Liiwi maa kroonika (Jung)/XX

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
XIX
Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat
Läti Hendrik, tõlkinud Jaan Jung
XXI

XX. Päätük.

Piiskopi Alberti kaheksateistkümnes aasta.

Piiskopid Albert ja Dietrich tulewad Liiwi maale tagasi.

§ 1. Nüüd oli piiskopi kaheksateistkümnes aasta. Tema tuli Roomast tagasi, ja kui ta Hagenaus1) kuninga Friedrich’i poolest trööstitut oli saanud, pööris tema Eesti maa piiskopi Dietrich’i ja teiste truu meeste, rüütlite ja ristisõitjatega Liiwi maale tagasi2). Ja tema leidis omad mehed Düüna suus, kus nemad sadamat kaitsesiwad ja need kuulutasiwad temale, kuida nemad sõaga Eesti maal käinud, niisamma ka kuninga3) surma ja mil wiisil nemad kõigis omas kitsikustes trööstitut saanud. Ja suur rõõm oli ristikoguduses niihästi piiskopi tuleku, kui ka Wenelaste ja teiste rahwaste käest pääsemise üle.


Eesti maa jagamisest; esimene sõasõit Harju maale.

§ 2. Selle järel tuliwad piiskopid rüütli wendadega kokku ja tegiwad jagu Eestimaa üle1). Aga et see pärast seda mitte seisma ei ole jäänut2), siis olen ma sellest kirjutada, asjataks pidanud.

Ma tahan parem tääda anda, et Riiglased jälle Liiwlaste ja Lätlastega ja ordumeister Volkiin oma wendade ja ristisõitjatega, kui ka Dietrich3) piiskopi meestega kokku tuliwad; siis läksiwad nemad wäega rahulikult Sakalasse, mis juba ristitut oli ja kutsusiwad eneste juure selle maa wanemad, kelle nõuuga nemad edasi teiste Eestlaste juure läksiwad, kus Sakalased neile juhiks oliwad. Ja nemad tungisiwad püha Maarja taewamineku päewal Harju maa sisse, mis on kesket Eesti maad4), kuhu ka ümberkaudu rahwad iga aasta Raigele5) kohta pidule kokku tuliwad. Kui meie6) sinna olime jõudnud, oleme meie oma wäe kõikide teede pääle ja külade, kui ka selle maa jagude sisse wälja laotanud, kõik põlema pannud ja ära häwitanud, ja mis mehe sugu oli, ära tapnud, naised ja lapsed wangi wõtnud, palju elajaid ja ka nende hobused ära ajanud. Wiimaks oleme meie suure Loone7) küla juure, mis kesket maad ühe oja ääres seisab, kokku tulnud, kus meie kolm päewa puhkasime, kõige selle maa ümberringi paljaks tegime ja kunni Rewele8) külade juure jõudsime. Kui nemad9) neljandamal päewal ühe küla10) ligi waritsejaid oliwad pannud, saiwad neist11) üheksa wangi wõetut ja mõned ära tapetut. Ja wägi pööris suure saagiga tagasi, ja tõi elajaid ja lambaid arwamata palju ühes. Ja Eestlased tuliwad suures malewas12) järele ja tahtsiwad neile13) selja takka pääle minna; aga nende jumalate liisk langes wastalise külje pääle14). Ja Riiglased pöörasiwad rõõmuga Liiwi maale tagasi, ja jagasiwad kõik, mis nemad ligi toonud, helduses15).


Pihkwa kuningas Wladimir tuleb sõawäega Otepäässe.

§ 3. Selle järele saiwad Pihkwa Wenelased1) Ugaunia laste pääle kurjaks, et nemad Ladinlaste ristmise wastu oliwad wõtnud2) ja nende, see on Kreeka usu ristmise ära põlanud; sellepärast ähwardasiwad nemad neid sõaga ja nõudsiwad nende käest kümnest ja maksu. Ugaunialased aga küsisiwad Liiwi maa piiskopi ja ka rüütli wendade käest selle üle nõuu, ja nõudsiwad pääle selle abi. Seda ei keeletut neile mitte, ja selle lubamisega, nendega ühes elada ja surra, kinnitasiwad nemad neile: nemad olla Wenelastest priid; nagu nad seda ikka enne ristmist olnud, nõnda olla nemad seda ka nüüd.

Et nüüd Polozki suur kuningas Wladimir kül ära oli surnud, siis äratati Pihkwa kuningas Woldemar uueks Liiwi maa kiriku wastaseks3). See tõusis suure Wenelaste wäega Pihkwast ülesse ja tuli Ugaunia maale Otepää mäe4) pääle, kust tema oma wäe kõikide külade ja maade sisse ümberringi wälja saatis. Need põletasiwad ja riisusiwad kõige selle maa sees, lõiwad palju mehi maha ja wiisiwad naised ja lapsed ära wangi. Ja sääl oli üks Sakslane Sigfrid5) kaupmeheks, see põgenes pärast oma puhtaks riisumist Riiga ja andis seda sääl tääda.


Sakslased jaotawad Eesti maad eneste wahel.

§ 4. Siis tuliwad Riiglaste wanemad piiskoppide Alberti ja Theodrichiga ja rüütli wendadega kokku, ja seda ära arwates, et neil üks raske sõda Wenelastega ees tulemas on, tegiwad nemad jagu kõige Eesti maakondade üle, mis Liiwi maa kiriku alla heidetut ja ristitud oliwat1), ja säädsiwad Liiwi maa kirikulle ja Riia piiskopile kolmandama jao kõigist sissetulikutest ja maksudest, mis Eesti maalt sisse tuliwad, et tema, kes kõigest tööst ja sõdadest osa wõtnud, ka neist trööstimistest osaliseks saaks; teise jao lubasiwad nemad Eesti maa piiskopile, kolmandama jao aga rüütli wendadelle nende tööde ja kulude eest2).


Liiwi maa sõamehed Otepääs, Wenelased Tolowa maal ja Ugaunialased ja Sakslased Nowgorodi riigis.

§ 5. Ja Ungaunilased tuliwad jälle piiskoppide juure ja nõudsiwad Wenelaste wastu abi. Ja piiskopid saatsiwad omad mehed rüütli wendadega Ugaunia maale. Need kogusiwad kõik Eestlased neist rajadest kokku ja ehitasiwad nendega ühes Otepää mäge1), ja elasiwad nendega sääl, kus nemad selle kantsi wäga tugewaks tegiwad, niihästi Wenelaste kui teiste rahwaste wastu, kes tänini weel mitte ristitut ei olnud.

Siis tuliwad ka Wenelased harjunud kombe järel Tolowa Lätlaste maale oma maksu sisse wõtma, mille kokku kogumise järel nemad Beweri kantsi põlema süütasiwad. Kui Wõnnu rüütlite meister Berthold nägi, et nemad endid sõtta asutasiwad, sest et nemad Lätlaste kantsid2) põlema süütasiwad, saatis tema sinna ja laskis neid kinni wõtta ja wangi torni wisata. Ommeti on tema, kui Nowgorodi kuninga3) saadikud tuliwad, neid lahti lasknud ja auuga Wenemaale tagasi saatnud.

Ugaunialased tahtsiwad aga Wenelastele kätte maksta ja tõusiwad piiskopi meestega, kui ka rüütli wendadega4) ülesse ja läksiwad Wene maale Nowgorodi riiki. Ja et see rahwas nende tulekust midagi enne ei täädnud, waid Kolmekuninga päewal pidu söökide ja jookidega endid tallitasiwad, siis laotasiwad nemad5) oma wäe kõikide külade ja teede pääle laiali ja tapsiwad palju rahwast, ja wiisiwad wäga palju naisi wangi, ajasiwad hobusid ja elajaid hulga ära ja saiwad palju saaki. Ja kui nemad tule ja mõegaga neile kurja kätte oliwad tasunud, on nemad kõige riisutut waraga rõõmuga Otepäässe tagasi pööranud.


Sakslased ja nende selts lähäwad teistkorda Järwa ja Wiru maale.

§ 6. Pärast Kolmekuninga päewa saatsiwad Riiglased sõnumid kõikide Liiwlaste ja Lätlaste juure ja kogusiwad suure wäe kokku; siis läksiwad nemad Sakala maale ja wõtsiwad selle maa wanemad endile juhtideks; nende juure tuliwad ka Ugaunialased oma Sakslastega. Säält läksiwad nemad edasi Järwa maale, jagasiwad oma wäe kõige selle koha küladesse ja rajadesse, ja lõiwad seda maad suure nuhtlusega1) ja seisiwad Kareda2) külas kuus päewa paigal, põletasiwad ja häwitasiwad kõik ümberringi paljaks. Ja need läksiwad ette Wiru maale, kellel kõige tugewamad hobused oliwad, ja kui nemad selle maa niisammuti paljaks oliwad riisunud, mehed ära tapnud ja naised ja lapsed wangi wõtnud, pöörasiwad nemad palju saagiga Karedasse tagasi. Ja nende juure tuliwad kõik Järwa maa wanemad rahu paluma, ja et nemad nende rajalt ära pidiwad minema. Nende wastu ütlesiwad nemad: „Kui teie,“ ütlesiwad nad, „tõsist rahu tahate, siis peate teie tõsise rahutooja, see on Kristuse lapsiks saama, et teie ristmise wastuwõtmise läbi ikka meie wendeks wõiksite jääda.“ Kui Järwlased sedda kuulsiwad, rõõmustasiwad nemad endid, ja et nemad Riiglaste rahu pidiwad saama, lubasiwad nemad niihästi nende ristmist pidada, kui ka alati maksu neile anda. Sellepärast oleme meie3) ka mõned sääl neist ristinud, ja kui meie nende pojad pandiks olime wastu wõtnud, oleme meie kõige oma saagiga Liiwi maale tagasi pööranud, Jumalat ka selle rahwa pööramise eest kiites.


Wenelased piirawad Otepää ümber ja wõidawad ära; Sakalased Läti maal.

§ 7. Kui Liiwi maa wägi Järwa maalt tagasi oli tulnud, kogusiwad Nowgorodlased niikohe paastu ajal suure Wenelaste wäe kokku, ja nendega ühes läks Pihkwa kuningas Woldemar oma kodanikkudega. Ja nemad saatsiwad saadikuid kõige Eesti maa läbi, et nemad Otepäässe Sakslasi ja Ugaunialasi ümberpiirama tuleksiwad. Ja siis ei tulnud mitte üksi Saarlased ja Harilased, waid ka Sakalased, kes juba ammu1) ristitut oliwad, selles lootuses, Sakslaste iket kõige nende ristmisega sellel wiisil enestest jälle ära saata. Ja nemad läksiwad Wenelastele wastu ja piirasiwad ühes nendega Otepää kantsi ümber, ja sõdisiwad Sakslastega ja nendega, kes sääl ühes oliwad, seitseteistkümme päewa. Ja nemad ei wõinud neile ühtegi teha, sest et se kants wäga kindel oli2); aga piiskopi küttide wägi, kes kantsis oli, ja rüütli wennad haawasiwad palju Wenelasi ja surmasiwad neid oma ammudega, kuida ka Wenelased nõndasammuti oma wibu-noolidega mõnda kantsist haawasiwad. Ja Wenelased käisiwad ümber mööda maad, wõtsiwad palju kinni ja tapsiwad ära, ja wiskasiwad nende kehad wette, mis mäe jala al, et need, kes kantsis oliwad, säält mitte wet ei wõinud wõtta, ja tegiwad kõiki kurja, mis nemad aga iial wõisiwad, ja häwitasiwad ja põletasiwad kõige selle maa ümberringi paljaks. Ja kui nemad mõnikord omal kombel3) mäe kindluse pääle oma suure hulgaga püüdsiwad tulla, saiwad nemmad Sakslastest ja Eestlastest wapraste tagasi aetut; sellepärast on nemmad palju oma mehi, kes sääl tapetut saiwad, ära kaotanud.

Ja kui piiskopid rüütli wendadega omakste ümberpiiramisest kuulsiwad, saatsiwad nemad neile ligi kolmtuhat meest appi. Ja nendega läksiwad rüütli ordumeister Volkiin, Wõnnu Bertlhold ja Theodorich, piiskopi wend, Liiwlaste, Lätlaste ja mõnede ristisõitjatega. Ja kui nemad Rastejärwe4) juure jõudsiwad, tuli neile üks poisike wastu, kes kantsist tuli; selle wõtsiwad nemad teejuhiks ja jõudsiwad kantsi juure, kui hommik oli saanud; siis jätsiwad nemad Saarlased paremalle poole, läksiwad Wenelaste pääle ja sõdisiwad nendega. Ja kui nemad seda suurt ja tugewat wäge nägiwad, pöörasiwad nemad ära kantsi sisse; sääl oli nimelt Wenelasi ja Saarlasi ligi kakskümmend tuhat, kelle hulka nähes nemad ülesse kantsi läksiwad. Sääl langesiwad mõned rüütli wendadest, need waprad mehed Konstantin, Berthold5) ja Helyas, ja ka piiskopi perest mõned; aga teised jõudsiwad kõik terwelt kantsi.

Ja selle meeste ja hobuste hulga pärast tõusis kantsis niisugune toiduse ja heinte nälg, et hobused üks teise sabad takka ära sõiwad. Et ka Wene wäe seas niisammuti kõigist puudus olli, on nemad wiimaks kolmandamal päewal pärast wastastikku sõdimist Sakslastega rääkinud.

§ 8. Nemad tegiwad ka nendega rahu, aga nõnda, et Sakslased kõik kantsist wälja ja Liiwi maale tagasi pidiwad minema. Ja kuningas Woldemar kutsus oma wäimeest Theodorich’i, et ta rahu kinnituseks1) temaga Pihkwasse peaks tulema. Ja tema uskus teda ja läks maha tema juure. Aga niikohe kiskusiwad Nowgorodlased teda tema käest ja wiisiwad teda enestega ära wangi. Sakslased tuliwad aga, sest et rahu tehtut oli, Liiwlastega ja Lätlastega kesk Wenelaste ja Saarlaste hulgast läbi kantsist wälja ja läksiwad tagasi Liiwimaale.

Sakalased tungisiwad2) ka selle wahel Lätlaste maa sisse, ja kui nemad nende külad ära oliwad rikkunud ja inimesed Iimera äärest wangi wedanud, pöörasiwad nemad tagasi Sakalasse, ilma kõigi enne wastu wõetut saakramentide pääle mõtlematta, ja ka selle rahu pärast hoolimatta, mis nemad enne Sakslastega oliwad teinud, ja nüüd rikkusiwad.


§ 1. 1) Hagenau seisab Strasburgist põhja pool. Kuningas Friedrich oli wana kirjade järele 23. ja 30. Januaril ja 20. Märtsil 1216 sääl paika pidamas.2) Et Dietrich weel 27. Aprillil 1216 Kölnis ilmub, siis wõib ta Albertiga kõige waremalt Mai kuu sees Liiwi maale tulnud olla. — 3) Wladimiri.

§ 2. 1) Wist pärast seda, kui Roomas nende tülid ja paawsti segadused seletatut oliwad, waata 16, 7.2§ 4.3) Alberti wend.4) Harju maa (15, 8) oli Talinna (Rewele) maa jao läbi merest lahutatut.5) Wist praegune Raela küla Rapla kihelkonnas (Raiklep in Liber census)? Põhjapool seisab üks Ragula ja üks Raika (= Rakalin Lib. Cens.?). Praegused Roela ja Rahula ei seisa mitte endise Harjumaa sees, aga üks Rahola küla on Nissi kihelkonnas.6) Hendrik oli nõnda nendega ühes, ühenda 19, 6.7) 23, 9 ja 27, 6; wist mis Libercensus Loal nimetab ja praegu Saksa keele Dorf und Gut Loal, Eesti keele Loho küla ja mõis kutsutakse, kelle ase Keila jõe ääres on; wana talunikkude kants sääl juures, waata 27, 6, olla weel tunda.8) 15, 3. Talinna maa jao.9) Wist Eestlased.10) Wist Loone küla ligi? — 11) Wissist Kristlastest.12) 9, 3 juure.13) Kristlaste sõameestele.14) 12, 2 juure.15) Kas nii kui 15, 3?

§ 3. 1) Waata 15, 3.2) 19, 47; ühenda 14, 2.3) Ühenda 11, 7. Sesamma Woldemar wõi Wladimir, kes 18, 2 Liiwi maalt ära lähäb.4) Selle kantsi oliwad 14, 6 Liiwi maa sõamehed ära põletanud.5) 16, 1 juure.

§ 4. 1) Sakala ja Ugaunia 19, 47; muist Lääne maad 19, 8.2) Seda on tähele panna, et esitiks need maad, mis isigi weel julgeste nende käes ei olnud, weel mitte jagatut ei saanud; teiseks, et mõega rüütlid aga Wene sõda kartes selle maade jagamisega rahul oliwad, ja kolmandaks, et nemad Eesti maid mitte üksi ei olnud ära wõitnud.

§ 5. 1) Wenelased ei olnud § 3, mitte sinna jäänud.2) Kas mitte nende külad wõi elumajad?3) Mstislaw, üh. 14, 2. 15, 8 ja 17, 3.4) Ainult nendega, kes Otepääs oliwad? Wõnnu Berthold oli lühikest aega enne seda Nowgorodlastele nõnda järeleandja olnud.5) Eestlased ja Sakslased.

§ 6. 1) Piibli kõne järrele; tuleb sagedaste ette.2) 15, 7.3) Hendrik olli siis sääl juures.

§ 7. 1) 19, 47.2§ 5.3) Tormi jooks ilma muu abinõuudeta, ühenda 10, 12.4) Waata 28, 5. Wist praegune weike Restjärw Walga ja Karola wahel; sääl ligiseisaw Kaaweri mõis hüüti enne ka Restjärwe mõisaks.5) Wist Wõnnu Berthold, kellest sest saadik enam ei räägita, aga tema asemel Rudolhwist, waata 16, 3.

§ 8. 1) Wist kui pant selle rahu sääduse alla kirjutamiseni; nõnda samma juhtub temale ka 26, 3 weel ükskord see lugu. Ühenda 21, 1.2) Wist Wene laagrist Otepää alt? ühenda § 7 ja 21, 1.