Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad/4

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search


4.

Wenelased tulewad!

Õhtul algas suur joomapidu, millest terwe mõisameeste leer osa wõttis. Mõisa saalides priiskasiwad kutsutud külalised ja kõik mõisameeste ülemad, keda arwu poolest wist rohkem oli kui alamaid, ja telkides lamasiwad lihtsõjamehed, wahutawad kannud käes, õllewaatide ümber. Südaöö ajal ei olnud terwes mõisas ega laagris wist ühtgi selge mõistusega meest leida, wahest ainus Gabriel maha arwata. Gabriel oli kõige suuremas telgis aset wõtnud. Ta pidi teistega „seltsi pärast“ wahwaste kaasa jooma, aga ta oskas siisgi parajat mõõtu pidada. Joobnud mõisameeste waade täitis teda põlgtuse ja jälestusega. Oliwad need lällitawad, määgiwad ja norskawad joodikud seda wäärt, et Eesti maa nende ees wärises? Käputäis Wenelasi oleks seda rööwlisalka praeguses olekus kerge waewaga laiale pillata suutnud. Kui kõik seltsimehed joowastuse mõju all une rüppe oliwad wajunud, tõusis Gabriel üles ja astus telgist wälja. Taewas oli pilwe läinud, pime öö kattis maad. Laagris oliwad wiimsed tuled kustumas, kuna mõisa aknatest weel walgus säras. Arwa oli siin ja sääl weel segaseid hääli, lora ja tralli kuulda.

Gabriel kõndis mõisa aknate alt läbi ja sattus rohuaeda, mida wana Mönnikhusen tütri rõõmuks mitte sõjameeste tallermaaks ei lasknud teha. Wärske rohu ja lillede lõhn lehwis tulijale meelitades wastu. Gabriel wõttis nõuuks, siia öömajale jääda. Õunapuude alt leidis ta pehme rohuplatsi ja heitis pikali. Maapinna niiskus ja öösene õhk ei wõinud tema raudse kehale midagi paha teha.

„Homme rändan edasi.“ mõtles ta uinudes. „Tühi temp, et siia wahtima jäin. Ma ei mõista, mis asi mind ülepää siia kihutas. Mis mul siin otsimist on? Olen ma tõeste weel nii lapselik, et seda upsakat tüdrukut teist korda näha himustasin, wõi oli mul mõnda muud põhjust? Ei, õigust ütelda, muud põhjust mul ei olnud. Ega ma ometigi mõisameheks ei tahtnud hakata! See tähendab: mina, kes oma kakskümmendseitse aastat auuga turja pääl kannan, olen siisgi weel nii halp ja edew, et iga ilusa näo järele lippan, mis mulle tee pääl põigiti ette juhtub. Wäga hale tunnistus minu mehise meele ja mõistuse kohta! — Weider lugu, et ta just selle totra Risbiterile läheb. Kuda tahab ta ennast nüidsel kardetawal ajal sarnatse kõikuwa pilliroo pääle toetada? Imelik! — Aga mis minul sellega asja? Seisuse ja kõrkuse poolest on nad teine teise wäärilised. Elagu õnnelikult wõi õnnetumalt, minul on see ükspuha.“

Selle karmi mõttega jäi Gabriel rahuliste magama.

Umbes kaks tundi wõis ta maganud olla, kui wali kära ja püssi paugud teda unest äratasiwad. Esiotsa arwas ta pulmalisi isikeskis tülitsewat, nagu see selleaegsetel pulmadel sagedaste juhtus, märkas aga warsi, et kära mitte mõisast, waid laagri platsilt tõusis. Mõisa aknate taga oliwad tuled kustunud, sääl walitses täieline waikus. Laagriplats oli aeast mõisahoone läbi lahutatud, sellepärast ei wõinud Gabriel näha, mis sääl sündis. Ta tõusis üles ja kuulatas. Kära kaswas ühtepuhku suuremaks, püssipaukude wahel oli nüüd ka raua kõlinat selgeste kuulda. Korraga tungis wali hädakisa Gabrieli kõrwu: „Põgenege, põgenege! Wenelased laagris!“

Nüüd oli asi selge. Wenelased Paides oliwad kudagi wiisi Kuimetsas peetawast pidust haisu saanud ja, mõisameeste joowastust kasuga tarwitades, öö ajal laagri kallale kippunud.

Gabriel oli kahewahel. Pidi ta wõitlusest osa wõtma wõi rahulikult ootama, kuda asi lõppeb? Asjal oli kummagil korral oma konks küljes. Kelle poole pidi ta hoidma? Mõisamehi põlgas ja wihkas ta südame põhjast, aga nende wastu ei wõinud ta sel korral ka mitte kätt tõsta, sest ta oli ju nende külaline. Jäi ta ootama, siis oli karta, et teda wägise wõitluse sisse kisutaks. Kõige parem nõuu oli — jalad kuklasse wõtta ja rahuga oma teed minna, kuna see weel wõimalik näis olewat. Siisgi ei põgenenud Gabriel mitte. Arusaamata tundmus sundis teda paigale jääma, ootama, walwama.

Mõisa aknate taga hakkasiwad tuled liikuma. Kära kostis ligemalt — wist oliwad Wenelased mõisa sisse tunginud. Häkitselt kukkus Gabrielile uhke rüütlipreili jälle meelde ja — nüüd oli kõik kahtlemine lõpetatud. Kuna ta suurte sammudega aeast läbi mõisa poole tõttas, kõlisesiwad mõned aknad, üks uks läks raksudes lahti ja mõned mustad kujud tormasiwad Gabrielist mööda. Ta tahtis uksest sisse tungida, aga sääl trügis suur hulk põgenejaid hirmsa hooga wälja ja tegi sissepääsemise täitsa wõimataks. Gabriel pidi taganema. Keegi tõukas mööda rutates küünarnukiga ta külge. Gabriel arwas junker Risbiteri ära tundwat.

„Kena peigmees, kes putku paneb ja pruudi hädasse jätab!“ mõtles Gaariel hambaid kiristades ja Risbiterile rusikat järele raputades.

Häkiste kõlas teise korra päält wali kiljatamine Gabrieli kõrwu. Ülespoole waadates nägi ta balkoni pääl walget kuju kumawat; ühtlasi märkas ta, et aea poolt kitsas, keeruline trepp balkoni pääle wiis. Gabriel jooksis wiibimata trepist üles.

„Kes sääl on?“ karjatas Agnese hääl talle kohkunult wastu ja walge kuju sirutas käed tõrjudes wälja.

„Hää sõber,“ kostis Gabriel poolwaljuste. „Ma tahan Teid põgeneda aidata, preili Agnes, kas lubate?“

„Kus mu isa on?“ küsis Agnes ahastades.

„Seda ma ei tea. Waadake, kuda kõik põgenewad — wahest on ka rüütel Mönnikhusen nende seas. Mõtelge enese pääle, preili Agnes!“

„Ei, mina ei liigu siit paigast, kuni tean, mis mu isaga…“

Sõna tardus Agnese suus. Ta selja taga kõlasiwad karedad sõnad tundmata keeles.

„Kas tahate Wenelaste kätte sattuda?“ ütles Gabriel peaaegu ähwardawalt.

„Ei, ei!“ karjatas Agnes wärisedes ja hakkas abi otsides kahe käega noore mehe tugewast käewarrest kinni.

Gabriel wõttis neiu nagu wäetima lapse käte pääle ja jooksis trepist alla, aeast läbi raudse jalgwärawa poole, mille teised põgenejad juba lukust lahti murdnud oliwad. Hädawaewalt pääsis ta oma õrna koormaga põgenejate trüginast läbi lageda wälja peale, kus mustad warjud üksikult ja salgakaupa liikusiwad.

„Pange mind nüüd maha,“ palus Agnes sosistades.

Gabriel kuulas, kuigi kahetsedes, sõna ja nad tõttasiwad nüüd käsi käes üle lagendiku sinnapoole, kus metsa sõrw tumeduste kumas. Juba paarikümne sammu pärast kukkus Agnes walusaste hoigades põlwili.

„Mis wiga?“ küsis Gabriel.

„Ma olen jalaga wastu kiwi tõuganud,“ hoigas Agnes.

„Teie olete palja jalu, preili Agnes?“

„Mitte üksi palja jalu, waid ka…“

Kaugemale ei suutnud Agnes rääkida, häbi lämmatas ta hääle ära. Ta wäetikene oli ju — woodist pidanud põgenema. Ilma aega ja sõna raiskamata kiskus Gabriel oma pika ülikuue seljast, mässis selle neiu õrna keha ümber, tõstis kalli kimbu ettewaatlikult maast üles ja küsis siis alles luba:

„Kas tohin Teid nüüd jälle kanda?“

Agnes nikutas tummalt pääd. Tal ei olnud enam õiget jõudu ja korraga ka mitte enam tahtmistgi, selle tugewa ja ühtlasi nii wiisaka mehe wastu tõrkuda. Magus joowastus tõusis talle pähe ja silmapilguks unustas ta kõik selle hirmja öö õnnetused ära. Kaua ei kestnud õnnelik unustus mitte, sest weel enne kui nad metsa jõudsiwad, hakkas punane kuma põgenejate teed walgustama ja tagasi waadates nägiwad nad, et mõis lausa tules seisis. Agnes karjatas ja rabeles enese Gabrieli käte wahelt maha.

„Edasi, edasi!“ maanitses Gabriel. „Wenelased wõiwad iga silmapilguga meie kannule jõuda.“

„Eks Teie näe, et mõis põleb!“ kogeles Agnes, otsekui ära nõiatud üksisilmi tule sisse wahtides.

Gabriel kehitas õlasid. Ta arwas neiu kahetsust kaduwa wara järele liiaks ja pomises kaunis kalgilt:

„Mis sääl parata? See on sõja õigus.“

„Aga minu waene isa, mis temast nüüd saab?“ kisendas Agnes meeleäraheitmisega.

Gabriel ei lausunud enam sõnagi.

Agnes pistis korraga kui meeletu põlewa mõisa poole jooksu. Paraku ei jõudnud ta kuigi kaugele, sest Gabrieli pikk ülikuub takistas ta jalgu. Mõne sammu pärast komistas ta ja kukkus maha. Kohe oli Gabriel jälle ta kõrwal.

„Ärge puutuge minusse!“ palus Agnes lõõtsutades. „Ma tahan siia jääda ja surra.“

Sellega ei olnud Gabriel nüüd jälle sugugi nõuus. Ta üles walju häälega: „Teie ei tohi surra, preili von Mönnikhusen. See ei ole weel sugugi kindel, et Teie isa surnud wõi wangi sattunud on, aga kui ta Teie surma kuuleb, siis wõiks see sõnum tema kallist elu küll lühendada.“

Agnes tõusis järsku üles.

„Arwate Teie, et minu isa weel elab?“ küsis ta, Gabrielile uuriwalt silma waadates.

„Ma ei arwa seda mitte üksnes, ma usun seda kindlaste,“ kostis Gabriel.

„Mikspärast Teie seda usute?“ päris Agnes jälle ärkawa umbusaldusega.

„Ma nägin palju inimesi mõisast põgenewat — nende seas ka Teie armsat peigmeest,“ lisas Gabriel weidi kahjurõõmulikult juurde.

„Tema põgenes — enne mind?“ kogeles Agnes nägu kõrwale pöörates, sest ta kartis häbipuna näidata, mis talle palge tõusis.

„Kõige esimeste seas ja kõige imelikuma kiirusega,“ tõendas Gabriel ilma armuta. „Ärge tema elu eest kartke, preili Agnes; ma ei usu, et Wenelased teda iganes kätte saawad, kui neil tiiwu seljas ei ole. Wenelased on siin jälle kord näidanud, et neil ümberpiiramise sõjas osawust ja kawalust puudub. Nad teadsiwad wist, et kõik mõisamehed laagris joobnud on ja wõisiwad kerge waewaga walwamata wärawast sisse tungida, aga kõrget aeamüüri mõisa taga sisse piirata ei tulnud neile meeldegi. Teie isa on tark sõjapäälik; ta nägi wist kohe ära, et wastupanemine sel korral asjata, pääsemise tee aga weel lahti oli, ja käskis ise kõiki põgeneda. Sarnatsel korral ei ole ju taganemine sõja seaduste järele mitte teotaw asi, waid mõistuse käsk. Wenelaste kätte ei ole wist palju rohkem langenud, kui mõned joobnud sõjamehed laagris — ja neist ei ole suurt kahju,“ lisas Gabriel mõttes juurde.

Imelik mõju oli Gabrieli rahulisel, asjalikul seletusel Agnese pääle. Ta tundis hirmu ning ahastust kaduwat ja jäi kindlaste uskuma, et isa eluga pääsenud.

„Kuhu poole wõib isa põgenenud olla?“ küsis ta elawalt.

„Küla’p ikka wist Tallinna poole,“ oli Gabrieli wastus.

„Oh, siis tõttame kohe ta järele!“

„Seda arwan minagi — tasa, ma kuulen müdinat. Heitkem maha!“

Nad heitsiwad kummuli maha ja jäiwad põnewalt kuulatama. Wälja kiwide pääl oli kapjade plaginat selgeste kuulda. Warsi tuli tulekahju segasel paistel mõisa poolt salk ratsamehi nähtawale. Nagu warjud kihutasiwad nad umbes saja sammu maa päält kuulajatest mööda. Agnese süda tuksus kuuldawalt. Ilma teadmata nihutas ta ennast Gabrieli ligemale.

„Need ei ole Wenelased,“ sosistas Gabriel. „Ma arwan rüütel Mönnikhuseni ära tundwat. Kas näete punaste sulgedega kübarat? See on tema.“

„Isa!“ hüüdis Agnes järsku üles karates. „Isa, kuule mind! Isa, armas isa, mina olen ju siin, Agnes!“

Gabriel tahtis ka hüüda — ja tema wägew hääl oleks wist kaugemale kandnud, aga — olgu see kartuse pärast, et wali hüüdmine põgenejaid weel enam wõiks hirmutada ja suurema kiirusele awateleda, olgu see muu teadmata põhjuse pärast — ta hääl jäi rindu kinni. Agnes kordas hüüdmist mitmel korral, aga keegi ei wõtnud teda kuulda; ratsanikud ei pööranud kordagi pääd ja warsi oliwad nende kujud pimedusesse kadunud. Agnes rõngutas meelt ära heites käsa.

„Surma hirm teeb inimesed kurdiks,“ ütles Gabriel naeratades.

„Minu isa ei karda surma,“ kostis Agnes uhkusega.

„Wõib küll olla, aga ma arwan siisgi, et elu talle armsam on ja et ta Teie rõõmuks weel kaua elada himustab. Olgu see Teile hääks eesmärguks, preili Agnes. Nüüd ei ole Teil enam kõige wähemat põhjust surma igatseda. Meie peame tõsiselt elu nõudmiste pääle mõtlema. Koit hakkab pea kumama, Wenelased wõiwad igal silmapilgul siin olla. Metsas on ainus pääsemine. Sääl wõime puhata ja aru pidada, mis edespidi teha tuleb.“

„Jah, põgeneme, põgeneme,“ ütles Agnes otsekui unest ärgates.

Ilma tõrkumata laskis ta sündida, et Gabriel teda uueste käte pääle wõttis. Nad jõudsiwad warsi metsa sõrwale, aga Gabriel ei pidanud weel kinni, sest mets oli mõisameestest kaugele ära laastatud ja arwaks tehtud. Gabrielil oli iseäralik tuhin, oma kallist koormat hädaohust wõimalikult kaugele kanda. Ta ei teadnud isegi, mis asi seda koormat tema meelest korraga nii kalliks tegi; see oli ju ometigi upsakas rüütlipreili, wihatud mõisameeste pääliku tütar, keda ta praegu käte pääl kandis, aga siisgi ei mäletanud Gabriel ühtegi wägitegu, mis temale eluajal suuremat rõõmu oleks teinud. Paksus padrikus jäi ta wiimaks sügawaste hinge tõmmates seisma. Ta oli weidi wäsinud, aga täieste õnnelik.

Kui Agnes jälle oma jalgel seisis, pakkus ta Gabrielile läikiwail silmil ja õhetawail palgil kätt.

„Kuda pean ma teid tänama?“

„Tänama?“ kostis Gabriel naerdes. „Teaksite Teie, kui suurt nalja see pakkujooksmine mulle tegi, siis ei tänaks Teie mind, waid nõuaksite päälegi weel minu käest tänu.“

„See tegi Teile — nalja?“ kordas Agnes wenitades ja tõmbas käe ruttu tagasi.

„Selget, puhast nalja,“ tõendas Gabriel lustilikult. „Läheksin hää meelega mõisa tagasi waatama, kas sääl weel mõnda rüütlipreilit ei ole, kes minu abi tarwitada wõiks.“

„Siis minge!“ ütles Agnes wäga kähku.

„Jah, aga kui Wenelased mind sisse ei lase?“

„Kas Teie neid nii wäga kardate?“ küsis Agnes pilgelikult.

„Nägite ju ise, kui wiledaste ma nende eest pakku jooksin.“

„Noh, siis jätke mind siia ja — jookske edasi!“

Õigust ütelda, Agnes wiitis pisut aega, enne kui wiimse sõna wälja ütles, aga ta oli ärritatud tujus ja põlgaw sõna tuli lõpuks nagu iseenesest wälja.

„Seda uhkust!“ mõtles Gabriel, tõuswa koidu walgel noore neiu nägu silmates, kus puna ja walge järsku wahetasiwad. „Ime, et ta mulle sina ei ütle. Pahandab wist, et mina oma talupojakätega tema kõrgeste sündinud keha külge julgesin puutuda. — Jooksuga ’pole weel nii suurt häda,“ kõneles ta waljuste edasi. „Esiotsa oleme siin hästi warjatud ja wõime puhata.“

„Mina ei ole wäsinud,“ tähendas Agnes külmalt. „Ma tean, kust tee Tallinna poole wiib ja hakkan kohe minema.“

„Teie unustate, et tõld ja hobused Wenelaste kätte on jäänud, kes korra püütud saaki wisalt kinni hoiawad. Mina kardan neid kui tuld ega julge neid tülitama minna, Teie isa ja wahwa junker Hans on häkiste Tallinna poole reisinud, mõisa orjadest ei ole paraku kedagi käepärast — kuda tahate siis reisi pääle minna, preili Agnes?“

„Minul ei ole kellegi abi tarwis, ma lähen üksipäine,“ kostis Agnes wihaselt.

„Ei, preili Agnes, Teie ei lähe mitte üksipäine,“ ütles Gabriel tõsisemalt. „Põlake mind küll südame põhjast ja tõrjuge mind enesest eemale — mina ei lahku Teist, enne kui Teid terwelt isa kätte tagasi olen andnud. Tallinna reis ei ole nii kerge, kui arwate. Tee on pikk ja hädaohtlik. Kui juba auusad junkrid üksiku ja täieste ilmasüüta rändaja kallale kipuwad, nagu siin lähedal alles tunaeile juhtunud, mõtelge siis, kuda Teie käsi käiks, kui hulguste ja rööwlitega kokku puutuksite, kelledest meie waene kodumaa praegu kubiseb. Meie peame suurest teest hoopis kõrwale hoidma, metsadest ning rabadest teed läbi otsima. Enne kui teele läheme, on Teil weel üht weikest asja hädaste waja. Teie praegune ülikond (Agnes lõi häkiste punastades silmad maha) on Teile — nagu wist kõik ülikonnad — küll üliwäga näo järele, aga põgenemiseks ei ole ta mitte täitsa omane; jalakattest on kõige suurem puudus. Pakuksin Teile küll omad saapad, aga kardan, et need Teile wahest ei sünni (Agnes pidi wastu tahtmist naeratama). Kas teate, mis minu arust kõige parem nõuu on? Ma tunnen Wenelaste wiisi. Neid ei ole wist mitte rohkem kui käputäis julgeid mehi, kes mõisameestele pisut kolli tahtsiwad teha ja kerge saagiga koju minna. Wõib olla, et päewa tõusu ajal enam ühtgi Wenelast Kuimetsas ei ole. Nad teadwad, et suurem hulk mõisamehi ja wist kõik ülemad pakku on jooksnud, kes endid siin lähedal koguda ja, päewawalgel waenlaste weikest arwu tähele pannes, nende kallale wõiksiwad kippuda. Mina ei usu seda küll mitte, sest ma olen junkrite imelikku agarust ja wisadust — plagamise asjus näinud, aga Wenelased ei tea seda mitte, waid peawad arwama, et mõisamehed siitsamast metsast neid waritsewad. Minu nõuu on nüüd see: Teie jääte siia padrikusse ootama ja hoiate ennast hästi warjul, kuna mina luurama lähen, kas Wenelased Kuimetsast lahkunud. Walitseb sääl wagane lugu, siis tuustin laagri ja mõisa waremed läbi; wahest puutub mulle otsides mõni tulest ja riisumisest üle jäänud räbal ehk ka natuke toiduwara silma, mida meil ju ka hädaste waja on. Walge on käes, ma wõin katse kohe käsile wõtta.“

„Ei, ei!“ hüüdis Agnes häkiliselt pääd raputades.

„Mikspärast ei, ei?“ imestas Gabriel.

„Ma ei taha, et Teie minu pärast oma elu pandiks panete.“

„Ma ei mõtlegi oma elu pandiks panna,“ naeratas Gabriel. „Ega ma ometigi uisapäisa Wenelaste otsa ei jookse. Ma kardan ju neid, kui tuld, nagu ise teate, aga kui nad oma teed on läinud, mis neist siis enam karta?“

„Kas ma wõiksin siis ka kaasa tulla?“ küsis Agnes kartlikult.

„Ei, see ei lähe korda,“ kostis Gabriel järsku ja külm wärin käis ta nahast läbi, kui ta selle hirmsa waate pääle mõtles, mis noore tüdruku silma öösese wõitluse ja riisumise paigal ootas. „Teie elu on liig kallis, preili Agnes, sest Teie peate seda oma isale ja oma — peigmehele hoidma.“

Wiimse sõna juures ilmus peenike korts Agnese kulmude wahel.

„Hää küll, minge ja waadake,“ ütles ta jahedalt.

Gabriel wõttis laetud püstoli põuest ja andis selle Agnese kätte, üteldes: „Kui Teid minu äraolemise ajal misgi hädaoht peaks ähwardama, siis andke mulle pauguga märku.“

„Paljast märku?“ mõnitas Agnes. „Kas arwate, et rüütel Mönnikhuseni tütar ennast ise kaitsta ei suuda, kui tal laskmise riist käes on? Uskuge mind, ma olen wäga osaw kütt.“

„Waeh?“ kahtles Gabriel.

„Kas tahate proowi näha?“ hüüdis Agnes püstoli tõstes. „Kas näete seda üksikut käbi sääl kuuse otsas?“

„Jätame proowi parem teiseks korraks,“ heitis Gabriel kähku wahele. „Ma usun ilma selleta, et Teie kardetaw püssilaskja olete, aga paugutamiseks ei ole praegune silmapilk hästi walitud. Põgenejate parem kaitsja on ettewaatus ja waikus… Kas wõin loota, et Teid siitsamast paigast terwelt jälle leian?“

Agnes nikutas tummalt pääd ja Gabriel sammus metsa sõrwa poole.

„Herra Gabriel!“ hüüdis Agnes talle järele.

Gabriel waatas imestades tagasi. Agnes jooksis talle wastu, sasis iseäraliku tuhinaga ta käest kinni ja ütles paluwalt: „Ärge olge liigjulge ja tulge terwelt tagasi!“

Gabriel waatas neiule uuriwalt silmi ja leidis säält kaastundmuse kõrwalt weel mõnda muud, mis tema südant silmapilguks imelise õnnetundmusega täitis. Ta hääl wärises weidi, kui ta naljatades ütles: „Ärge minu eest kartke, preili Agnes; ma olen kawal rebane, kes kergeste lõksu ei lähe. Mul on suurem mure, et Teile siin üksipäine metsas midagi äpardust wõiks juhtuda. Ma palun weel korra: hoidke ennast hästi warjul ja wakka; jalad mässige kuue sisse, sest hommikune kaste wõiks neile wahest kahju teha. Kui ma Teid siit enam ei leiaks, siis — siis oleks sest wäga kahju.“

Nende sõnadega surus Gabriel neiu kätt ja tõttas kiirel sammul minema.