riismeid kinni, aga Ariuse õpetus, mis ju Nikäa kirikukogul oli waleks tunnistatud (§ 88, 9), leidis Germanlaste seas, kelle kätte hiljemini ilmalik wõimus enamiste läks, ohtraste maad, nii et wõit wiimse kätte näitas minewat. Kuid wägewa Klodwigi katoliku usku heitmine (§ 96, 3), nagu õiget kiriklikku, apostlite pääle toetawat ning ewangeliumist juurduwat, usku nimetati, tähendas Ariuse õpetuse allajäämist ette; ning tõeste wõtsiwad Germanlased aega mööda, oliwad nad ketserid wõi paganad, katoliku usu wasta. Seega oli wägewa Rooma piiskopi Gregorius I.: 600.Gregoriuse I. ajal kirik jälle ühiseks saanud ning jäi seks, kunni hiljemini tülid Rooma piiskoppide ning Greeka keisrite wahel katoliku kiriku kaheks, Greeka ja Rooma kirikuks lahutasiwad (§ 116, 1), kes edespidi igaüks isepäinis edenesiwad ja kaswasiwad ning mõlemad tänapäewani on kestnud.
Ristiusu wäljalautamine keskajal.2. Kõigist takistustest hoolimata aga oli kirik ühte puhku kaswanud. Ehk küll ristirahwa usuleiguse karistuseks islam 7. aastasajast saadik Asias, Afrikas, osalt Europaski (§ 102) ewangeliumi küünla ümber lükkas ning risti asemelle poolkuu tornide otsa pani, sellegipärast ei jäänud ristikogudus mitte wäiksemaks, sest ‚mis lõunas mõek riisus, seda sai põhjas sõna tagasi‘, ehk küll siingi hiljemini hirm armule appi tõttas. Pääle Franklaste ning pöörnud Ariuse usuliste oli katoliku usk Inglis maale elama asunud ja säälsed armukuulutajad läksiwad Saksa maale, asutasiwad sinna mitmesse kohta kloostrid ja kirikud ning lautasiwad säält sõna läbi Jumala tundmist laiali. Kõige tegewam niisugusist armu kuulutajaist oli Irlane Bonifacius.Bonifacius, nii et teda „Sakslaste apostliks“ hüüeti. Ja kui Karli Suure päiwil Saksi suguharu oma wanemate usust hääga ei taganenud, sunniti neid mõegatera läbi ristimist wasta wõtma (§ 105, 2). Ka Slaawlastele hakati 9. aastasajal rahuteel armuõpetust kuulutama ning 10. aastasajal wõtsiwad Poolakad Roomlastelt (§ 121, 2), Wenelased Greeklastelt (§ 123, 2) ristiusu wasta. Umbes selsamal ajal ehitati ka Normanlaste mail esimesed kirikud (§ 118). Nii oli 12. aastasaja algusel pea-aegu terwe Europa ristiusu osaline, kui ka suurelt osalt paljalt nimepidi.
Kloostrid.3. Iseäranis tähtsad ristiusu wäljalautamises oliwad sellel ajal kloostrid[1]. Nursia Benediktuse seaduste teel korraliseks, suurte kingituste läbi rikkaks, eesõiguste abil ülekohtu wasta julgeks saades oliwad nad pooltoorel ajal rahwalle suureks häätegijaks: mungad muutsiwad ise kõrbed wiljakandjaks maaks ning õpetasiwad teistele paremat põlluharimise wiisi; wõtsiwad ülekohtu eest põgenejaid oma müüride taha wasta ja kaitsesiwad neid hõeluse kiusamiste eest; püüdsiwad ewangeliumi kuulutamise läbi wanade südameid harida ning kooliõpetust andes noorte meelt hää poole pöörda; hoidsiwad wana aja kirjawara alal ja walmistasiwad ise, teadustes ning kunstides tööd tehes, uuele haridusele teed. Hiljemine aga hakkasiwad nad üleliiga wäljaspidistest kombetest lugu pidama, jätsiwad endise usinuse maha ning oliwad wiimaks enam rahwalle ristiks kui hariduse edendajaks.
- ↑ Kloostriks kutsuti üht kindlat kiwihoonet, mis enamiste tühja paika seks asutati, et wagad hinged, kes maailma ning tema elu põlgasiwad, sääl tülita oma elupäiwi paastumises ja palwetes, ajatöös ja püha kirja uurimises wõisiwad ära elada; meesterahwa kloostreid hüüeti munga-, naesterahwa nunna-kloostriks; mõlemate kodupaik oli Egiptuse kõrb.
