Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad/8

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad
Eduard Bornhöhe

8

TERAVA SILMAGA SAKS.

Hommikune suur sündmus maha arvata läks see päev rändajatel ilma tähtsamate juhtumisteta mööda. Nad rändasid väsimatult — Agnese eilne nõrkus oli kui käega ära võetud — edasi, kuid mitte otsekohe loode poole, kus Tallinn seisis, vaid enam põhja poole, ja nimelt kolme põhjuse pärast. Esimene põhjus, mida nad teineteisele teada ei andnud, oli see, et nüüd enam kummalgi suurt ruttu ei olnud Tallinna jõuda; vaevaline teekond oli mõlemate meelest nii armsaks saanud, et nad teed heameelega kolmekordseks oleksid pikendanud, kui nad aga sarnast pikendust kuidagi arusaadaval viisil oleksid vabandada mõistnud. Teiseks teadis Gabriel, et Kose Uuemõisas teine salk mõisamehi seisis ja maakoha kuni Tallinna piirini kardetavaks tegi; Gabrielil ei olnud aga nüüd kõige vähemat himu mõisameestega teist korda kokku puutuda. Kolmandaks oli Agnese meeles korraga soov tekkinud Gabrieli lapsepõlve kodupaika Jägala jõe ääres näha saada; et see ka Gabrieli salasoov oli, siis heitis ta kohe nõusse.

Kiviloost saadik, kust nad sel päeval pärast lõunat kaugelt mööda läksid, oli maakoht kõigi teede ja radadega Gabrielile lapsepõlvest tuntud ja äratas tema hinges pea rõõmsaid, pea kurbi mälestusi. Üldse oli teekond sel päeval rändajate meelest veel lõbusam kui eile. Küll pidid nad vaevaga mitmest padrikust, soost ja liivanõmmest läbi tungima, aga selle-eest paistis ka päike nii armsasti, linnud laulsid nii rõõmsasti ja kõigepealt purskas rändajate südametes nii elav, värske rõõmuallikas, et nad teeraskusi sugugi tähele ei pannud. Oli mõni padrik liig tihe, mõni soo liig pehme või oja liig sügav, siis laskis Agnes ennast hea meelega Gabrielil kätele võtta ja maksis talle oma magusa suuga niisugust vaevapalka, mida noormees ühegi kulla ega hõbeda vastu ei oleks vahetanud. Paaril korral puutusid neile eemalt inimesed silma, aga nad hoidusid nende eest hoolega kõrvale, vähem kartuse kui kentsaka kadeduse pärast oma noort õnne võõra silmale ilmutada. Imelik jõud oli Agnese õrnadesse liikmetesse asunud. Ta ei kaevanud kordagi tüdimuse üle, ei läbenud pikemaid puhkamise aegugi pidada, ta astumine oli kerge, lennu sarnane, ta hääl värske ja vaim erk. Pakkus Gabriel talle käsivart toetuseks, siis võttis ta selle küll vastu, surus end silmapilguks seltsilise külge, pani pea otsekui väsinult ta õlale ja lippas siis vallatult naerdes jälle tüki maad ette.

Õhtuks jõudsid nad selle koha ligidale, kus Soodla jõgi Jägala jõega ühineb. Paksus rägastikus jäid nad öömajale. Gabriel ehitas okstest ja lehtedest hurtsiku Agnesele peavarjuks, valmistas talle samblast pehme aseme ja soovis head und. Ta ise heitis jälle lausa taeva all puhkama.

Agnes uinus seekord varsti, aga ta uni oli rahutü. Raske ahastav unenägu vaevas teda. Ta nägi Gabrieli suure karuga mängivat. Karu oli esiotsa heas tujus, mahe ja meelitav. Äkisti sai ta aga vihaseks, tõstis käpa, lõi mänguseltsilise maha ja siis nägi Agnes Gabrieli suures, sügavas vereloigus ujuvat.

„Gabriel!“ karjatas Agnes hirmsas ahastuses ja ärkas unest.

„Mis viga?“ kostis Gabrieli rahulik hääl.

Äkiline rõõmuvool tungis Agnesele pähe. Ta tõusis üles ja tõttas hurtsikust välja. Gabriel lamas poolistukile puu najal. Kahinat kuuldes ja Agnest enese ees nähes kargas ta kohe püsti ja küsis murelikult: „Mis sul on, Agnes?“

Agnes lõi käed sõnalausumata seltsilise ümber ja surus teda ägedasti enese vastu. Siis alles kogeles ta sügavas ärevuses: „Ma nägin kurja und. Ma arvasin sind surnuks.“

„Kas see sind siis nii väga ehmatas, laps?“ ütles Gabriel heas tujus ja silitas käega neiu juukseid.

„Gabriel!“ sosistas Agnes kogu kehast värisedes. „Ära sellega naljata! Hoia ennast! Mõtle, sinu elu on minu elu, sinu surm on minu surm.“

Nende sõnadega kiskus ta enese äkisti Gabrielist lahti ja läks hurtsikusse tagasi.

Käidud tee ja viimased rahutud ööd said viimaks ka Gabrieli raudsest kehast võitu. Koidu ajal vajusid ta silmad kinni, ta jäi kui surnu magama.

Päike oli juba keskhommikusse jõudnud, Agnes ammugi üles tõusnud, aga Gabriel magas ikka veel rasket und. Agnes ei raatsinud teda äratada; ta istus vagusalt magaja peatsis ja silmitses mõttes ta pruuniks põlenud nägu. Seile näo jooned olid kui tõmmukast marmorist välja raiutud, otsaesine kõrge ja lai, kulmud uhkesti võlvitud, nina kõrge seljaga ja sirge; avaldas näo ülemine pool mehist julgust ja mõistust, siis tunnistas peenike suu ja ümmargune lõug õrna meelt ja südame-pehmust — loomuomaduste kokkujuhtumine, mis naisterahvastele kõige enam meeldib. Agnese rind paisus rõõmust ja uhkusest.

„Iialgi ei ole ma ilusamat meest näinud ja nüüd on see mees minu, minu!“ hõiskas hääl ta südames. „Kui ta teaks, kui kuumalt ma teda armastan! Kui ta teaks, missuguse rõõmuga ma tema peatsis valvan ja nõnda igavesti tema üle valvata tahaksin! Ja tema võis mõtelda, et mina teda tema seisuse pärast põlgan! . . . Oh, tädi Bar-bara, ma saan sinust nüüd alles õieti aru ja usun, et sa täiesti õnnelik oled, sest mis asi võiks ilmas parem olla kui igapäevane elu armsa mehe kõrval? Oleksin mina kuninga tütar ja suure riigi pärija, ma annaksin kõik ära ja elaksin saunahurtsikus, kui tema mind sinna kutsuks . . . Uks ime on minuga sündinud; mu meelest on kõik ära kustutatud, mis temasse ei puutu; uinudes ja valvates seisab ta ühtepuhku mu silma ees. Mis oleks minust ilma temata saanud, kuidas oleksin ma seda hirmsat õnnetust kannatanud, mis mul nüüd vaevalt meeles seisab? Mu vaene isa, kus sa nüüd oled? . . . Kui rahulikult ta uinub! Kas ta peaks ka und nägema, mind unes nägema? Ma usun küll. Kuidas võiks see teisiti olla? Ta armastab ju mind, ta armastab mind! Kui õnnelikuks see mõte mind teeb! Mul on, nagu kuuleksin ma inglite laulu ja.näeksin taevast lahti olevat . . . Teen ma pattu, et taevalist õnne maapealse õnnega kokku sean? Anna andeks, armas jumal, kui ma praegu midagi teist õnne kõrgemaks pidada ei suuda, kui seda, mis mul käes on!“

Pisarad tumestasid Agnese silmi. Ta langes põlvili ja kuum palve, uskliku, õrna, õnnest ja ühtlasi õnne kadumise ahastusest väriseva südame palve kerkis ta huultelt sinise taeva poole . . .

Lõuna ajal võtsid Gabriel ja Agnes Jägala jõe kõrgel kaldal lõunat ja olid ühtlasi nii magusasti juttu puhumas, et nad salka ratsamehi, kes liivasel pinnal ja põõsaste varjul peaaegu kuulmatult lähenesid, varemalt tähele ei pannud, kui ärapeit-mine juba võimatu oli. Neid oli nähtud ja ratsanikud kihutasid otsekohe nende poole.

„Oh jumal, minu unenägu!“ karjatas Agnes kohkudes.

„Kui see Siimu salk peaks olema, siis peame oma elu kallilt müüa katsuma,“ ütles Gabriel üles karates. „Kus mu silmad ja kõrvad olid? Nüüd ei maksa enam põgeneda. Vahest jätavad nad meid puutumata. Ma ei näe Siimu nende hulgas.“

„Ära neid asjata ärrita!“ palus Agnes.

„Jumal hoidku!“ naeratas Gabriel. „Kui vastane minust kangem on, siis olen ma vagasem kui lammas. Omalt poolt palun mä: ole kaval ja külma verega! Ma arvan, need ei ole muud kui põgenevad või riisuvad talupojad. Meie peame huntidega ulguma: mina olen muidugi nendesugune ja sina — kas tahad nüüd natukeseks ajaks minu vend Jüts olla?“

„Hea meelega.“

„Kena.“

Gabriel astus tulijatele paar sammu vastu. Neid oli kümme ratsameest, kõik väga kirjus, kentsakalt kokkulapitud riides ja mitmesugu sõjariistadega ehitud; mõnel oli üks või kaks prii hobust oheliku otsas.

„Tere, külamees!“ hüüdis esimene ratsanik selges eesti keeles ja kargas kohe hobuse seljast maha, mispeale kõik teised sedasama tegid. „Oleme parajaks ajaks siia juhtunud: teil on laud kaetud, meil kõhud tühjad.“

„Võtke heaks, kui aga toit maitseb,“ ütles Gabriel.

„Küll ta maitseb, anna aga siia. Kelle see kena junkur on?“

„See ei ole junkur, see on minu vend Jüri.“

„Kes sa siis ise oled?“

„Kalamees siit lähedalt. Aga kes teie olete?“

„Ära n’a palju päri, külamees, anna parem süüa,“ ütles ratsameeste esinik upsakalt ja kippus sedamaid toidukraami kallale, mida Agnes vaheajal oli kimbust välja võtnud ja rohu peale ladunud.

Meeste nälg oli suur, terve sink ja leib oli lühikese ajaga nende lõualuude vahele kadunud. Lahkeid vastuvõtjaid ei pannud nad peaaegu tähelegi. Mõnest sõnast., mis nad isekeskis vahetasid, märkas Gabriel, et nad suurema salga liikmed olid, kes hiljuti Virumaal riisumas käinud, ja et nende ninamehe nimi oli Andres. Üks neist näis näo vormi ja kange keelemurde pärast võõramaa mees olevat. See piilus tüki aega kahtlaselt Agnese otsa ja tegi temaga siis saksa keeles juttu. Aga Agnes raputas pead ja vastas kõige laiemas maakeeles: „Ei mõista.“

Sakslane piilus ja piilus — ja korraga pahvatas ta naerdes välja: „Sinu ei oleb poiss, sinu oleb ilus tidruk! Minu tunneb see.“

Agnes kahvatas ja püüdis vägisi naeratada. Mehed naersid, hakkasid „Jürit“ teravamalt silmitsema ja tooreid ettepanekuid tegema, kuidas õiget aru kätte saada.

„See oleb kerge aru saama,“ ütles sakslane; ta nihkus Agnesele ligemale, sirutas katsudes käe välja, aga enne kui ta soovitud sihile jõudis, sasis tugev käsi ta kraest kinni ja virutas ilma suurema ägeduseta paar sammu tagasi.

„Jäta poiss rahule,“ ütles Gabriel rahulikult. „Ma ei salli, et temasse puututakse.“

Agnes oli üles karanud ja värisedes Gabrieli selja taha astunud.

„Ära vihasta, Gabriel!“ palus ta sosistades.

Gabriel jäi rahuga istuma; ainus muudatus, mis tema näost näha, oli see, et ta ninasõõrmed veidi tuksusid.

„Sa oled väga julge, kalamees,“ ütles Andres ilma vihata. „Kas tead ka, et meie sinuga viis imet võime teha?“

„Minuga tehke mis tahate, aga jätke poiss rahule,“ kostis Gabriel.

„See ei oleb poiss!“ hüüdis sakslane, kes ennast vaheajal maast üles oli koristanud ja Agnesele uuesti läheneda püüdis. Nüüd tõusis ka Gabriel püsti.

„Tagasi!“ ütles ta nii ähvardavalt, et sakslane kohmetult sammu taganes. „Mehed, kas see on teie tänu, et teile süüa andsin, teid kui sõpru vastu võtsin? Ma arvasin sellega oma kohut täitvat, sest ma näen, et teie eestlased olete nagu minagi. Oli see vahest kuritegu, et meid selle eest nuhelda tahate?“

„Sinu külge ei ole keegi puutunud,“ ütles Andres karedalt, aga ikka veel ilma vihata. „Sina ise oled käe meie seltsilise vastu üles tõstnud.“

„Kes minu venda puutub, see puutub minusse. Mõtle ise, kui sul noorem vend on ja keegi saks tuleb tema kallal käperdama, kas sa seda salliksid?“

See oli osav kõnekäänd. Meeste seast kuuldi hääli, mis Gabrielile õigust andsid.

„Sa räägid nagu kirikhärra kantslis,“ ütles Andres pehmemalt, „aga kas sa meid ei peta? Minu meelest võiks see seal niisama hästi poiss kui tüdruk olla, aga saks on kavalam; tema on kõik maailma läbi käinud ja kuuleb, kuidas rohi kasvab. Kui tema ütleb: poiss on tüdruk, siis on ta tüdruk.“

„Mina annab oma pea, poiss oleb tidruk,“ kinnitas sakslane elavalt.

„Olgu ta poiss või tüdruk, ta seisab minu kaitse all,“ ütles Gabriel kärsituks minnes, sest ta märkas, et meeste silmad kentsakalt põlema hakkasid.

„Ohoo, vennike, seal on vaks vahet,“ naeris Andres. „Ära tühja punni, jäta tüdruk meie kätte, siis võid ise rahuga oma kodarad koristada.“

Gabriel kogus oma viimse kannatuse kokku.

„Ärge tehke kurja, suguvennad!“ ütles ta peaaegu paluvalt. „Kas meie võõraste poolt veel küllalt kurja ei ole näinud? Mõtelge, et kõik ühe rahva lapsed, ühe valitsuse alamad oleme; teie ei ole ju mitte vaenlaste maal, kus kõik kurjused lubatud on.“

„Sõjas on see ükspuhas, oma maa või võõras maa.“

„Teil on ometigi ülemad, kes ülekohut ei salli; ma hoiatan teid, ärge kutsuge õnnetust eneste kaela!“

„Küll me oma ülemaid tunneme. Mis seal palju loriseda? Saks, võta poiss kinni ja vaata, mis elukas ta on.“

Agnes karjatas. Sakslane oli selja tagant äkisti ta kübara peast tõmmanud ja sõlme seotud juuksed paelast lahti kiskunud; nagu kuldne vaip langesid pikad siidpehmed salgud Agnese õlgadele. Meeste suust tuli rõõmsa kohmetuse hüüd. Gabriel lõi saksa rusikahoobiga maha, sasis Agnese käsivarrest kinni ja tõmbas ta mõne sammu tagasi, meeste ringist välja. Selgi puu vastu toetades ootasid nad teineteise kõrval vaenlaste pealetungi. Gabrieli käes välkus mõõk, Agnes hoidis püstoli valmis. Kõik oli nii kähku sündinud, et mehed korraga maast ei märganud tõusta. Andres ja mõned teised kargasid üles ja piirasid Gabrieli ja Agnese igast küljest sisse.

„Tore tüdruk!“ kuuldi nende selja tagant hüüdvat. „Ärge sellele viga tehke, Ivo Schenken-berg maksab selle eest head vaevapalka.“

Seda kuuldes hüüdis Gabriel järsku; „Kui Ivo Schenkenberg teie pealik on, siis viige meid tema juurde; ma tunnen teda väga hästi.“

„Ime küll!“ pilkas Andres. „Kes ei peaks Ivo Schenkenbergi praegusel ajal mitte tundma? Teine küsimus on, kas tema ka sind tunneb.“

„Ta on minu kasuvend!“ hüüdis Gabriel.

„Kuule, külamees,“ ütles Andres naerdes, „sa oled meile küllalt ette luisanud, vannu nüüd heaga alla. Meil on kered täis, me ei viitsi sind tapma hakata.“

Meestel näis tõepoolest vähe himu olevat Gabrieli kallale kippuda. Üksainuke oli tõesti vihane. Sakslane ei suutnud kurja matsu unustada, mis ta Gabrieli käest saanud. Ta oli poolküljeli tõusnud ja sihtis nüüd püstoliga Gabrieli peale. Agnes üksi oli seda tähele pannud. Kaks pauku raksusid korraga. Sakslane keerles kaks korda enese ümber ja jäi siis liikumatult kummuli lamama. Ta oli surnud. Agnese käest kukkus suitsev püstol maha. Neiu kahvatas näost, tuikus ja oleks maha kukkunud, poleks mitte Gabriel kohe kätt ta ümber pannud.

„Agnes!“ kisendas Gabriel meeletult.

„Jumalaga, Gabriel!“ sosistas Agnes, kuna hale naeratus ta kahvatu näo üle libises. Siis kadus ta teadvus. Gabriel pani elutu keha õrnalt maha ja langes hädaohtu unustades tema kõrvale põlvili. Agnese pahema õla kohalt sirises veri läbi riide. Saksa kuul, mis Gabrieli pidi tabama, oli eksiteel sealt sisse tunginud. Viibimata harutas Gabriel mõõga otsaga Agnese kuue ja särgi lahti, lõikas tinakuuli, mis õlakondi peale põrgates lömaks oli läinud, haava seest välja ja sidus haava särgi tükiga kinni. Kohmetult seisid mehed ümberringi. Nad aimasid rasket õnnetust, tundsid kentsakat kaastundmust sõjast toorestatud südametes ärkavat. Gabrieli hingevalu oli ju nii silmapaistev, haavatud tütarlapse lumivalge nägu nii ütlemata kena . . . Kui sakslasest aru oli kätte saadud, et ta kahtlemata surnud oli, ei hoolinud temast enam keegi.

„Tooge mulle jõest külma vett!“ käskis Gabriel.

Mis imelik sundus oli nendes sõnades, et nad tõrkumatult käsutäitmist leidsid? Kaks meest jooksid kohe alla jõe äärde ja tulid varsti kübaratega vett kandes tagasi. Gabriel piserdas vett Agnese näole, kastis ta rinda ja käsi. Lühikese aja pärast tõusis kerge puna neiu palge, ta õhkas sügavasti ja lõi silmad lahti.

„Ta elab! Ta elab!“ hõiskas Gabriel; ta hääl lõppes täiesti ja muutus nuuksumiseks; ta kummardas Agnese terve käe üle ja niisutas seda oma pisaratega.

„Pagana võrukael!“ ümises Andres pead ära pöörates. Meeste seast kostis segane ümin.

„Gabriel!“ sosistasid Agnese kahvatunud huuled.

„Siin!“ vastas Gabriel.

„Hoia ennast, ta sihib püstoliga sinu peale.“

„Küll ma talle näitan.“

„Kas sa ei ole haavatud?“

„Ei ole.“

„Jumal tänatud!“ õhkas Agnes ja äkiline rõõmuhelk läikis ta silmis. „Ma ei tea, mis mul on, mu pea on nii segane.“

„Kas sul valu on?“

„Valu? Jah, mu õlg pakitseb, keha on tuim. Kas ma kukkusin?“

„Jah, sa kukkusid raskesti.“

„See oli minu enese edevus. Aga mis mehed need on?“

Agnese silmist paistis äkiline ahastus.

„Ole rahul, need on head sõbrad.“

Gabriel ei ütelnud seda mitte uisapäisa; üks pilk meeste peale oli talle selgust andnud, et need nüüd tõesti head sõbrad olid.

Agnese silmad vajusid kinni, uimastus — seekord headtegev, kosutav uimastus — tüli uuesti ta peale. Gabriel valmistas talle kimbust riietest pehme peaaluse ja laotas oma kuue ta üle. Siis pöördus ta meeste poole:

„Kas tahate kerge vaevaga hulga raha teenida?“

„Miks me raha ei peaks tahtma?“ kostis Andres venitades. „Aga mis asjamees sina siis õieti oled, et meile korraga raha pakud? Esiti olid kalamees, siis tuli ülekuue alt sõjamees välja, nüüd oled rahameheks saanud.“

„Ükspuhas, kes mina olen. Ma ei palu teid enese pärast. Peaasi on, et see õnnetu laps päästetud saaks. Tema isa on päratu rikas, ta võib teile heategu kuhjaga ära tasuda. Kas tahate käeraha? Võtke kõik, mis mul kaasas on.“

Gabriel pistis käe põue, võttis kotikese välja, puistas selle seest hulga kuldraha peo peale ja jagas meestele, kes end suuremat paluda ei lasknud.

„Ja nüüd vastake minu küsimuste peale. On Ivo Schenkenberg, rahataguja poeg Tallinnast, tõesti teie pealik?“

„Muidugi on,“ kostis Andres uhkusega.

„Kus kohal ta seisab?“

„Laager on jõe ääres, umbes kaks penikoormat siit allapoole.“

Gabriel suutis vaevalt oma liigutust varjata: nimetatud koht pidi ju umbes tema lapsepõlvine kodupaik olema.

„Kui palju seal mehi on?“

„Tükki nelisada.“

„Kes need on?“

„Tohoo, kust sa õige tuled, et sa Ivo Schenken-bergi mehi veel ei tunne?“

„Meie oleme kaugelt lõuna poolt. Ma ei ole oma kasuvenda Ivot mitmel aastal näinud ega võinud hingest aimata, et temast sõjapealik on saanud. Kuidas see juhtus?“

„Seda teab iga laps. Tallinna oli suur hulk nälginud ja peavarjuta talupoegi kogunenud. Linnasaksad ei täinud neid muidu toita, andsid neile sõjariistad kätte, seadsid Ivo Schenkenbergi nende pealikuks ja saatsid nad venelaste vastu sõdima. Nüüd on Schenkenbergi salk üle ilma kuulus ja venelased kardavad neid enam kui põr-gulisi. Viimati käisime riisudes ja põletades poole Viru- ja Järvamaad läbi; sealsed vene käsualused ei õnnista meie mälestust!“

„Siis sõdisite — eestlased eestlaste vastu?“

„Kes sõja ajal selle peale vaatab? Meie võtsime, kust saime, ja kuhjasime teinepool raja, Jägala jõe ääres ilmatu hulga saaki kokku, nii et veoloomadest puudus kätte tuli. Pealik saatis meid eile siit ümberkaudu hobuseid otsima. Meie leidsime mõned ja sõidame nendega nüüd laagrisse tagasi.“

„Hea küll, siis võtke meid kaasa ja aidake minu haavatud seltsilist kanda.“

Andres sügas kõrvatagust ja ütles venitades: „See on küll kerge ütelda, aga kes vastutab tapetud saksa eest? Ivo Schenkenberg on äkilise vihaga.“

„Mina vastutan kõige eest,“ kinnitas Gabriel elavalt. „Sakslane on ainult teenitud nuhtluse kätte saanud, Ivo on minu kasuvend tunneb ka minu seltsilist; uskuge mind, ta saab teda suure auga vastu võtma.“

Andres raputas küll umbusklikult pead, aga peotäis kulda ja Gabrieli tõsine, julge olek mõjusid niipalju tema peale, et ta kauemini vastu ei tõrkunud. Meeste abil valmistas Gabriel puuokstest ja lehtedest kanderaami, tõstis Agnese, kes uimastusest toibudes ja Gabrieli enese juures nähes vagusalt kõik enesega teha laskis, raami peale ja palus mehi enesele kandmise juures kordamööda abiks; teised kargasid hobuste selga ja rong liikus talupoegade laagri poole.