Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad/5
5.
Imelik wägi on esimesel armastusel. Agnes ei teadnud weel õieti, mis armastus on, ei teadnud ta, et ta Gabrieli armastas, aga seda tundis ta selgeste, et ta süda kerge ja meel ütlemata hää oli. Gabrieli kuju ei kadunud ta waimusilma eest; ta nägi teda ühtepuhku, kuulis tema südamesse tungiwat häält, kordas mõttes iga sõna, iga wähemat juhtumist, mida nad üheskoos läbi teinud. Öösesed kohutused, hirmsaste segatud uni, põgenemine särgiwäel ja paljajalu — kõik need suured ja tähtsad juhtumised, mis aga mitte Gabrielisse ei puutunud, oliwad Agnese meelest otsekui ära kustutatud. Hää meelega oleks Agnes nagu plikapõlwes läbi metsa lipanud, laulnud ja hõisanud, aga ta tuletas meelde, et „tema“ hästi warjul ja wakka oli käskinud olla. Sõnakuulelikult mässis Agnes ennast Gabrieli pika ülikuue sisse, istus kännu otsa ja jäi wagusalt ootama.
Gabriel wiibis kaua. Päike oli juba kõrgesse tõusnud, kena, wagane, kuldne suwehommik kätte jõudnud, waikses metsas tuhanded hääled sumisemas, aga Gabriel ei tulnud ega tulnud. Agnese süda hakkas walutama. Wahetpidamata kuulatas ja waatas ta sinnapoole, kus ta mõisa teadis olewat. Mitmel korral arwas ta kuiwanud raagude prõginat kuulwat ja kargas siis rõõmsa ehmatusega püsti, aga ikka oli see eksitus. Rõhuw, kipitsew ahastus täitis aegamööda Agnese hinge, kohutawad pildid libisesiwad ta waimusilma eest mööda. Kordagi ei mõtelnud ta selle pääle, mis temast enesest saab, kui ta üksi peaks põgenema, aga kramp asus ta südamesse selle mõtte juures, et ta Gabrieli enam ei peaks nägema. Mis tarwis siis weel põgeneda?…
Agnes ei suutnud südame piina kauemine kannatada. Häkiste kargas ta üles ja tõttas metsa sõrwale. Siin jäi ta kohkudes seisma. Kuimetsa mõisast ei olnud muud järele jäänud, kui aurawad aherwarred; katus oli kadunud, suitsenud müürid kerkisiwad hoopis wõõral näol sinise õhu sisse. Inimestest ei olnud midagi näha ega kuulda. Kuhu oli Gabriel jäänud? Oliwad Wenelased tõeste ära läinud, wõi oli Gabriel nende kätte sattunud?
Wiimne mõte pani Agnese põlwed wankuma. Ta oli kuulnud ja osalt oma silmaga näinud, kuda selle hirmsa sõja ajal wangisid piinati, tule pääl pikkamisi küpsetati, katlas elusalt keedeti ja nõnda edasi. Kohutawa selgusega wilksasiwad need koledad kujutused Agnese erutatud waimusilma eest mööda ja siisgi tundis ta himu, otsekohe sinna joosta ja enesega niisama teha lasta, ainsa lootuse pärast, et sel wiisil Gabrieli weel korra, weel ühe ainsa korra näha saab.
Korraga hakkas Agnese süda kangeste tuksuma ja wärisew õhkamine kergitas ta rõhutud rinda. Waremete wahelt tuli meesterahwa kuju nähtawale ja hakkas metsa poole liikuma. Mees oli kaugel, tema küljes ei olnud midagi iseäralikku tundemärki, olgu siis, et ta suurt kimpu seljas näis kandwat, aga Agnes tundis ta kohe ära. Oleks Gabriel nüüd häkiste elusalt ja terwelt ta ette astunud, Agnes oleks talle wist rõõmu pärast nuttes kaela ümber kukkunud. Et see aga tüki aega kestis, enne kui Gabriel metsa sõrwale jõudis, siis leidis Agnes mahti, oma mõtteid koguda ja tundmusi korraldada, nagu see hästi kaswatatud rüütlipreili kohus on. Ta astus tulijale mõne sammu wastu ja ütles lahkeste — ainult lahkeste:
„Wenelased oliwad juba ära läinud?“
„Küla’p wist,“ kostis Gabriel naeratades, „sest muidu seisaks Teie alandlik sulane waewalt terwe nahaga Teie ees. Aga miks Teie metsast wälja tulite, preili Agnes?“
„Mul läks aeg oodates igawaks ja mul oli kange himu näha, mis — mis meie mõisast saanud. Kas meie ei wõiks nüüd weel korraks sinna tagasi minna?“
„Ei, preili Agnes, ärge seda himustage!“ ütles Gabriel tõsiselt. „Ma mõistan küll, et Teil raske on kallist kodupaigast lahkuda, aga Teie õrn süda ei saaks koledat waadet ilma põrutuseta wälja kannatama. Päälegi wõiksiwad Wenelased häkiste tagasi tulla.“
„Kas sääl tõeste nii kole on?“ küsis Agnes tasakeste.
„Kole küll. Mõisameestest on suur hulk langenud.“
„Kas surnute seas ka rüütlid ja — naesterahwaid on?“ küsis Agnes pisarsilmil.
See küsimine, nii loomulik kui ta oli, tegi Gabrielile kentsakal wiisil tuska. Ta kostis kuiwalt:
„Rüütlitest on kolm, neli meest langenud, nende seas junker Delwig. Naesterahwastest ei ole keegi surma saanud; kui nad kõik põgenenud ei ole, siis on Wenelased nad elusalt kaasa wõtnud. Mõis ja laager on paljaks riisutud, kõik hooned suitsewaks rusude hunnikuks muudetud. Ma pidin kõik nurgad ja urkad läbi tuustima ja rusude ning põlewate tukkide lasust teed läbi kaewama, enne kui seda leidsin, mis meil waja on, nimelt leiba, liha ja — ärge ehmatage! — poisi ülikonna. Jah, preili Agnes, ajad on nii halwaks läinud, et ennast nüüd poisiks peate muutma, sest naesterahwa riided ei puutunud mulle näppu ja põgenemiseks ei oleks nad ka mitte hästi kõlwanud. Selle kimbu seest leiate kõik, mis Teile keha kinnituseks ja sugu muutmiseks waja on. Esiotsa läki aga jälle kaugemale metsa sisse.“
Maha löödud silmil ja sõna lausumata kõndis Agnes seltsilise järele. Paksus padrikus pani Gabriel kimbu maha ja läks tüki maad kõrwale. Kui ta natukese aja pärast wana paigale tagasi tuli, seisis kena poiss Saksa moodi riides tema ees. Riided oliwad weidi kitsad, aga muidu poisile näo pärast, ja poiss näis seda teadwat, sest ta silmad särasiwad õnnelikult ja paled oliwad sügawa punaga kaetud. Gabriel pidi salamahti tunnistama, et „upsakas rüütlipreili“ üks neist haruldastest inimestest oli, keda mitte riie ei ilusta, waid kes ise iga riiet ilustawad.
„Tere hommikut, junker!“ hüüdis Gabriel lustilikult. „Kuda nimi on?“
„Junker Georg.“
„Wäga hää, Teie jääte junker Georgiks, kuni Tallinna jõuame, ja mina olen nii kaua Teie alandlik sulane Gabriel. Kui tee pääl kellegiga kokku juhtume, kellel wäge ja wõimust küll on, et meid nime nimetamisele sundida, siis olete Teie junker Georg von Mönnikhusen ja mina — mõisa sulane Gabriel, keda junkrile kannupoisiks kaasa antud; sattume aga kogemata rööwlitega kimpu, siis olen mina waene, aga auus talumees ja Teie minu noorem wend Jüts, kellele ma Saksa riided selga olen warastanud. See oleks ime asi, kui kaks meiesugust tubli meest maailmast läbi ei pääseks. Mina oskan mõõgaga pisut ümber käia, Teile jääb püstol enese kaitsmiseks. Loodan, et Teie pauku ei karda?“
„Mina lasen iga linnu lennu päält maha,“ uhkustas Agnes. „Ärge unustage, herra Gabriel, et ma sõjapääliku tütar ja sõjameeste keskel üles kaswanud olen.“
„Tõsi, tõsi, seda tuletasite mulle juba waremalt korra meelde. Wäga rõõmustaw, junker Georg, et sõjas hästi harjunud wägimees olete, aga pidage meeles, et mina mitte ,herra Gabriel‘ ei ole.“
„Mis Teie siis olete?“
„Mõneks päewaks Teie sulane, kellele „sina“ peate ütlema.“
„Kuda wõin ma Teile „sina“ ütelda?“
„Miks mitte?“
„Teie ei ole sugugi sulase moodi Ma kardan, et kui meid iganes koos nähtakse, siis arwatakse Teid ikka rüütliks ja mind Teie kannupoisiks.“
Meie ei wõi paraku tunnistada, et neiu sõnad ja imestaw pilk, mida ta noore mehe toreda kuju üle libiseda laskis, Gabrieli südamele kudagi wiisi haiget oleks teinud.
„Ma kardan, et see kõige wiimne mõte on, mis inimestele meid nähes pähe wõiks tulla,“ ütles ta naeratades. „Mina olen just selsamal mõõdul rüütli nägu, kui wares kulli nägu.“
„Kas Teie ei ole rüütli sugust?“ küsis Agnes ilmasüütalt.
„Ei ole,“ kostis Gabriel kuiwalt; ja Agnese näo päält midagi nagu kahetsust leida arwates, lisas ta weel pisut karmimalt juurde: „Küla’p näete warsi, junker Georg, et mina sulaseks loodud olen. Kui mulle kolm korda „sina“ olete ütelnud, siis saate isegi imestama, kuda see Teile mitte esimesel silmapilgul meelde ei tulnud. Teeme kohe proowi. Mis käsku armuline junker annab?“
„Hää küll, Gabriel,“ ütles Agnes pääd pisut kuklasse wisates, „wõta kimp selga ja lähme teele.“
„Waat’ sedawiisi, see on õige,“ kiitis Gabriel käsku täites.
„Sulasel ei ole õigust, peremehe sõnu kiita ega laita,“ tähendas Agnes naeratades.
„Palun andeks. Edespidi ei tee ma suud lahti, enne kui armuline junker ise kässib.“
Padrikust wälja jõudes sattusiwad nad jalgtee pääle, mis metsadest ja rabadest läbi põhjapoole wiis. Maakoht oli üksik, inimeste elu jälgi oli arwa näha. Paar korda paistis neile lagedamatel kohtadel lapike kollendawat põldu ja endiste külade asemed silma, kuid talurahwa urtsikutest ei olnud muud kui mustad tukid järele jäänud, elanikud aga oliwad Wenelaste ning mõisameeste eest ammugi metsadesse ja linnadesse pelgunud. Maakoha üleüldine pilt ei olnud siisgi mitte kurb ega eluta, sest päike paistis armsaste puhtast, sinisest taewast, linnud laulsiwad ja loodus haljendas küpses, suwises iluduses. Agnese meelest oli see wäga lustilik põgenemine. Wahete wahel, kui isa õnnetus, Kuimetsa ärahääwitamine ja sugulase Delwigi surm talle kogemata meelde tuli, läikis küll pisar ta laugel, aga see ei kestnud kuigi kaua. Imeline rõõmulaul heljus põhjushäälena ühtepuhku ta südames, aga ta häbenes seda awaldada, püüdis tõsine olla ja suud pidada, kuigi tal tuline himu oli, Gabrieli häält kuulda, temaga magusat juttu westa ja koguni naljatada. Gabrielil oli seesama igatsus, aga ta ei tahtnud oma priitahtlikult walitud sulase seisusest wälja astuda; ta pidi sellega leppima, et aeg ajalt altkulmu junker Georgi näo poole piilus, mis kui roosi õis laia kübara warjus õitses.
„Gabriel!“ ütles Agnes tüki aja pärast kartlikult.
„Mis siis, junker Georg?“
„Ma — ma ei wõi lepingut pidada.“
„Missugust lepingut?“
„Ma ei wõi Teile ,sina‘ ütelda ega Teiega kui sulasega kõneleda. Mis sulane Teie olete? Teie ’pole kellegi sulane.“
„Kuda nii? Olen ma milgi wiisil eksinud wõi häbemata olnud?“
„Oh ei, ei, aga — ma ei taha, et Teie minuga nii üleliiga alandlik oleksite. Kui just waja peaks olema, siis wõime ju lepingut jälle meelde tuletada ja ma tõotan nii uhke ja kare junker olla, kui ise soowite, aga esiotsa ei ole ju seda weel mitte waja, ja — ühe sõnaga, ma soowiksin Teiega kui lõbusa seltsimehega juttu ajada ja Teie käest palju, palju asju küsida.“
„Ohoo?“ mõtles Gabriel, „rüütlipreilil läheb aeg wait olles igawaks; häda pärast wõib ju ka alama inimesega pisut naljatada. Küsige aga pääle, preili Agnes!“ lisas ta waljuste juurde.
„Minu esimene küsimus on: Kas meie ei wõiks pisut puhata ja pruukosti wõtta? Siin on nii kena murupind metsa sõrwal, et kahju oleks, seda ilma wiibimata selja taha jätta.“
„See on nõuu, mis tõsist tähelepanemist nõuab,“ ütles Gabriel ja wirutas kohe kimbu õladelt maha. Ta ise sirutas oma pika kere muru pääle ja jäi hää meelega wahtima, kuda Agnes kimbu nobedaste lahti sidus ja säält suitsetatud singi ja ilmatu pika leiwa wälja kooris.
„Kas Teil nuga on?“ küsis Agnes.
„On küll, aga hoidke, et enese sõrmi ei lõika,“ ütles Gabriel ja andis läikiwa pistnua, mille pää hõbedast wäga kunstlikult nikerdatud ja kalli kiwidega ehitud oli, Agnese kätte; ta oleks küll leiwa ja liha lõikamise oma hooleks wõtnud, aga ei raatsinud; see oli liig kena waadata, kuda uhke rüütlipreili toitu walmistas.
„Oh, kui ilus see on!“ hüüdis Agnes nuga silmates. „Kust T’e selle saite?“
„Wana mälestus hää inimese käest,“ kostis Gabriel lühidelt. „Aga kes Teid nii osawaste leiba lõikama õpetas, preili Agnes?“
„Kas arwate, et mind kaheksateistkümne aasta wanaduseni mähkmetes on peetud?“ naeris Agnes. „Uskuge, minust saaks tubli kodaniku perenaene…“
„Mõisniku proua,“ parandas Gabriel.
„Kodaniku perenaene,“ kõneles Agnes edasi, ilma et ennast kunagi eksitada oleks lasknud, „sest ma olen oma isa juures kuus aastat majatallitust pidanud — sest saadik, kui minu ema suri.“
Wiimaste sõnade juures läksiwad Agnese läikiwad silmad häkiste tumedaks. Lühikese waikimise järele ütles ta jälle rõõmsamalt: „Teil ei ole õigust mõisnikkude tütardest nii wähe lugu pidada. Meie sugukonnas on ikka tublid perenaesed olnud. Üks minu tädidest — mul on wäga palju tädisid — on praegu Saksamaal lihtsa käsitöölise naene ja saab ühe ainsa ümmardaja abiga wäga hästi läbi.“
„Kuda see wõis sündida, et Teie tädi lihtsa käsitöölise naeseks sai?“ küsis Gabriel. „Selle maa seaduste järele ei tohi keegi rüütli soost naesterahwas alamast soost mehele minna.“
„Tädi ei läinud sellele mehele ka mitte seadust mööda, waid oma tahtmise järele. Noormees käis mõisas tööl, kuna tädi weel noor ja ilus tüdruk oli. Ühel kenal päewal oliwad mõlemad kui tina tuhka kadunud. Alles aasta pärast saiwad sugulased teada, et tädi Saksamaal lihtsa käsitöölise abikaasaks oli saanud. Meie sugukond kannab sest saadik waese tädi pääle wiha ega tunnista teda enam sugulaseks. Isa on mulle kõwaste ära keelanud, tema kuuldes tädi nime suhu wõtta. See teeb mulle haiget, sest ma mäletan weel lapsepõlwest, et tädi wäga kena näoga ja hää südamega naesterahwas oli, keda mina hirmsaste armastasin. Ma ei mõista, kuda tema nii raskeste wõis eksida; see on ju hirmus suur patt, Jumala ja sugukonna tahtmise wastu alatu inimesega abielusse heita.“
„Oli see siis nii alatu inimene?“
„Loomu poolest mitte, aga ta oli madalast seisusest ja julges ometigi oma kätt kõrgeste sündinud preili järele wälja sirutada; eks see olnud alatu tegu?“
„Päris wargus ja rööwimine,“ tõendas Gabriel jahedalt ja hakkas täie isuga toitu wõtma. Agnes katsus paari suutäit, aga temale ei maitsnud toit mitte; ta söögiisu oli häkiste ära kadunud. Ta kõneles edasi: „Meie perekonnas olen mina ainuke, kes tädile aeg ajalt salamahti sõnumid saadab ja tema käest sõnumid saab. Ma ei wabanda tema eksimist, waid arwan seda suureks patuks, aga…“
„Kas see Teie lugupidamist tädi wastu ei wähenda?“
„Minu armastust tädi wastu ei wähenda see mitte. Ma wõiksin temale weel palju pattusid andeks anda, enne kui armas mälestus kustuks. Tema teost wõin ma küll aru saada. Ta eksis armastuse pärast ja tema eksitaja oli wähemast puhtast Saksa soost ja kena, wiisakas noormees, kelle ülem püüdmine tänapäewani on olnud, tädi igapidi õnnelikuks teha. Hoopis arusaamata asi on aga see minu meelest, et kõrgeste sündinud naesterahwad koguni Eesti wõi Läti talupoegadega abielusse heidawad, nagu selle hirmsa sõja ajal mitu korda peab juhtunud olema.“
„Häda ajab härja kaewu,“ naeratas Gabriel.
„Kõige suuremal hädal ei peaks nii palju wõimu olema, et ta inimest iseenese silmas alandada suudaks!“ hüüdis Agnes õhetawail palgil.
„Teie ei ole weel kõige suuremat häda näinud, preili Agnes.“
„Kõige suurema häda wastu on ikka weel üks abi olemas: priitahtlik surm!“
„Surm on kibe rohi, preili Agnes.“
„Mina sureksin ennemast tuhat korda, enne kui…“
„Enne kui Eesti wõi Läti talupoja naeseks läheksite,“ jätkas Gabriel juurde, kuna Agnes kohe parajat sõna ei leidnud.
„Enne kui ma üleüldse midagi teeksin, mis ma ise õigeks ei wõi arwata,“ lõpetas Agnes karmi tõsidusega.
Gabrielil oli tundmus, nagu puhuks külm tuul otse tema südamesse ja paneks sääl midagi tarduma.
„Wäga hää,“ mõtles ta, „et seda kõiki su enese suust kuulen; pidasin sind külmaks ja uhkeks, aga wahel paistab su silmast midagi, mis kõik mu arwamised ümber lükkab ja mind unistama paneb. Küla’p edespidi olen ettewaatlikum. Kahju, et ta poisi riidesgi nii ütlemata ilus ja ilmasüüta, ta hääl nii mahe ja südamesse tungiw on. Annaksin talle muidu kibedaste nina pääle.“
„Herra Gabriel!“ ütles Agnes lühikese mõtlemise järele.
„Juba jälle „herra Gabriel?““
„Ma ei wõi Teile teisiti ütelda; minu meelest olete Teie herra. Aga kas see ei ole ime, et mina weel sugugi ei tea, kelle seltsi ma sattunud olen? Teie ei ole mulle weel oma täit nimegi nimetanud.“
„Mis tarbeks?“ ütles Gabriel õlasid kehitades. „Ma ei ole Teie seltsist, preili von Mönnikhusen, ega wõi Teie tuttawaks jääda. Paari päewa pärast jõuame, kui Jumal aitab, Tallinna, ja siis lahkume niisama häkiste, nagu kogemata kokku juhtusime.“
„Lahkume? Mikspärast tahate Teie lahkuda?“ küsis Agnes kohmetult.
„Ma kardan, kui Teie teaksite, kes mina olen, siis kihutaksite mind kohe enesest eemale ja wannuksite seda tundi, mil õnnetuse sunnil minu seltsis teele läksite.“
„Seda saame weel näha,“ ütles Agnes naeratades. „Kes Teie olete?“
„Suur patune,“ wastas Gabriel külmalt, „kõige alatum inimeste seast, sest minu soontes tuksub talurahwa weri!“