gabriel kutsus kaks vene sõjameest ja käskis haavatud rüütli kantsi ülema vürst Priemka telki kanda.

Kui Gabriel sealt tagasi tuli ja uuesti lahingusse tõttas, oli suurem jagu saksu ja rootslasi juba kantsist välja aetud ja linna poole põgenemas. Viimsed, kes kantsist taganesid, olid Ivo Schen-kenberg ja neli, viis meest tema salgast. Ivo võitles vahvasti, ta mõõk tilkus verest, ta taganes alles siis, kui märkas, et viimne võidulootus kadunud oli ja kuuvalgel püssikuulid sagedamini ta pea ümber vihisema hakkasid. Venelastest, kes põgenejaid taga ajasid, kaugelt mööda kihutades, tõttas ta üle valendava lagendiku omadele järele.

„Pea kinni, Ivo!“ müristas korraga ta selja taga üks hääl, mis vapra mehe värisema pani. Ta andis hobusele kannuseid.

„Pea kinni, jänespüks!“ hüüdis Gabriel talle järele kihutades. „Sa ei pääse minu käest, sest mul on parem hobune. Ma pistan sulle mõõga kuklasse, kui sa vastu ei hakka.“

Ivo pööras järsku hobuse ümber ja seisatas.

„Mis sa minust tahad?“ urises ta läbi hammaste.

„Ma toon sulle terviseid teisest maailmast, kus üht meist täna oodatakse,“ vastas Gabriel. „Valmista end teele, sest kord võib niisama hästi sinu kui minu kätte tulla.“

„Ma ei taha sinuga võidelda, sest sa ei ole inimene, sa oled tont.“

„Kas mäletad veel, kuidas ma tondiks sain?“ naeris Gabriel mõrudalt. „Kuidas see lugu oli? Kas ma põgenesin või langesin ausas kahevõitluses sinu käe läbi, nagu sa Agnes von Mönnik-husenile oled ütelnud?“

„Kust sa seda tead?“

„See on ju tontide eesõigus, et nad igasse kohta sisse pääsevad. Agnese poolt on mul sinule veel tänuvõlg ära tasuda osava luiskamise eest, millega sa tema aega veetsid, ja selle inetu tembutamise eest, mida sa oma armastuseks nimetasid.“

„Vilets äraandja!“ kisendas Ivo äkisti Gabrieli kallale kippudes. „Ma tahan näha, kas sa surematu oled!“

Võitlus ei kestnud kaua. Ivo lõi hirmsa hoobiga Gabrieli raudkübara lõhki ja tõstis hõisates käe surmahoobiks, aga selsamal silmapilgul tungis Gabrieli mõõk ta kaelast läbi ja sirutas ta surnult lume peale maha.

„Jumalaga, Eestimaa Hannibal!“ ümises Gabriel teda silmitsedes. „Kahju, et sel kangel ja kavalal mehel ausamat meelt ei olnud!“