Vana kannel/X
X.
Nr. 100. Sõa sõit Saaremaale.
Tulge kokko, kolga mehe',
Ümbre tsõõri oma' mehe'!
Meil om tülü tulemah,
Vainu vanker veerimäh,
Sõda õige sõitemah.
Saarest tulnu vana' sõbra',
Võtnu mie' vele verevä hobeze,
Tapnu mie' auza omadze,
Turgulatsi vanemba,
Keä leie Lembitit,
Keä saat'e Saarelaizi,
Keä murz' Saare sõrme luid,
Painut Saare sälä luid,
Pess'e Saare pää luid,
Keä tegi puhtas Viro veere',
Sääd' parve suurele viele,
Tegi tied tolle poole,
Keä orjas' mie' omatsit,
Armast' mie' vanno vanembit,
Kogozi kokko mie' sõzarit.
Sedä mie' peäme otsima,
Sedä mie' peäme ikkema,
Seeni kui om mehe päidä,
Seeni kui mie' velil verdä.
Tulge kokko kogemata,
Juoske kokko hagemata,
Mie' vele', mie' kõva' söäme',
Mie' ezä', mie' ravvadze' käe',
Ütel meelel, ütel mõttel,
Üts olgu südä üle kõige.
Jätke imä jumalaga,
Noore' neio' nuttemahe,
Kalli' silmä' kaemahe,
Säädke sõtta sõudemahe,
Ruzikoga rulli lüömä.
Tapame neid nõnatarko,
Lööme maaha lokerpäid.
Ei mie' enne rahu jätä,
Kui meil tuvvas tutva vasta,
Vele verrev hobene,
Turgulatsi tuli-pää.
(Siin on 18 tumedat rida maha jäänud.)
Ei mie' taha Saarde sõita,
Saarde sõita, Saarde jõuda.
Ole-e Saareh mie' veljo,
Armzit omme sõzarit,
Valuzit mie' vanembit.
Saarde saanu soe-liha',
Saarde tulnu tond-näo',
Saanu vana' sarvilize',
Kokko jooznu joozige'.
Ole-e Saarelt neiot saada,
Neiot saada, peiot peridä.
Saareh neio' näotuma',
Näotuma', jalotuma',
Jalotuma', käzitümä',
Käzitümä', kõrvotuma'.
Mie' virve' verevä',
Mie' kaaza' kallimba'.
Kui läät Saarde sõdima,
Saarelt ots'ma omakeizi,
Varastetu vanembit,
Ärä kaegu Saare neiot,
Saare neio meelütüst.
Maske kätte vere võlga,
Vere võlga, varga palka.
Tapke näid kui täi nahko,
Opake kui oine'it.
Nr. 101. Minek mere poole.
Jätke maaha maja, pereh,
Jätke maaha naize' rase',
Jätke latse' lavva mano,
Jätke karja' kaema,
Jätke nurme' norotama,
Jätke põllu, puhkama,
Jätke mõtsa' mõtlema.
Meil om minek mere poole,
Sõudemine sõa poole,
Jättemine Järve poole,
Saamine Saare poole.
Minekil om mitu vika,
Mitu vika, mitu hätä,
Mitu hätä, mitu vaiva.
Saieme mie' mere poole,
Meri mie' mõttest halb,
Mere tüö mie' jõvvust jõllemb,
Mere pääl rüövli' riizumah,
Mere pääl sõa' sõitemah.
Kaieme mie' mere pääle,
Oma surma sõbra pääle:
Mere surm mie' surmast suuremb,
Mere surm mie' surmast mõromb,
Mere matus madali.
Jõvvame, jõvvame,
Saime kokko rüövli sõbra'.
Sõvvame, sõvvame,
Saime kokko sõa sõbra'.
Rüövli sõbra' lahkemba',
Rüövli silmä' selgembä'.
Rüövlil anni hõpe hõlma,
Saadi ärä tolle poole.
Tulli vasta sõa sõbra',
Sõa sõbra', veri-silmä'.
Ei sääl ole muuda juttu,
Muuda juttu, muuda mõtet,
Muud kui selget vere juttu,
Vere jutt ja vere mõte.
Mis meil tetä malevil,
Mis meil tetä kullamäel?
Muud kui kokko maleva,
Viibimätä viimne maa.
Võtke kätte kärbä', nuia',
Otsa pange vaiva' väidze',
Tagaotsa kirve terä',
Kirve terä' kandilize'.
Ei mie' jätä järele,
Ei mie' anna peräle,
Seeni kui meil võit ja võimus.
Kui ka lõpva' mie' mehe',
Magama lät mie' maleva,
Sis tule Soomest mie' sõbra',
Tuleva' Virost mie' vele',
Ajava' merde mie' mõrdzigo'.
Meri om mie' õnnetus,
Jõgi om mie' jõledus,
Kost meil hätä pelädä,
Hätä pelädä, vallu valva.
Järvekene, kallikene,
Mie' armas omakene!
Siin pervil mie' pezä,
Siin veereh mie' vele',
Kos mie' kokko saame sõbra',
Soome sõbra', Viro vele',
Oma' ono' Oandist.
Sääl mie' peä sääräst nõvvo,
Sääl mie' märgi sääräst märko,
Mis meil tetä mõrdzikille,
Mis meil suovi sõale,
Kuis meil kotoh oma elo.
Neio hobest häälitsemä,
Adra peräh astumahe,
Ägli osse plagistama,
Adra raudo rägistämä,
Viljä kuormat kodo tuoma,
Kost saa kuiva kütset leibä.
Vana' naize' väetümä',
Väetümä', jõvvetuma',
Säädke pihta pillumahe,
Käe varzi vaalimahe,
Tie' pääle jääs põllu tüö,
Kuhilikka korjamine.
Perenaize', perelatse',
Panke kinni pajalavva',
Otske takah usepulga',
Meil omma' mehe' veretüöl.
Säält või tulla sada sõta,
Säält või tulla tuhat vainu,
Viijä kõik mie' varandust,
Rikku kõik mie' perändüst,
Häötädä mie' häid latsi.
Nr. 102. Venna sõa lugu.
Kelle kõrd om sõtta minna,
Vanembal vai noorembal?
Nooremba kõrd sõtta minna,
Vanemba kõrd kodo jäijä.
Vanemb inämb vaiva nännü,
Inämb hobezit hoolinu,
Inämb päitsi päähä tennü,
Inämb suitsi soetanu,
Eli-tarri ehitänü.
Ola-luu' jo oigeleze'
Käe-varre' valutaze'.
Noorembal om nope' käe',
Val'emba' käe-warrekeze',
Ega oiga ola-luid,
Ega kaiba kaala-luid,
Augelle käe-varzi.
Nooremba kõrd sõtta minnä,
Vanemba kõrd kodo jäijä.
Läts' ta sõtta minemä,
Vaanikohe vaidelema,
Heit'e ta hellile sõnole,
Pand'e ta palve'ille:
Kuule, kulla velekene!
Võta häödä täkko tallist,
Lahterista lauki-ruuna,
Lunasta minno sõasta,
Valasta vainu vaihe'elt,
Sõa säitsme seästä,
Vainu katsa vaihe'elt.
Ei või müvvä, velekene,
Taade jääs talo elämä,
Hää vele hällütellä,
Kauni vele kazutella.
Kuule, kulla velekene!
Ma heida hellile sõnole,
Mina pane palve'ille:
Sull om hulka lehmi laudah,
Kuudih kari vazikit,
Lunasta minno sõasta,
Valasta vainu vaihe'elt,
Sõa säitsme seästä,
Vainu katsa vaihe'elt.
Sõtta lääzi mina vaene,
Vainu katsa vaihele,
Mino pihta peenikene,
Ola-luu' ohukeze',.
Käe-warre' vaimukeze'.
Velekene, helläkene!
Kuis ma vii liina lehmä',
Lunasta sinno sõasta?
Taade jääva' latse' nõrga',
Piitskma piimä linnukeze',
Sõmera suuru' sõzare'.
Kuule, kulla velekene!
Mina pane palve'ille,
Heidä hellile sõnole:
Häödä laudast hää' härä',
Ikke iest härä' iloza'.
Ei või müvvvä, velekene,
Häötädä, hää veli.
Kütüze' mull jäävä' kündä,
Suure' juure' üles joosta,
Linnuhk-varre' liigutella.
Elämä jääs uma imä,
Uma imä, vana ezä.
Minkas ma toida tugevahe,
Aja läbi auzahe?
Arä es minnä, velekene,
Kardagi, kallikene,
Sõa säistme sekkähe,
Vainu katsa kaldale.
Kuis ma lää es, velekene,
Kuis ma karga, kallikene?
Mino piht om peenikene,
Mino olg om ohukene,
Käe varz' mull vaimukene,
Jala talla tamme tõhva'.
Jõvva-a sõkku sõa leibä,
Jõvva-a kasta vainu kakku,
Jõvva-a kanda karbatsit,
Jõvva-a pühkü püsükeist,
Jõvva-a mõõta mõõgaga.
Sie küll sõkku sõa leibä,
Sie küll kastku vainu kakku,
Kell omma' ravvadze' ruzigo',
Kell om pihta pihlapuune
Ola-luu' uibo'otse',
Käe-varre' vahteratse',
Jala talla' tamme lastu'.
Velekene, helläkene!
Olgu piht küll peenikene,
Olgu olga ohukene,
Jõvva-a ma sõast lunasta,
Vainust vällä vaidelda.
Ärä peät sõtta minemä,
Vainu sekkä vaoma.
Kui ma sõida sõa poole,
Heidä silmi hellä poole,
Kes sääl kotoh kõndines,
Kes sääl liiku liivakul?
Ezä kotoh kõndinesa,
Imä liiku liivakul.
Kuule es, kulla ezäkene,
Kallis imä, kandijani!
Lunasta minno sõasta,
Valasta minno vainusta.
Pojakene, armukene,
Kallis mu kazunu lats'!
Minkas ma sinno lunasta,
Valasta vainu vaihe'elt?
Mina vaene jo ezi vana,
Imä hääli hädäline.
Mine es sõtta, pojakene,
Sõa säitsme sekkäje,
Vainu katsa vaihele.
Elä sa sääl igä otsa,
Orja otsa oho leivä',
Peä sõa pikä' pöksi',
Kanua sõa karbadzi'.
Kui sai otsa orjatus,
Vaivah otsa vaieldus,
Sõa leibä sõkutus,
Vainu kakku kastetus,
Naas' ta kodo tulema,
Vaivast vällä vaidlema.
Tulli ta kodo kostile,
Velizille veerimä,
Löüze ta ezä elävät,
Imä tareh ikkevat.
Lätsi ta tare lävele:
Tere no, kulla velekene!
Mis siin kotoh kuulunesa,
Kas siin käzi käünes häste,
Ezä imä elänes.
Veli kotoh kõndines?
Tule vasta, tunne veljä,
Karga vasta, kae veljä.
Ei sie ole mie' veli,
Mie' veli verevi.
Sie om ütsi vinne mies,
Vinne mies, vinne hobene.
Tulli is sõast sõudemast,
Lahengusta laskemast,
Ai ta halli akna ala:
Tule ezä, tunne poiga!
Ei sie ole mie' poiga,
Sie om selge vinne mies,
Vinne mies, vinne hobene,
Vinne piitska peohna,
Vinne luoka lodjapuune,
Vinne vehmre' viznapuudze'.
Ai ta halli kambre ette:
Tere imä, tunne poiga!
Ei sie ole mie' poiga,
Ei iks tunne tulekist,
Saa arvo astukist.
Ei sa iks ole mie' poig,
Sa olet selge vinne mies,
Vinne mies, vinne hobene,
Vinne piitska peohna,
Vinne karbats' kangelah,
Vinne luoka lodjupuune,
Vinne satul sarapuune,
Vinne vehmre' viznapuudze'.
Kiä sääl aidah kõndines,
Takah taba tallitanes?
Sõzar aidah kõndines,
Takah taba tallitas.
Karas' ta vällä kaema,
Tekkü vällä tervütämä.
Tere es, tere, tunne veljä!
Küll ma es tunne, velekene,
Tunne su tuvagu tutasta,
Silmä seere köüte'ist,
Halka mielde hamme'est,
Kirivista kinde'ist,
Nakka kaema kaputist.
Nie' kalli' mie' koedu,
Saasugudze' saadedu.
Oh mu hüvvä velekeist,
Kallist veljä kannetut!
Halul na alale hoiedu,
Läbi mõõga ära mõstu,
Läbi palangu parandetu,
Saanu na viel siijä maale,
Neide sõzarde silmi,
Kalli imä kaeskella.
Oh mu kulla velekene,
Ole ma tulnu tundema,
Kallist vällä kaema,
Mina pane palve'ille,
Heidä hellile sõnole.
Lätsi ta kambre lävele,
Aste ta ala akkena:
Kuule, kulla imäkene,
Kallis vana ezäkene!
Karga vällä kaema,
Kas sie ei ole mie' veli,
Kallis tie' uma kazutet?
Lätsi ta tare lävele:
Kuule, kulla velekene!
Tule virgast veljä kaema,
Veljä vasta võttema.
Kas sie ei ole mie' veli?
Ma tunne ta tuvagu tutast,
Sinitsista seere köütist.
Kuule, kulla velekene,
Kallis sa kodo karanu,
Vainust vällä vaidelenu!
Sõku meile sõa sõnno,
Kaiba meile kahjo sõnno,
Kui mie' nakka küzümä,
Vainu sõnno vaidelema.
Kuis sai igä eletüs,
Ilma läbi iloteldus,
Katsko läbi kareldus?
Kas oll' vallus sõa piitska,
Vai oll' kallis vainu kakk?
Kulle, kulla sõzareni,
Kuule, armas velekene,
Kallis imä, kandijani,
Elätäjä ezäkene!
Kui ma sõku sõa sõnno,
Kui ma kaiba kadzo keelil,
Nõrgu-u tie' mano nõudema,
Küünü-ü tie' mano küzümä.
Sis teil pizara' pilluze',
Silmä vie' veerineze',
Halle mieli murdunes,
Põlvist maaha põronete.
Kuule es, kulla sõzareni,
Armas mano astuvani,
Kallis kaema tuleja!
Inne mai' sõku sõa sõnno,
Inne mai' kaiba kadzo keelil,
Pühi mu püssü verestä,
Mõze mõõka rooste'est;
Sis ma sõku sõa sõnno,
Sis ma kaiba kadzo keelil.
Velekene, helläkene,
Kas om sõah naine armas,
Naine armas, kaaza kallis?
Ole-e sõah naine armas,
Naine armas, kaaza kallis,
Sõah armas ava mõõk,
Kallis kange hobene,
Kiä hoiz' mehe alale,
Kiä pästi mehe pää.
Nr. 103. Armuta omaksed.
Jõvva-a ma sõkku sõa leibä,
Jõvva-a ma kasta vainu kakku,
Mull om olga ohukene,
Mull om pihta peenikene,
Sälg' kui säksa väidzekene.
Tuo no sõkku sõa leibä,
Tuo no kastku vainu kakku,
Kell om pihta pihlapuine,
Ola luu uibo'one,
Käe varre' vahteratse',
Sõrme kondi' kuzlapuidze'.
Peä kinni, purjo poisi,
Laze saista, sõda-sulane!
Mina kae kodo poole,
Heidä silmi hellä poole.
Kes sääl kotoh kõndinese,
Keä liiku liivakul?
Emä mull kotoh kõndinese,
Veli liiku liivakul.
Emäkene, helläkene,
Minkas sa mino lunastat
Sõa säitsme seästä,
Koolu kuvve keske'elt,
Vainu viie vaihe'elt?
Sull om kotoh kolmi lehmä,
Ütsi sina minost anna,
Tõine tõlgule to'ota,
Kolmas jälele jäänes.
Ei ma no ütte sinost anna,
Tõist tõlgule to'ota.
Peä no kinni, purjo poisi,
Laze saista, sõda-sulane!
Mina kae kodo poole,
Heidä silmi hellä poole.
Kes sääl kotoh kõndines,
Keä liiku liivakul?
Veli kotoh kõndines,
Sõzar liiku liivakul.
Velekene, helläkene,
Minkas sa mino lunastat
Sõa säitsme seästä,
Koolu kuvve keske'elt,
Vainu viie vaihe'elt?
Sull om kotoh kolmi hobest,
Ütsi sina minost anna,
Tõine tõlgule to'ota,
Kolmas jälele jäänes.
Ei ma ütte sinost anna,
Tõist tõlgule to'ota.
Peä kinni, purjo poisi,
Laze saista, sõda-sulane!
Mina kae kodo poole,
Heidä silmi hellä poole.
Kes sääl kotoh kõndines,
Keä liiku liivakul?
Sõzar kotoh kõndines,
Ezä liiku liivakul.
Sõzarekene, armakene,
Minkas sa mino lunastat
Sõa säitsme seästä,
Koolu kuvve keske'elt,
Vainu viie vaihe'elt?
Sull om kotoh kolmi kirstu,
Ütsi sina minost anna,
Tõine tõlgule to'ota,
Kolmas sull jälele jäänes.
Ei ma ütte sinost anna,
Tõist tõlgule to'ota.
Sõzar, hellä linnukene,
Sull om kotoh kolmi kirstu,
Üte sull varas varastagu,
Tõize tuli palotagu,
Kolmas järele jäägu.
Velekene, helläkene,
Sull om kotoh kolmi hobest,
Üte sull suzi söögu,
Tõize varas varastagu,
Kolmas järele jäägu.
Emäkene, helläkene,
Sull om kotoh kolmi lehmä,
Üte sull suzi söögu,
Tõize varas varastagu,
Kolmas järele jäägu.
Ega tie' minno sõast lunasta,
Sõa säitsme seästä.
Keä mino sõast lunasti?
Külä poisi, puoli-veljo,
Hahka-särki, armas veljo,
Tuo mino sõast lunasti,
Sõa säitsme seästä,
Koolu kuvve keske'elt,
Vainu viie vaihe'elt,
Sõa leibä sõkkumast,
Vainu kakku kastemast.