Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/144

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.



VASTLAPÄEV.

Rooma ja Greeka kiriku määrus, enne Õnnistegija surmapäeva pikka paastuaega pidada, tõi karnevali ehk lihaheitepäeva kaasa. Sel päeval süüakse viimast korda liha ja elatakse viimast korda enne tõsist aega lustis ja rõõmus. Rooma usu mais kestavad need kombed meie ajani edasi, kuna lihaheitele ja karnevali kommetele meie pool evangeeliumiusk ammu lõpu teinud. Küsitav, kui kaugelt karnevali kombed eestlaste sekka tunginud; meie kodumaa sakslased pidasid igatahes karnevali sarnast pidu. Tuttavam kui lihaheide on eestlaste seas vastlapäeva nimi, mille juur fasten, fastlag. Sellest germaanlaste sõnast lõid eestlased oma vastla.

Ühe rahvalaulu põhjal võiksime oletada, nagu oleks meil Eestis vastlapäeva pühitsemisel mingisuguse kõrgema olevusega tegemist. Rahvalaulus öeldakse:

Vistel, vastel poisikene,
Ei vastel toassa seisa,
Vastel seisab vainiulla,
Lume valgella väljalla!

Kui see salm ka iseäralikku „vastelt“ poisikest eeldab, ei tohiks minu arvates see „vastel“ ometi paganusesse tagasi ulatada, vaid võiks alles kristluse päevil olla tekkinud, sest et nimi ju paastumisega ühenduses seisab.

Veel teine nähtus annab vastla isikustamisest tunnistust, nimelt vastla kottiajamine. Seda nalja tehakse lastele. Seks viiakse pang vett laudile ja kutsutakse lapsi appi vastlat kotti ajama. Kottiajaja käsib lapsi koti suud hoolsalt lahti hoida, laudilt vastla mahaviskamise järele koti suu kohe kinni tõmmata ja ise kõhuli peale heita, et vastel kotist välja ei pääseks. Kottiajaja läheb selle peale laudile, kolistab ja müristab seal vastelt taga ajades ja kirub vahel, et vastel käest ära põgeneb. Mõnekorra viskab sületäie heinu maha, ise hüüdes: „Jälle putkas käest ära!“ Viimaks ütleb lastele: „Kotisuu hoolsalt kinni! Nüüd vastel käes!” Ja sedamaid valab vastla kinnipüüdja lastele pange vett kaela! Muidugi mõista ei lähe need, kes korra vastlat kotti ajanud, teist korda enam kotti hoidma. Vastla kottiajamine tuletab elavalt Luutsina kottiajamist meelde.

Vastlapäev ise juhib meid paganusesse tagasi; ta oli mingisugusele põllutöö ja karja haldijale pühendatud. Väga võimalik, et metsik see olevus oli, kelle ümber vastlapäeva pidamine keerles. Vähemalt tehti sel päeval varemal ajal metsik, viidi hõiskamisega külast välja ja seoti puu ehk ridva otsa, kus ta põldusid pidi kaitsma ja sigidust andma (vd. Eesti mütoloogia, I. l. 121—123).

144