§ 134. Keisrite wõitlemine ja langemine: Barbarossa.
Hohenstauffi sugu keisrid: 1138—1254.1. Pärast Lothari I. surma (§ 109, 3), kes keisri wõimust paapsti ja würstide wasta kauni osa oli wähendanud, astus walimise teel waimurikas ja tegew, aga liiga auuahne ja isemeelne, sellepärast kõige kuulsuse kõrwas tihti õnnetu Hohenstauffi sugukond auujärje pääle, kus tema liikmed 1138 kunni 1254 walitsusekeppi käes pidasiwad. Esimene neist, keiser Konrad III.: 1138—1152.Konrad III., käis surmani sõjas. Kohe pärast walimist algas ta Baieri ja Saksi herzogi Heinrichi Toredaga, kes esmalt truuwust ei wandunud, pärast „riigiwande“ alla ei heitnud, werist sõda, kelle ajal Weinsbergi ümberpiiramise juures esimest korda linnast sõjakisa Welf ja Ghibellin.„Siin Welf!“ ja leerist wasta „Siin Ghibellin!“ kõlanud, mis sest saadik hirmutawalt maalt maale helises. Toreda surm sundis küll sõjariistu seisma, aga kindel rahu tuli alles siis, kui tema poeg Heinrich Lõwi isa wolikonna täiel mõedul pärandas. Kuid waewalt seisatasiwad kodus mõegad, kui paapsti käskjalg keisrit teise ristisõtta kutsus (§ 130, 2), kust ta küll tagasi tuli, aga pea silmad kinni pani.
Friedrich I. Barbarossa: 1152—1190.2. Järgmiseks keisriks waliti Konradi wennapoeg, wahwa ja würstimeeleline Friedrich I. Barbarossa. Näu ja teu, wahwuse ning auusa meele poolest ‚würstide eeskujuks ja rüütlite õieks‘ peetud, muretses seesinane wägew walitseja ühte wiisi tugewa käega riigi sisemise rahu ning korra ja wälise wõimuse ning auupaistuse eest, äratas igal pool, waljust ning õigust ühendades, enese wasta auukartust ja sõnakuulmist ning Barbarossa püüdmine.püüdis keisri wõimust Karli Suure wäe wääriliseks teha. Aga see püüdmine sünnitas palju waenu ning wõitlemist. Iseäranis paniwad Italia linnad.Italia linnad, Mailand kõige ees, keisri nõudmistele wasta, sest nad tahtsiwad Saksa riigi käsu alt pääseda ja wabadriigi wiisil ise eneste üle walitseda. Italia sõjad.Ning wiiekordses Italia sõjas leidis Barbarossa kodaniku-wägede poolt, kellele elaw isamaa armastus uut jõudu andis, wäga wisa wastapanemist. Seda märkas tema ju esimeses sõjas, kus ta mõne wähema linna „teistele hirmuks“ ära häwitas, Pavia linnas Lombardia ning Roomas, ehk küll raske hinna eest, keisrikrooni pähä sai: ta pidi enne kroonimist munga Arnold a Brescia.Brescia Arnoldi, kes usu ja walitsuse asjus liiga wabameeleline oli, paapsti kätte muretsema, kes teda tuleriidale saatis. Senni oliwad Mailandlased keiserliku käsikirja lõhki kiskunud ning ammetnikud ära ajanud. Aga kasin sõjawägi ning rasked tõbed sundisiwad
