Liiwi maa kroonika (Jung)/XVIII

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
XVII
Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat
Läti Hendrik, tõlkinud Jaan Jung
XIX

XVIII. Päätük.

Piiskopi Alberti kuuesteistkümnes aasta.

Alberti üheksamas teekäik Liiwi maale; lähäb jälle Saksamaale; piiskop Wiilip tema asemik.

§ 1. Nüüd oli piiskopi kuuesteistkümnes aasta, kui tema jälle hulga ristisõitjatega Liiwi maale tagasi tuli, ja leidis ristikoguduse wähägi rahu sees, keda eesnimetatut kõrge auuwäärt Razeburi piiskop tema asemel juhatas. Ja kui tema kõik oli säädnud, mis sääda oli, tõttas tema jälle Saksa maale, et tema järgmisel aastal kergemine Rooma Conciliumi ehk kiriku kogu pääle wõis minna, mis juba kaks aastat1) ette oli tääda antut ja jättis ülemal nimetatut piiskopi oma majasse ja oma kulu pääle Riiga maha. Ka Woldemari abikaasa ja kõik tema sugukond2) oli sääl, ja kõik teenisiwad neid lahkusega.


Maawalitseja Woldemar lähäb jälle Wene maale.

§ 2. Woldemar isi aga kogus Iidumeas ja Läti maal raha ja wara oma ilmliku kohtupidamisega. Ja Alobrand, Iidumealaste preester, tõusis tema wastu ülesse ja ütles temale: „Sina pead,“ ütles ta, „oh kuningas, kes sa wäärt oled arwatut, inimeste kohtumõistja olla, õiget ja tõsist kohut pidama ja mitte waesid maha suruma, ega nende warandust neilt ärawõtma, et sa sellega meie ümberpöördut risti rahwast mitte taga ei kiusa ja neid Kristuse usust enam ära langema ei saada.“ Ja kuningas sai wihaseks, ähwardas Alobrandi ja ütles: „Mina pean ükskord, Alobrand, sinu maja rikkust ja ülearu wara wähendama!“ (Ja tõeste on tema hiljemalt suure Wene kuningate wäe tema majasse toonud ja kõik ära häwitanud, kuida allpool1) kuulutakse.) Ja mõne aja pärast läks tema kõige oma sugukonnaga2) jälle ära Wene maale.


Friedlandi kantsi ehitus. Tolowa Lätlased heidawad Sakslastega ühte.

§ 3. Selle järele läks Razeburi piiskop Wiilip ristisõitjatega ja maawalitseja Gerhardiga1) ülesse Toreidasse, ja ehitas sinna ühe kindluse piiskopile, keda tema ka Friedland2) nimetas, kui maale rahu tooja; sest tema lootis, et selle kantsi läbi maale rahu pidi toodut saama ja preestritelle ja kõige tema meestele sääl warju paigaks olema.

Ja tema juure tuliwad sinna Talibaldi pojad Tolowast, Rameko oma wendadega3), need andsiwad endid piiskopi meelewalla alla, selle lubamisega, seda kristlikku usku, mis nemad Wenelaste käest saanud4), Ladina kombe pääle ümbermuuta ja kahe hobuse päält5) ühe mõedu wilja6) iga aasta maksta, mis eest nemad siis niihästi rahu, kui ka sõa ajal alati piiskopi poolest warjatut peaksiwad saama ja Sakslastega üks süda ja üks hing7) olema, ja Eestlaste ja Littawite8) wastu igal ajal nende poolt kaitsmist leidma. Ja piiskop wõttis neid rõõmuga wastu ja saatis oma preestri nendega tagasi, kes Iimera ligidal oli9), et tema neile usu saakramentisi pidi wälja jagama ja esimest kristliku õpetuse juhatust andma.


Kokenhuusi rüütlid wõtawad Wsewoldi kantsi Gerzike ära.

§ 4. Kokenhuusi rüütlid Meinhard1), Johannes ja Jordan teistega kaebasiwad sellewahel Gerzike kuninga Wsewolodi pääle, sellepärast, et tema piiskopi, oma isa2) ette, juba mitu aastat ei ole tulnud, millest saadik ta oma kuningriigi tema käest wastu wõtnud, waid Littawitele igal ajal nõuu ja teoga abiks olla3); nad kutsusiwad teda sagedaste ette ja nõudsiwad temalt wastutamist. Tema põlgas seda tühjaks ja ei tulnud mitte, ega saatnud ka asemikku. Siis on nemad, kui nad esiti piiskopi käest luba oliwad toonud4), ühes oma sulastega ja Lätlastega5) kokku tulnud, ja läksiwad Düüna äärt mööda ülesse kõige oma rahwaga. Ja kui nemad Gerzike kantsi ligi jõudsiwad, wõtsiwad nemad ühe Wenelase kinni, kelle nemad kinni sidusiwad ja enestega öö ajal kantsi juure wedasiwad. See ronis esite kraawist ülesse, kuida teda kästut oli, ja kõneles wahiga, kuna teised temale üksteise taga järele tuliwad. Ja waht arwas neid omad kodanikud olewat, kes wäljas olnud ja nüüd sisse tulewat. Ja nemad läksiwad üksteise järele ülesse, kunni kõik see kantsi warju müür6) nende käes oli. Ja nemad kogusiwad endid kõik kokku ja walwasiwad kindluse müüri pääl kantsi ümber, et ühtki Wenelast kantsist wälja ei pääsnud, kunni nad päewa walgust nägiwad. Ja kui walge oli saanud, läksiwad nemad maha kantsi sisse, ja riisusiwad kõik ära, mis sääl sees oli, ja wõtsiwad palju wangi ja lasksiwad teised põgenemise läbi ära pääseda. Ja kui nemad palju saaki oliwad saanud ja kantsist jälle ära läinud, pöörasiwad nemad kodupoole tagasi ja jagasiwad üksteise wahel kõik ära, mis nemad ligi oliwad toonud.


Kristlaste sõa sõit Rotalia maale.

§ 5. Nüüd oli kolmas aasta, ja Eestlastega tehtud rahu aeg lõppes1) otsa. Ja piiskop kutsus kõik preestrid kokku ja pidas aru ja nõuu nendega, ja ühes rüütlitega ja Liiwlaste wanematega, keda ta kokku oli kutsunud, ja wõttis nõuuks, sõaga Eestimaale minna, sellepärast et nemad mitte ei tulnud ja rahu uuendust ei muretsenud, waid palju enam ikka Liiwi ma risti koguduse rikkumist soowisiwad. Ja piiskop saatis käsud kõikide Lätlaste ja Liiwlaste kantsidesse, ja kõikide Düüna ja Koiwa maade rajadesse, kust üks suur ja tugew wägi kokku tuli. Ka Riias oli hulk risti sõitjaid ja kaupmehi, need kõik läksiwad rõõmuga ordumeistriga ja tema wendadega ühes ja säädsiwad wäe kogupaiga Koiwa suhu, kuhu ka piiskop nendega tuli. Ja mõned Liiwlased tahtsiwad wäega Kuura maale minna, aga weel ei olnud mitte see aeg tulnud, kus Jumal selle rahwa pääle pidi halastama2). Ja pärast õnnistamist pööris piiskop tagasi Riiga.

Wägi läks aga edasi Salatsi poole ja jõudis selle maa jao sisse, mis Sontagana hüütakse; ja Sakslased pidasiwad oma rahu sõna, mis nemad enne selle maa rahwalle oliwad annud, ja läksiwad rahulikult säält maast läbi ja ei teinud neile midagi waewa, sest et nemad inimesi nende majadest ei hirmutanud ega põgenejaid taga ei ajanud, waid üsna wagusi edasi läksiwad, kunni nad teise maajao sisse pidiwad jõudma, mis iialgi3) Riiglastega rahu teha ei olnud püüdnud, arwates, et Riiglased nende kaugete rajadesse oma wäega mitte tulla ei wõi. Ja meie rahwast oli ligi kolmtuhat Sakslast, ja Liiwlasi ja Lätlasi ka nõndasamma palju. Ja nemad läksiwad mere jeä pääl Salatsi kohast mööda4), kunni nad sinna jõuaksiwad kuhu nad soowisiwad, see on Rotalia maale. Ja kui nemad5) sinna jöudsiwad, jagasiwad nemad oma wäe kõikide külade ja teede pääle ja leidsiwad kõik mehed, naised, lapsed ja kõik inimesed suured ja weiksed omais külades, sest et nad wäe tulekust midagi ei olnud täädnud, ja lõiwad neid omas wihas maha6) ja tapsiwad kõik mehed ära. Aga Liiwlased niihästi kui Lätlased, kes enam piinajad on, kui muud rahwad ja nõnda kui see sulane Ewangeeliumis, kes mitte ei mõistnud oma kaassulase pääle armu heita7) — tapsiwad ühe lugemata hulga rahwast ära, kus juures mõned ka naisi ja lapsi maha lõiwad, ja ei tahtnud wäljade pääl ega külades kellegille armu anda, ja wärwisiwad kõik teed ja kõik kohad paganate werega ja ajasiwad neid kõigis selle maa jagudes taga, mis mere ääres seisawad, keda Rotelewik8) ja Rotalia kutsutakse. Ka Lätlased ühes teistega ajasiwad mõnda neist taga, kes mere jeä pääle põgenesiwad, tapsiwad neid kohe, keda nad kätte saiwad ja tõiwad kõik nende raha ja waranduse ära. Ja Talibaldi pojad riisusiwad kolm Liiwi talenti9) hõbedat, ilma neid hulka riidid, hobusid ja saaki arwamata, mis nemad kõik Bewerisse10) ära wiisiwad. Nõndasamma on ka kõik see wägi esimesel, teisel ja kolmandamal päewal, põgenejaid Eestlasi igas kohas taga ajanud, ja tapsiwad paremal ja pahemal käel, kunni nad wäsimusest maha langesiwad, niihästi nemad isi, kui ka nende hobused. Wiimaks tuliwad nemad neljandamal päewal kõik ühe koha pääle kokku, kõige oma riisutut saagiga, ja ajasiwad hobusid ja elajaid hulga kaupa hunnikusse ja wedasiwad naised, poisikesed ja tüdrukud enestega ühes ja palju saaki, ja on suure rõõmuga tagasi läinud Liiwi maale, Isandat auustades selle kättetasumise eest, mis neile uskmatatale oli sündinud. Ja paganad saiwad hukka ja tõstsiwad suurt nuttu ja ulgumist; Estonia nuttis jo oma lapsi ja ei wõinud ennast mitte trööstida, sest et need niihästi siin, kui ka tulewas elus, kadunud oliwad11), isiäranis niisuguse hulga tapetute juures, keda arwamata palju oli.


Riia linna põlemisest.

§ 6. Selle järele tõusis paastu ajal1) Riias üks suur tulekahju kesk wagasel ööl, kus esimene jagu linna tuleroaks sai nimelt see jagu, mis kõige esiti ehitatut ja müüriga ümberpiiratud oli, püha Maarja kirikust, mis oma wäga suurte kelladega ära põles, kunni piiskopi majani, ja teised ligiseiswad majad kunni rüütli wendade kirikuni2). Ja rahwas sai wäga kurwaks selle armsaste helisewa sõakella3) ja selle kahju pärast mis linnas oli sündinud. Ja siis walati üks teine kell, weel suurem, kui see endine4).


Sakala Lembitu kantsi Leole ärawõitmine.

§ 7. Kui nüüd sõasõidu wäsimus wälja oli puhatut, ja inimesed kui ka hobused oma endise jõuu jälle kätte oliwad saanud, kuulutasiwad nemad ühe teise sõasõidu paastu ajaks. Ja Riiglased tuliwad rüütli vendadega ja kutsusiwad enestega Liiwlased ja Lätlased ja läksiwad Sakalasse2), jätsiwad Wiliandi kantsi selja taha1), ja kui nemad kõige selle maa ümberringi paljaks oliwad riisunud, kogusiwad nemad endid wiimaks Lembitu2) kantsi juure, keda Leole3) kutsutakse, kogemata kokku. Eestlased aga, kes kantsis oliwad, astusiwad neile, kes esiti nende pääle tuliwad, südamikult wastu ja hirmutasiwad neid ära. Ommeti kogusiwad need endid kokko ja ootasiwad omakste tulekut. Ja kui nemad järgmisel ja kolmandamal päewal kantsi pääle läksiwad, wedasiwad nemad ühe hunniku puid, mis üle walli ulatas, kokku, ja paniwad tule otsa ja süütasiwad walli, mis puust ja mullast kokku oli tehtud, põlema. Ja tuli tõusis aegapidi ülesse ja puutus ülewel kindluse ligi. Kui nüüd need, kes kantsis oliwad, nägiwad, et wall ära pidi põlema, ja kartsiwad, et kants selle läbi ära wõis wõetut saada, siis lubasiwad nemad raha anda, et nemad kantsi alt jälle ära lähäksiwad. Sakslased aga kinnitasiwad, et nemad midagi muud nende käest ei himmusta, kui et nemad endid ristida laseksiwad ja tõsise rahutoojaga ära lepitatut, nende wendeks saaksiwad, niihästi siin maailmas kui ka tulewas elus. Ommeti oli teistel selle eest hirm, ja kartsiwad endid nende kätte ära anda. Aga Liiwlased ja Lätlased tegiwad kõige wäega weel enam tuld ja ähwardasiwad neid ära põletada ja maha lüüa. Kui nüüd wall ära oli põlenud, kartsiwad teised endid maha löödawat ja palusiwad alandlikult andeksandmist, tuliwad kantsist wälja ja lubasiwad endid ristida lasta. Sääl oliwad preestrid Johannes Strik4) ja Otu, kes rüütli wendade preester oli. Ristitut sai Lembitu5) see päris taganeja, kõige teistega, niihästi naiste, laste ja meestega, kes kantsis oliwad, ja lubasiwad, et nemad ristiusu kohusid alalise truudusega pidada tahawad, mida lubamist nemad ometigi pärast oma kawala wõlskusega ära on rikkunud. Wägi tungis aga selle wahel kantsi sisse, ja kui nemad kõik warandused puhtaks oliwad riisunud, hobused ja elajad kõige muu loomadega wälja toonud, palju saaki saanud ja eneste wahel ära jaganud, pöörasiwad nemad rõõmuga Liiwi maale tagasi ja wiisiwad enestega ühes selle kantsi wanema Lembitu, teistega, kes, kui nemad omad pojad pandiks oliwad annud, oma kodumaale tagasi saiwad saadetut. Ja nemad kiitsiwad kõik Isandat, kes selle kantsi imelikul wiisil nende kätte oli annud, ilma ammudega ehk masinatega sõdimata, ja nõnda jõudis Kristuse nimi ka teiste maakondadesse.


Preestri Friedrich von Cella ja tema õppija märtiiri surm.

§ 8. Hiljuti ehitatut Friedlandi kantsis1) oli üks preester Zisterziini ordust, Friedrich von Zella2), keda piiskop paawsti loa pääle Ewangeeliumi töö juure oli kutsunud. Kui tema3) Palmipuude pühal Isanda kannatuse lugu paljude silmapisarate al oli pühitsenud ja Isanda risti sõna äratust armsa maenitsusega ümberseisjatele jaganud ja ka Isanda ülestõusmise püha pühitsenud, tahtis tema oma õppijaga4) ja mõnede teistega laewaga Riiga minna. Ja neile tuliwad5) jõe suus Saarlased wastu, langesiwad tema pääle ja wiisiwad teda oma poisikestega ja mõnede Liiwlastega6) oma riisumiste laewade sees wangi ja kui nemad Adia7) jõe suus kaldalle läksiwad, piinasiwad nemad teda sääl mitmesuguste piinamistega. Kuna tema nimelt taewa poole tõstetut silmadega omas palwetes Isandalle oma õppijaga kiitust ja tänu andis, lõiwad teised oma nuijadega neile mõlemille pähä ja selga, pilkasiwad neid ja ütlesiwad: „Laula, laula, pappi!“ kui enne juba kirjutatut on: „ Patused on minu selja pääl künnud, aga Isand, kes õige on, saab nende kaela ära raijuma“8) kuida eespool saab räägitut9). Siis tegiwad nemad kuiwad ja kõwad puu orad terawaks ja ajasiwad need nende sõrmede küünte alla liha wahele, kiskusiwad neid liikme ja tüki kaupa puruks, tegiwad tule nende pääle ja piinasiwad neid hirmsal wiisil. Ja wiimaks on nemad neid oma kirwestega õlade wahelt keskelt pooleks raijunud ja ärasurmanud, ja nende hinged ilma kahtluseta taewasse märtiiride osasaamisele saatnud, kuna nemad nende kehad wälja wiskasiwad, kuida kirjutatut on: „sinu pühade liha metsaelajatele söögiks; nemad on nende werd walanud Jeruusalemma ümber kui wet, ja ühtki ei olnud, kes neid oleks matnud.“10) Ka mõned Liiwlased11) wiisiwad Saarlased enestega ära wangi Saaremaale, need on pärast oma tagasitulekut meile kõik ees kõneldut lugu jutustanud.


Gerzike linn wõetakse uueste ära; Littawid tapawad Kokenhuusi Meinhardi ja tema seltsilised ära.

§ 9. Kokenhuusi Meinhard1) kogus oma rüütli seltsiga jälle wäe kokku, Gerzike kuninga Wswwolodi wastu. Kui Wsewolod seda kuulis, saatis ta saadikuid Littawite juure. Need tuliwad ja waritsesiwad teisi teine pool Düüna jõge. Ja need, kes Meinhardiga oliwad, ei täädnud neist midagi, tuliwad ja wõtsiwad Gerzike ära ja saiwad palju saaki, hobusid ja elajaid. Ja Littawid näitasiwad endid teiselpool Düüna kaldal ja palusiwad, neile laewu ligi tuua, et nad nende juure wõika tulla rahu2) uuendama. Et nemad nüüd nende petlikuid sõnu omas kohtluses wäga kergeste uskusiwad, siis saatsiwad nemad neile laewad teisele poole wastu, ja niikohe tuliwad Littawid seie poole, kus ühed teisi üle wedasiwad, ja neile tuli ikka enam ja enam rahwast järele; wiimaks läks kõik nende wägi Düüna jõkke sisse ja hakkas nende poole üle ujuma. Kui rüütlid nende hulka nägiwad ja nendega kartsiwad sõdima hakata, siis sõitsiwad mõned neist laewaga Düüna mööda alla ja jõudsiwad terwelt Kokenhuusi tagasi; teised, kes Lätlastega3) teed mööda tagasi läksiwad, saiwad Littawitest selja takka löödut. Ja kui Lätlased oma weikest hulka nägiwad, pöörasiwad nemad põgenema. Ja rüütlid, Meinhard, Johannes ja Jordan4) sõdisiwad nende wastu, ja et nemad mitte nii suure wäe wastu panna ei wõinud, langesiwad nemad wiimaks ja saiwad neist ära tapetut. Kui piiskop ja Riiglased seda kuulsiwad, siis leinasiwad nemad nende pärast ja ütlesiwad: „Kuida on need wägewad mehed tapluses langenud, ja nende sõariistad otsa saanud!“5)


§ 1. 1) 19. Aprillist saadik 1213. Selle järel reisis Albert pärast 19. Aprilli 1214 jälle ära. Ommeti oli temal kunni Novembri kuuni 1215 küllalt aega Rooma minna. Suurest Laterani sinoodist waata 19, 57. — 2) Ühenda 15, 13.

§ 2. 1) 22, 4. Tema tuleb juba 1216 jälle kui Pihkwa würst, 20, 3.2) Waata § 1.

§ 3. 1) 16, 3.2) see on: rahu maa, kellest weel ainult § 8 ja 21, 7 räägitakse. Wistist 16, 3 ära põletatut Toreidalaste kantsi asemel? Üh. 15, 3.3) Tema isa sureb alles 19, 3. Jäi tema siis Kreeka usku? üh. sellega 12, 6. Pojad on I. Rameko, II. Waribule 17, 2 ja wissist 23, 9, ja III. Driniwalde 19, 3. 23, 9.4) 11, 7. — 5) Ühenda 15, 5. 2, 7 juure.6) 2, 7. 10, 13; wissist see mõet, kellest 15, 5 ja 16, 5 kõneldakse.7) 12, 6.8) 11, 7 juure.9) Ühenda 12, 6. See oli Hendrik. Ka 16, 3 sai tema Wiilippi preestriks nimetatut, üh. 19, 5 j. e.

§ 4. 1) 12, 1. Oli tema siin üksi kantsi ülem, Jerichowi Rudolhwi järgmine (16, 3)?2) 13, 4.3) Ühenda ka 16, 2. 17, 3.4) Ühenda 11, 8.5) 17, 5.6) Rinde kõrgune müür suure ringmüüri wälimise ääre pääl.

§ 5. 1) wist warsi? Sest et paastu ajast (3. Märtsist saadik) alles § 6 j. e. räägitakse, see sõa sõit aga enne, § 5, arwata Weebruari lõpul ette wõetakse, siis ei olnud see kolme aastane rahu, mis 25. Märtsil 1212 maha tehtut (16, 1), weel mitte ära lõppenud.2) Taaw. L. 102, 14. Jeesaias 14, 1. — Ommeti ei taha see mitte Jumala halastuse märk olla, kui kellegi rahwa kaela pääle sõaga minnakse!3) ka 16, 1 mitte; neid taheti siis ka enne teiste rahu aja lõpetust nuhtlema minna.4) Nii kuida näha on üksi Liiwlased ja Lätlased jeäd mõõda läinud, kuna Sakslased (ülewal nimelt üksi nimetatut) ranna teed mõõda (waata 14, 10) ja pärast seda Sontaganast läbi läinud. — 5) Kõik, — see on jeäd ja maad mõõda.6) Makk. 2, 44.7) Matt. 18, 33.8) Ehk Rotelwik, päris Rotalia maa, kus kohas weel praegu Ridalu kirik ja kihelkond on, Saksakeele Rötheln; kõik terwe Lääne maa kutsutakse Saksakeeli Wieck. Ühenda 14, 10 ja 15, 13.9) Leisikat; üh. 10, 13 juure.10) Oma isa kantsi 12, 6.11) Matt. 2, 18. Jerem. 31, 15.

§ 6. 1) § 6 ja edasi lähäwad Alberti tulewa aasta sisse. — 2) 13, 2 juure.3) 14, 5.4) Linn lagunes sellest ajast alles õiete laiemaks, (üh. 6, 4 ja 14, 5.) Ka Doom sai oma konwendiga sellest saadik oma praeguse koha pääle üh. 13, 3. 29, 8.

§ 7. 1) Nüüd oli wissist kolme aastane rahu otsa saanud (waata § 5) ja Sakalasse wõis jälle sõaga minna (16, 1).2) 15, 1 juure.3) See nimi ei tule enam kusagil ette. Waata 15, 7, kus sellest natuke laiemalt seletatakse. Minu arwates peaks see kants Lõhawere mõisa juures olema olnud nii kui 15, 7 seletuses seda on tähendatut. — 4) 11, 5 piiskoplik preester.5) 15, 7; teda nimetatakse ka mõnikord Lembit.

§ 8. 1§ 3.2) Selle koht Alleri ligi?3) ees nimetatut preester.4) Ühenda 11, 7.5) Koiwa.6) Kellest siinsammas praegu enne kõneldi.7) 14, 5. — 8) Taw. Laul 129, 3 j. e.9) nii kui 19, 29. 23, 9. 30, 4.10) Taw. Laul 79, 2 j. e. 1 Makkab. 7, 17.11) kellest juba enne räägiti.

§ 9. 1) 12, 1. 18, 4.2) 16, 8. 17, 2.3§ 4, 17, 5 juure. — 4§ 4. Üks uus Kokenhuusi rüütel tuleb 22, 3 ette.5) 2 Saamue 1, 19. 25. 27.