Üleüldine isamaa ajalugu/I.A.I

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
I.A
Üleüldine isamaa ajalugu
Andres Saal


I. Kodune elu.

3. Kodu.

Kindlaid teateid Eestlaste pagana aja kodusest elust on meil wäga wähe. Nendest sõnumitest, mis meil on ja mis meie rahwa lauludest, muinasjuttudest, praegustest kombetest ja teaduslistest uurimistest aimata wõime, saame ainult paljad ümberjooned ühe pildi tarwis, wärwid ise puuduwad. Siiski peame nii kaua, kui meil weel wärwisid ei ole, joonestatud pildiga leppima. Walmis pilti wõime üksi mõtetes enestele ette kujutada ja ta kenadust ainult aimata.

a. Elumajad oliwad puust ja wistist sellesama wiisi järele ehitatud, nagu wanemaid talumajasid praegugi weel näha wõime, muud kui suuremad ja ilusamad pidiwad nad olema 1). Ühes toa nurgas oli kummita keresega ahi ja suits käis uksest wälja, sest et korstent weel ei tuntud 2). Akna asemel oliwad wälimise uste ja ka seina sees lauaga kinni ja lahti lükatawad augud, mis walgust pidiwad andma, sest klaas oli tundmata 3). Katus oli kas hõlgedest ehk puukoorest 4), ka saanisid sõidu tarwis walmistati 5). Et elumajade ehitamises mitte suurt uuendust ei ole olnud, seda tunnistab juba see nähtus, et wanemad kirjanikud 6) Eestlaste elumajasid 100—300 aasta eest tagasi just niisama kirjeldawad, nagu mõned wanad elumajad tänini weel on 7). Muudatusi selles asjas on alles wiimsed aastakümned toonud.

b. Eestlaste seltsielu armastus näib warakult ärkanud olema, millest see tunnistust annab, et nad oma elumajad suurteks küladeks kokku ehitasiwad. Majad oliwad seal suured ja tugewad ning küla ise ilus ja uhke 7), kus häda korral nagu kantsidest waenlase wastu sõditi 8). Kooselamine andis mahti üksteisega läbi käia ning äratas nende waimu rohkem kui Lätlastel wõimalik oli, kes üksikult mööda maad laiali elasiwad 9). Wistist on see ka oma jao Lätlaste iseloomusse mõjunud ja nad haraks allaheitlikuks teinud, nagu nende ärawõitmise lugu näitab, kus nad ilma wastuhakkamatta 10) Sakslaste alla heitsiwad.

d. Maja-kord. Perekonna pea oli majaisa ehk majawanem, kelle sõna kõik kuulsiwad. Tema muretses maja ja oma pere eest, juhatas kõiki töösid ja mõistis tüliasjus kohut 11). Ta oli perekonna kõige auusam liige, tema walitseja. Sellepärast jäi ta nimi wanem pärastistele hulga rahwa ja terwete maakondade walitsejatele auunimeks. Majaisa pidi oma perekonna peatoiduse ning ka tema hea käekäigi eest hoolt kandma. Mida suurem tema perekond oli, seda rohkem wõis ta omale maad harida wõtta ja seda jõukamaks ja wõimukamaks ta sai. Kus ta kord heina niitnud ehk wilja külwanud, see oli tema maa, tema omandus. Pani surm ta silmad kinni, ehk andis ta ise wanaduse nõrkuse pärast oma wõimuse käest ära, siis astus tema asemele ta kõige noorem poeg 12). Lastele pandi metsloomade ja lindude nimed 13). Mehed, kes wõitlemise tarwis sündinud, kandsiwad ka metsloomade, naisterahwad aga lindude nimesid 14), sest nende ülesanne oli elu lõbusaks tegemine. Ka ristiusu ajal olla weel mõned wanemad oma lapsed ümber ristinud ja neile paganate wiisi järele loomade ehk lindude nimed annud 15). Rahma liikmed elasiwad kõik wabas seisuses; orjadeks peeti üksi sõjawangid ja ostetud ehk riisutud inimesed 16). Siiski ei olnud kõik ühesuguses seisuses ega ühesuguses auus. Läti Hindrik räägib oma kroonikas tihti parematest, auusamatest, ülematest, kohtumõistjatest ja wanematest 17).


4. Perekonna elu.

a. Perekonna elu alus on abielu. Selles asjas leiame oma esiwanemate kohta aina kiitust. Et paganate seas juba wanast saadik naise wõtmine warguse ehk wägiwalla teel sündis, mis mitmel pool nüüdki weel sünnib 18), siis on suurem hulk Eesti ja Liiwi ajaloo kirjutajaid seda ka Eesti rahwast uskunud ja ütelnud. Meil ei ole aga mitte tõendusi olemas, mis meid tõeks pidama wõiks sundida, et üleüldine rahwa pruuk oli omale naisi rööwida, ilma wabatahtliku kokku leppimiseta 19). Aga selle poolt räägib meile kõige pealt hulk rahwalaulusid, et tütarlaps enesele wabalt meest wõis walida 20). Kalewi abikaasa Linda saatis oma neiupõlwes kuued kosilased minema ja wõttis Kalewi wabal tahtmisel wastu 21). Laulujumal Wanemuine käis kolme maapealse piiga juures kosjas ja igaüks andis talle pika nina 22). Ja jumalik kosija ei leidnud siin midagi loomuwastast, ei mõtelnud wägiwalla ega kättemaksmise peale, waid wajutas walud oma rinda ja kandis nurisematta oma murekoormat nurjaläinud kosjakäikude pärast. Oleks selle muinasjutu sündimise ajal Eesti rahwa seas naise riisumine, wägiwallaga mehele minna sundimine ehk neid ainult orjade asemel pidamine wiisiks olnud, siis ei oleks ta Wanemuinet, kellel kui jumalal inimese laste üle küllalt woli ja wõimust oli, mitte lasknud kõige ilusamate lauludega neidude ette minna, et nende südameid taewaliku laulu läbi eneselle wõita, waid Wanemuine oleks wistist rahwa kombe järele enesele ühe naiseks wõtnud, kes temale kõige rohkem meele järele oli, ilma selle peale waatamata, kas see teda oleks armastanud wõi mitte. Wõimust sundida ei wõinud ometi jumalal puududa. Kui naise warastamist ka ette tuli, siis ei sündinud see mitte ilma wanemate teadmata, wähemalt mitte ilma tüdruku enese tahtmata. Teist wiisi warguse peal oli raske trahw. Kes tütarlapse wanemate tahtmise wastu ära warastas, see pidi wana maa seaduse järele oma elu kaotama 23). Sündis wargus wanemate teades, siis pidi warastaja piiga enesele naiseks wõtma, ja asi oli korras. Seda wõime meie ennem pulma kombeks kui warguseks nimetada. Küll riisuti wõerastelt maadelt waraga ühes ka inimesi ning mõnedki ilusad tüdrukud ei jäänud mitte orjadeks, waid saiwad naisteks. Niisugust abielusse heitmist tuli kõige rohkem ranna-Eestlaste ning Saarlaste juures ette, kes selle läbi tugewateks ja ilusateks inimesteks tänapäewani on jäänud 24).

b. Igal abielu-mehel oli wistist üks naine ja naisel üks mees. Mitme naise pidamist, nagu see Juutide, Türklaste ja palju teiste paganate juures wiisiks oli, ei tuntud 25). Need, kes hea meelega ütelda tahawad, et Eestlastel mitme naise pidamine wiisiks on olnud, wõtawad paawsti Innocenz III. kirja tõenduseks, mis see 1199 piiskop Albertile Liiwimaale saatnud. Selles kirjas olla paawst piiskopile ütelnud, et ristiusku heitnud paganad pidada endid oma naistest lahutama, sest et ristiinimestel ei kõlbawad mitud naist pidada. Nii ei ole paawst Innocenz III. aga mitte kirjutanud. Tema kirjas 26) on seda üteldud, et paganatel wiisiks olla liig ligidalt sugulasi naiseks wõtta, mis ristiusu seadus mitte ei lubada, siis pidada niisugused abielud lahutatud saama, kui nad ristitud on. Et aga selle läbi paganaid mitte ristiusu wastu üles kihutada, siis lubab ta neid, kes endid sugugi lahutada ei taha lasta, paari jääda, aga käseb piiskoppi hoolega selle üle walwata, et need, kes juba ristitud on mitte enam nii ligidalt sugulastega, nagu wenna naised, wendade ja õdede lapsed, paari ei heidaks. — Sellest paawsti kirjast ei leia meie mitte et paganatel meie maal mitu naist oleks olnud.

d. Abielu oli puhas ja püha. Selle rikkujad põletati elawalt ära ja nende tuhk pillati tuule kätte 27) laiali ehk wisati teelahkmete peale, kust teekäijate jalad ta iga ilma kaare poole laiali kandsiwad. Ajaraamatu kirjutaja Hiärne ütleb omast ajast 28) „Oma abielu woodi hoiawad Eestlased puhtad ja ilma plekita. Weel ühestki noorest naisest pole kuuldud, et ta ennast oleks unestanud, weel wähem abielu walju seaduste wastu eksimist leitud.“ Pea niisama sugust elu wiiside puhtust kuuleme ka weel minewa aastasaja lõpul 29) ja käesolewa aastasaja algul 30). Abielu peeti pühaks, meest ja naist ja kõiki perekonna liikmeid ühendas truu armastus 31) ja kohuse tundmus 32) ning woorusest peeti kõrget lugu, kuna ebawoorus sügawa põlgtuse all seisis. Wähemalt pidas nende eluwiisi õpetus woorust kui kõrgemat elusihti kättesamise wääriliseks.

e. Et wanad Eestlased kodusest elust omal wiisil kõlbdust ja kombete puhtust nõudsiwad, seda tunnistawad meile rahwa laulud 33) ja ta muinasjutud 34). Mõrsjale antakse isamajast lahkudes pulmaliste poolt head nõu:

Kui saad oma koduje:
Ole hommiku usina,
Enne päewa õue peale,
Enne warast walge'eda
Enne kulla koidukesta,
Enne kui äia äratab:
Enne käi läbi karjalaudad,
Lase läbi lamba laudad
— — — — — —
Wõta panged holpemille
Wii wesi tubaje — —
Otsi luuda luusimata,
Pühi tuba tungimata —
Siis mine äia ärata,
Siis mine ämma ärata 35).

Ja peigmeest õpetati oma naist hoidma:

Hoia mu õde ilusti,

Õrna õita hellasti!
— — — — —
Ära anna ämma lüia,
Ära anna äia lüia,
Õpeta ise ilusti!
Kui lähed rehti peksemaie,
Kuke puust tee koodikene
Wahterane warrekene,
Kui ep saa koodid korda lüia,
Tee siis niidist piitsakene
Õle kõrrest warrekene
Mine siis naista naljatama,
Küll siis koodid korda käiwad 36)

Noor naine ei tohtinud äia ega ämma üle pahandada, kui neilt kurja kuulis ehk wendadel wiha nägi.

Pane põlle paela alla,
Wajuta wöö wahele 37).

Naise põli oli naisterahwale „kuldne põli“, kuna lese elu nõnda halb oli

Kui on hoone katukseta,
Kui on aita harjamata 38).

Linda nuttis oma mehe hauale terwe järwe silmawet 39) ja Ilmarine kinkis Jutale kuldse silmawarju, et see kadunud armsaid mälestusi oma silmade ette wõiks tuua 40). Kord lasksiwad 50 Littawi naist, kelle mehed sõjas oliwad langenud, endid ise üles puua, et nendega pärast surma jälle ühendatud saada 41). Perekonna liikmete armastusest annawad rahwa laulud ja jutud liigutawaid piltisid. Tuletame ainult mõnda lahkumise laulu isamajast 42), wanemate surmast 43), omaste sõtta saatmisest 44) j. n. e. meelde. Need õrnad ja puhtad tundmused liigutawad meid südame põhjani. Puhas wesi ei wõi mitte sopasest hallikast woolata.

5. Surnute matmine.

a. Oma surnud põletasiwad 45) pagana aja Eestlased suure kaebamise ja pidustamisega 46) ära ning tuhk maeti sawi nõuu sees sõjariistadega, tihti ka nende hobustega ühes maha 47), nagu seda wanadest haudadest leitud luud tunnistawad. Hauaga ei lõpnud inimese elu otsa, waid hing elas pärast surma weel edasi 48). Et surnud inimese suremata hing tagahauases elus puudust ei peaks tundma, sellepärast pandi surnule ta sõja ehk tööriistad, ehteasjad, riided ja wistist ka sööki ühes 49), milleks oma tehtud sawinõud on tarwitatud, mis haudadest leitakse. Lahkunud hingede auuks peeti igal aastal enne jõulu suur püha 51), mil neid kodus arwati käima ning sööki ja jooki nende jaoks wälja pandi. Surnu kehade põletamiseks wõeti tamme puud 50) ning waadati selle peale, kuidas suits üles tõusis. Otse taewa poole tõusew suits tähendas hinge peasemist, laiali maha käiw suits hukatust 52). Inglise kuninga Alfred Suure (871 p. K.) laewa kapten Wulfstan, kes oma reiside peal ka Eestlastega tuttawaks sai, kirjutab 53) surnumatmisest nõnda:

b. „Eestlaste seas on see pruuk, et kui üks mees sureb, siis seisab ta keha kodus omaste ja sõprade keskel ilma põletamata terwe kuu, mõnikord ka koguni kaks. Kuningad aga ja teised kõrged isandad seisawad seda kauemine, mida suurem nende warandus on, mõnikord pool aastat, enne kui põletatud saawad. Surnukehad lamewad nende majades maa peal ja joomine ning mängimine kestab ärapõletamise paewani. Sel päewal aga, mill teda puuriidale tahetakse wiia, jagatakse ta wara, mis weel üle jäänud, wiide kuude ehk weel rohkem jagudesse, selle järele, kudas teda suuruse järele jagada wõib. Siis pannakse ta sel wiisil tee äärde, et iga osa penikoorem maad teisest kaugel on. Linnast üks penikoorem seisab kõige weiksem jagu ja siis järgimööda iga penikoorma peal ikka suurem, kuni kõige kaugemal wiimaks kõige suurem osa tuleb. Selle peale tulewad kõik need mehed, kelledel kõige wiledamad hobused on wiis ehk kuus penikoormat warandusest eemal kokku. Nüüd ajawad nad kõik wõitu wara jagude poole. Kes kõige enne kohale jõuab, saab kõige suurema jao warandust enesele, kuna iga järgmine ikka wähem saab. Kõige wähem wõidab see, kes kõige weiksema wara jao juurde jõudis. Selle järele läheb igamees oma teed ja wõib enesele pidada, mis ta wõitnud. Sellepärast on wiledad hobused seal hirmus kallid. Ja kui surnu wara sel wiisil kõik ära on pillatud, siis kantakse ta wälja ja põletakse kõigi ta sõjariistadega ja riietega ära. Ja peaaegu kõik wara ja rikkus pillatakse surnu kauase kodus seismisega ja waranduse tee äärde wälja panemisega ära, kust wõerad ta sõitmisega ära wõidawad ja omale wõtawad. Eestlaste juures on wiisiks, et kõik surnute luud ära põletatud peawad saama, olgu nad mis taht rahwa seltsist, ja kui keegi ühe põletamata luu leiab, siis peab seda suure ohwriga lepitates ära põletatama 54).“

Surnute põletamise kõrwal on wistist pärast poole ka põletamata kehade matmine wiisiks olnud, sest et pagana aja haudadest ka põlemata luid on leitud 55).

6. Wõeraste sõnumid Eestlastest.

a. Wanad Greeklased ja Roomlased tundsiwad Läänemere kallastel elawaid rahwaid juba mittu sada aastat enne Kristuse sündimist ja kirjutasiwad neist mõndagi üles. Neid meelitas seie merewaigu otsimine, mida Läänemere rannarahwad merest wälja tõiwad. Juba Sparta kuninga Menelaose elumaja ehitas muude kalliste asjade seas ka merewaik (elektron) 56), mis ta Wönitsialaste käest saanud. Menelaos elas 11. aastasajal enne kristliku ajaarwamist. Seega tundsiwad Wönitsia laewamehed juba nii wanal ajal Läänemerde, Kuura ja saaremaa randa. Nende suust kuulsiwad teised rahwad muinasjutulisi sõnumid merewaigu maast, mis kõige kardetawamaks ja hädaohtlikumaks 57) ilma nurgaks tehti. Kui Aleksander Suur Wönitsia maa ja rahwa ära wõitis ning tema kauplemise kaotas, siis hakkasiwad teised wahemere sõitjad seda maad otsima, kust Wönitsialased nii kallist kaupa oliwad toonud, mida kullaga üles kaaluti. Sel wiisil saiwad julged Greeka meresõitjad reisilusti, ning nende järele ka Roomlased.

b. Suure kiitusega kõnelewad neist Greeka ja Rooma laulikud. Orpheu58) peab merewaigu-maal elawat rahwast üliõnnelikuks, kes wäga wanaks elada ning ilma elumuredeta oma eluõhtule jõuda. Ta laulab: 59)

„Rohtude keskelt tärkab neil mesimagus toit,
Ambrosia kastest teewad nad jumalail' jooki.
Nooruse armas õhk lehwib kõikide näost,
Alati särab õnn ja rõõm kõikide silmis.“

d. Pinda60) laulab neist 5. aastasajal enne Kr. „Nende piduliste söömaaegade ja nende rõõmsa laulu üle rõõmustab Apollon 61) ja naeratab, kui ta uhkeste ehitatud ohwri elajaid näeb 62). Ka kunstijumal pole neil tundmata, sest igal pool on neidude koorisid näha ja laulusid 63) ning wile 64) magusaid healesid kuulda. Pidude peal ehitawad nende juukseid kuldsed loorberid. Nad on alati rõõmsad, ei haigus ega kurblik wanadus kohuta ialgi seda püha rahwast. Waesus ja häda on neist kaugel ja ialgi weel pole kättemaksja Nemesis 65) neil wõeraks käind“.

e. Pompenius Mela 66) ütleb neist 67): „Nad on kõige õiglasemad jumalate kummardajad ja elawad kauemine ja õnnelikumalt kui ükski teised suurelikud. Nende eluaeg on pikk piduline rahupõlw. Nad ei tülitse isekeskes ega pea sõda. Apollole ohwerdawad nad metsades ja hiietes ning saadawad oma ohwrid neitside läbi ohwri paika. Kui neil elamisest himu täis, siis ehitawad nad oma pea pärgadega ja kargawad rõõmsalt kaljult merde.“

Ka Journandes kirjutab oma aja raamatus 68): „Ja Läänemere kaldal elawad Eestlased, üks wäga rahuline rahwas.“

g. Meie peame siin küsima: Kellest niisugust kiitust luuletakse ja kas nende kiidulaulude laulmiseks Greeka ja Rooma kirjanikkudel ka põhjust oli? Et siin luulekenadus esimeses reas seisab, seda ei ole waja enam tõendama hakata. Aga üsna ilma põhjata ei wõi nad ka mitte olla. Kui meie selle peale waatame, et sel ajal wargust, rööwimist ja mõnda muud meie aja kurjatööd ei tuntud 69), mis Greeklastele ega Roomlastele wõerad enam ei wõinud olla 70), siis leiame sealt mõndagi, mis ka wana Eesti rahwa kombetega ühte läheb. Suwisel rõõmupidul laulsiwad noored ja wanad metsas tule ääres 71) õitsel, kiigel ja mängude juures, kus juures torupill ja karjase wile laulu sekka kõlasiwad. Nagu Kruse 72) tõendab, lõpetasiwad need, kellede käsi hästi ei käinud, ise oma elu ära ning lapsed pidasiwad enese kohuseks oma wanemaid, kui wanadus neile koormaks hakkas saama, surmamise läbi elu wiletsusest ära peasta 73).

h. Rooma kirjanik Tacitus kirjutas teisel kristliku aastasaja hakatusel ühest rahwast, keda ta Eestlasteks nimetas: „Nende kombed ja riided on (Germani) Rootslastega ühesugused, nende keel on rohkem Britanni keele sarnane 74). Naad auustawad jumalate ema ja kultide kujusid 75), ebausu märkisid. Need on neile sõjariistade asemel ja teewad oma kandjat jumalate sulaseks, kes nende warju all elab ja waenlaste eest julge on. Arwa leitakse nende juurest raua pruukimist, suuremalt jaolt on nende sõariistad nuiad. Põldu ja wiljapuid hariwad nad suurema kannatusega kui seda Germanide 76) tuttawast laiskusest 77) odata wõiks.“

Nõnda palju kuuleme wõeraste rahwaste kirjanikkude käest oma isamaa esiwanemete muistse aja üle. Kes need Läänemere ääres elawad rahwad oliwad, selle üle ei ole uurijad meile weel mitte õiget otsust wõinud anda. Wahest saab tulewik siia selgust tooma.