Liiwi maa kroonika (Jung)/VII

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
VI
Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat
Läti Hendrik, tõlkinud Jaan Jung
VIII

VII. Päätük.

Piiskopi Alberti wiies aasta.

Piiskopi kolmas teekond Liiwimaale, ristisõitjate wõit Saarlaste üle mere pääl.

§ 1. Wiiendamal oma ammeti aastal tuli piiskop Saksa maalt tagasi ja tõi need suurtsugu mehed Arnold von Meyendorfi, Bernhard von Seehauseni, Theodorichi oma1) wenna, ja mitmed teised auusad mehed ja rüütlid enesega seie, kellega ta õnne ja õnnetust Jumala pärast kannatada, mitte ei kartnud ja ennast lainetawa mere pääle usaldas. Ja Listria2) maa ligi Daani kuningriiki jõudes, leidis ta Saaremaa paganad Eestlased kuueteistkümne laewaga eest, kes hiljaaegu ühe kiriku ära oliwad põletanud, inimesi maha löönud ja mõned wangi wõtnud, maa ära häwitanud, kiriku kellad ja muud asjad ära wiinud, kuida paganlikud Eestlased3) kui ka Kuurlased4) Daani ja Rootsi kuningriikis tänini oliwad harjunud tegema. Sääl ehitawad ristisõitjad endid sõariistadega, et Kristlaste kahju neile tahtsiwad kätte maksta. Aga kui paganad märkasiwad, et nad Liiwimaale sõitsiwad, waletasiwad nad suure kartuse pärast, et nemad Riiglastega olla rahu teinud. Et Kristlased neid uskusiwad, on nad sellel korral nende käest kül pääsenud, aga ilma, et nende kawalus neile kasu oleks toonud, sest selle wõrgu sisse, mis neile walmis pandut oli, on nad hiljemalt langenud.5) Nimelt jõudsiwad ristisõitjad Jumala juhatusel terwelt ja wigata Wisbi linna alla6), ja saiwad kodanikkudest ja wõerastest7), rõõmuga wastu võetut. Mõned päewad pärast seda tuliwad Eestlased ka kõige oma riisutut saagiga senna. Kui ristisõitjad neid purjutama nägiwad8), nurisesiwad nemad kodanikkudega ja kaupmeestega, et nemad neid kristliku nime wastasid rahuga omast sadamast mööda minna lasksiwad.

§ 2. Kui need aega wiitsiwad ja ennemine kindlas rahus nendega olla tahtsiwad, läksiwad ristisõitjad oma piiskopi juure ja nõudsiwad luba nendega sõdima minna. Kui nüüd piiskop nende tahtmist nägi, püüdis ta neid sellest ettewõttest ära pöörda, jaolt sellepärast, et ristikogudus paganate seas olles nende tulekut ootis, ja langenute aset enam täita ei wõinud, jaolt sellepärast, et wõimalik oli, et nemad waenlastest kahju wõisiwad saada1). Nemad aga tungisiwad, kas õigel ajal ehk mitte õigel ajal2), selle pääle, ja Jumala halastuse pärast kaksipidi mõtlematta, ei tahtnud nad oma meelt sellest ettewõttest mitte ära pöörata; sest paganliku Eestlaste ega Liiwlaste wahel ei olla midagi wahet, kinnitasiwad nemad, ja palusiwad, seda nõudmist neile lubada ja nende pattude pärast neile seda armust pääle panna. Kui piiskop nende kindlust nägi, pidas ta paremaks, sõnakuulmisega neile wõitlust lubada, sest et sõnakuulmine parem olla, kui ohwer;3) siis andis ta nende tahtmisele järele ja pani pääle, paganatega mehiselt sõtta minna, oma pattude andeksandmiseks; nõnda kui nad seda nõudsiwad. Selle järele tõttasiwad ristisõitjad Kristuse nime eest wapraste wõitlema, ja oma sõariistadega4) wägewaste ehitatut, säädawad nad laewad, kellega nad wastu minna tahtsiwad, ruttuga walmis. Kui Eestlased teisel pool küljes seda märkasiwad, lahutasiwad nemad kaheksa riisumise laewa teistest wähä eemalle, ja arwasiwad selle läbi wastutulejaid ristisõitjaid enda wahele sisse piirata, ja enda wastu walmistatut laewu kinni wõtta. Sakslased aga tormawad ajawiitmatta nende pääle, sõuawad kahe Eestlaste riisumise laewa juure ja lähäwad sisse, kelle sees nad ligi 60 meest maha lõiwad ja laewa kelladega, preestrite riietega ja wangistatut Kristlastega täidetut, Wisbi linna ära wiisiwad. Kolmandama laewa sisse kargas Sakslaste seast üks tugewa jõuuga mees, kes mõlemate kätega paljast mõeka pidades ja kahele poole rajudes, üksi 22 meest waenlastest maha lõi. Kui tema nüüd üle oma jõuu sääl tappes tööd teeb, tõmbawad need kaheksa meest, kes weel järele oliwad, purju ülesse, ja nii kui tuul purju täitis, sai seesamma Saksa rüütel kui wang ühes ära wiidut ja pärast, kui laewad ühtekokku tuliwad, ära tapetut, ja see laew nende wähäde meeste pärast, kas kogematta wõi meelega, ära põletatut5).

§ 3. Kui see nüüd auusaste ja wõiduga lõpetatut oli, andsiwad kõik ristisõitjad selle kingitut wõidu eest kõigewägewamale Jumalalle tänu. Ja piiskop Albert saatis wangistatut inimesed kõige warandustega, mis paganad Taanlaste käest ära oliwad riisunud, kõrge auuwäärt Lundi piiskopi Andrease1) kätte tagasi.

§ 4. Nüüd ei tahtnud ristisõitjad Wisbis mitte enam pitkemalt aega wiita; nad wõtsiwad hakatut tee jälle ette ja jõudsiwad Riiga. Nende tuleku üle oliwad uued kodanikud ja teised,1) kes Riias aset oliwad, wäga rõõmsad, läksiwad neile wastu ja wõtsiwad püha riistadega2) niihästi piiskopi kui ka kõik tema ligitulejad auustusega wastu.


Kaupo teekond wenna Theodorichiga Saksa maale ja Rooma paawsti juure.

§ 5. Selle järel läks wanem1) wend Theodorich nende ristisõitjatega, kes selle aasta2) läbi Liiwi maal oma risti tähe al Jumala sõamehed olnud, Saksa maale ära, ja wõttis ühe Liiwlase3), Kaupo nimi, kes kui kuningas ja wanem Liiwlastel Toreidas oli, enesega ühes ligi, ja kui nad suure jao Saksa maad läbi oliwad käinud, wiis ta teda wiimaks Rooma ja säädis apostliku isa ette4).

§ 6. Ja apostlik isa wõttis teda wäga lahkeste wastu ja andis temale suud, ja kui tema Liiwi maa ümber elawa rahwaste oleku üle palju järele oli küsinud1), andis ta Liiwi rahwa ümberpöörmise eest Jumalalle palju tänu. Mõne päewa pärast andis seesamma kõrge auuwäärt2) paawst Innocenzius eesnimetatut Kaupole oma kingitusi, nimelt sada kuld guldeni, ja kui ta Saksa maale tagasi pöörda tahtis, on ta teda suure armuga Jumalaga jättes õnnistanud, ja ühe piibli,3) keda õnnis paawst Gregorius oma käega kirjutanud, wenna Theodorichga Liiwi maa piiskopile saatnud.


Polotzki ja Gertzike würstid tungiwad Liiwimaa sisse.

§ 7. Sellelsammal suwel1) tungis Polotzki kuningas oma wäega ilma ootamata Liiwi maa sisse ja läks Üksküla kantsi pääle. Liiwlased aga, kui ilma sõariistuta inimesed2), ei julgenud temale mitte wastu panna, waid lubasiwad temale raha anda, mida kuningas wastu wõttis ja ümberpiiramise järele jättis. Selle järel oliwad mõned Sakslased, keda piiskop selle wahel sõariistadega ja ammudega oli saatnud, Holme kantsi jõudnud3), ja kui kuningas tuli ja seda kantsi ära wõita tahtis, haawasiwad nemad wäga palju hobusid ja sundisiwad Wenelasi, kes noolide pärast üle Düüna4) ei julgenud minna, põgenema.

§ 8. Gertzike1) kuningas läks aga Littawitega Riia alla, kus ta karjasmaalt kodanikkude elajad ärariisus, kaks preestert, Johannes von Vechte ja Volthard von Harpenstedti2), kes Wana mäe3) juures Saksa ristisõitjatega metsa maha raijusid, kinni wõttis, ja Theodorichi Brudegami mõnede kodanikudega, kes temale järele läksiwad4), maha lõi.


Imetegu, mis ühe waga munga puusärgi juures sündinud.

§ 9. Sellelsammal ajal tallitas üks munk, nimega Sigfrid, omas preestri ammetis oma kätte ustut hingekarjatse tööd Holme kihelkonnas wäga wagaste, ja Jumala teenistuses ööd ja päewad olles, on ta oma hää elu eesmärgiga Liiwlasi hääle teele juhatanud. Wiimaks pärast pitka tööaega andis Jumal tema elule õntsa otsa ja ta suri ära. Tema surnud keha sai usklikkude kombe järele uueste pöördut ristiinimestest kirikusse kantut, kes teda silmaweega sinna saatsiwad, ja kes temale, kui lapsed armsalle isale, puusärgi hääst puust tegiwad; seda tehes leidsiwad nad ühe kaaneks walmis lõigatut laua terwe jala maad lühikese olewat. Selle üle ehmatand, otsisiwad nad kaua ühte puutükki, misga seda oleks pikendada wõinud, leidsiwad wiimaks ühe, säädsiwad eesnimetatut laua külgi, ja katsusiwad naeltega sinna külgi kinnitada. Aga kui nemad lauda esite puusärgi pääle säädsiwad ja ligemalt järele waatasiwad, siis nähti, et see mitte inimliku, waid jumaliku wäe läbi pikemaks oli kaswanud, ja puusärgi pääle nende soowi järele kõige paremine sündis. Selle sünduse üle rõõmustades, wiskasiwad koguduse lapsed selle asjata walmis lõigatud puutüki ära, ja kui nad oma karjatse usklikkude kombe järele maha oliwad matnud, kiitsiwad nad Jumalat, kes oma pühade juures niisugust imet teeb.1)


§ 1. 1) oma lihase wenna, kes ühe suurtsugu naise oli wõtnud ja mõnesuguste reiside ja waewade järel wiimaks Otepää kantsis aset wõtnud.2) Listria maakond Blekingi maakonna kõrwas. Vide Script. rer. Liv. not. b.3) Üksi Saaremaa Eestlased; teised ei ole iial mere pääl riisumas käinud.4) Waata 1, 13.5) Taaw. Laul 56, 7.6) Gootlandi saare pääle Rootsi randa.7) Wõerastest kaupmeestest, kes selle korraga sääl oliwad, sest Wisbi oli suur kauba lin.8) Muidugi oliwad nad sääl Saarlaste wale tääda saanud, et nad Riiglastega rahu teinud.

§ 2. 1) Saarlased 16 laewaga, iga laewa pääl 30 meest arwatut, kuida järgmises loos näha, ühtekokku 480 meest, keda wist kül rohkem oli, kui Kristlasi. — 2) see on: igal ajal; 11, 3; 2 Tiimot. 4, 2.3) 1 Saam. 15, 22. Saalom. Õp. Sõnad 4, 17.4) Kõige oma sõariistadega, aga isiäranis raudriietega ehitatut, mis Eestlastel sellel ajal tundmatta asjad wõisiwad olla.5) See wõis olla, et see laew kõige sääl sees olewa surnutega Põhja maa kombel ära põletati.

§ 3. 1) Albert sai Lundi piiskopi Absaloni käest pärast oma sisse õnnistamist kingitusi; seesama Absalon oli aastal 1201 ära surnud ja enese asemele nimetatut Andrease säädnud, kellest edespidi sagedaste juttu saab olema. —

§ 4. 1) kas wõerad kaupmehed wõi Liiwlased.2et cum Reliquiis.

§ 5. 1senior, see, kes juba enne Toreidas oli; nooremaks nimetatakse piiskopi wenda Theodorichi, waata § 1.2) 1202 aastast saadik, waata 6, 1.3) kellest juba 4, 4 räägitut, kelleks ka 1, 10 teda arwatakse.4) Nõnda räägiwad mitmed Liiwimaa aja kirjutajad wõltsilt, nende hulgas ka Rüssow, kui nad Kaupo aastal 1170 ütlewad Meinhardiga Roomas paawsti juures olema käinud, ja et Kaupo pärast seda selles lahingis olla langenud, kus Berthold (2, 5.) Liiwlastega sõdis ja langes. Alles aastal 1217 langes Kaupo Sakala maal Eestlaste käte al.

§ 6. 1) Waata Salmiku kroonikas wärs 305 ja edasi: „Kopes Reise nach Rom,“ aga Meinhardiga.2Dominus = jäeb wälja.3bibliothecam nimetati sellel ajal seda kirja kogu, kus wana ja uue Testamendi kirjad koos oliwad, mis meie ajal lühidelt biblia nimetatakse; mis meie ajal biblioteek (bibliothecam = raamatute kogu) kutsutakse, nimetati sellel ajal librariam.

§ 7. 1) millal Theodorich ära reisis.2inermes = sõariistuta — tahab wist seda tähendada, et neil kantsis sõariistade puudus on olnud.3) praeoccupant = ees sisse wõtnud.4) põhjapoolsest Düüna kaldast saare pääle, sest Holme kants seisid Düüna sees ühe saare pääl.

§ 8. 1) seisab Kokenhuusist hommiku pool, põhjapoolse Düüna kalda pääl.2) Vechta Oldenburi maal, Harpenstedt Hannoweris.3) waata 2, 5. 8, 1. 10, 14. 14, 5.4) wissist teda taga ajama.

§ 9. 1) Ühenda Taaw. Laul 4, 4. 67, 36.