mis ka õige oli, ja ütlesiwad, et Eestlased siiski kange kaelaga ümber käija, ilma Sakslaste ehk muu teiste rahwaste sõna kuulmatta2).
XVII. Päätük.
Piiskopi Alberti wiiesteistkümnes aasta.
Alberti kaheksamas teekond Saksa maale; Razeburi piiskop Wiilip tema asemik.
§ 1. Wiieteistkümnemal oma ammeti aastal pööras Liiwi maa kiriku piiskop Saksa maale tagasi, kui tema enne oma aseme kõrge auuwäärt enne nimetatut Razeburi koguduse piiskopi Wiilipi kätte oli annud, kes waga palwetaja oli omas Jumala teenistuses ja kõiges elus, ja oma käsi ja silmi alati taewa poole tõstes, ei jäänud ta omas wäsimatta waimus iial palwes seisma. Et tema rüütlid armastas, kleerikuid õpetas ja Liiwlaste ja Sakslaste eest õiete lahke ellusega muretses, on tema seda uut kogudust paganate hulgas wäga hästi sõna ja eesmärgiga walgustanud. Ja ristikogodus sai neil päiwil jälle wähä sõja waewast hingata, ehk kül hirm oli seestpidi ja wäljastpidi1) igapäew Liiwlaste ja Eestlaste kawalate kihutuste ja pahade mõtete eest; sest ikka otsiwad nemad paha Sakslaste ja Riia linna wastu.
Littawid tungiwad Läti maa sisse.
§ 2. Littawid aga, ilma Sakslastega maha tehtut rahust1) hoolimatta, tuliwad Düüna ääre, ja kui nemad mõned Kokenhuusi kantsist wälja oliwad kutsunud, wiskasiwad nemad ühe oda Düüna
2) Kui wäga enneaegu see oli, kui keiser Otu mõega rüütlitele 7. Juulil 1218 Ugaunia ja Sakala maad, nagu nendest wõidetut omaks kinnitas! Waata selle wastu, mis § 1, meie praegune kirjakoht ja 18, 7. 19, 3 j. e. 20, 2. 4 jutustawad. Rüütlid püüdsiwad mõlemaid maid omale kiskuda ja saatsiwad sellelsamal aastal saadiku Rooma, paapsti Innozenzi III. juure, kus nemad oma maajau tarwis isiäranis piiskoppi palusiwad, mis neile lahkeste ja armulikult ära keelati. See oli 25. Januaril, selle paawsti 14. aastal.
§ 1. 1) 10, 16. 2 Kor. 7, 5.
§ 2. 1) 12, 8. —
