Liiwi maa kroonika (Jung)/II

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
I
Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat
Läti Hendrik, tõlkinud Jaan Jung
III

II. Päätük.

Teise piiskopi Bertholdi lugu.

Berthold saab piiskopiks, aga Liiwlased on tema wastased; lähäb Saksa maale.

§ 1. Kui nüüd matuse pidu oma kombe järele oli peetut ja piiskop wähämast Liiwlaste wälispidise kaebduse ja silmapisarate al maha maetut, sai tema järeltulija pärast nõuu peetut ja Breemi emakiriku juure ühe selletarwis kõlbliku mehe pärast saadetut. Järeltulijaks nimetati Zisterzini ordust auuwäärt Lokkumi1) kloostri abt Berthold2). Hakatuses pani ta kül wastu ja ei tahtnud minna, aga pääpiiskopi3) palwetelle andis ta järele ja wõttis armuõpetuse kuulutuse ammeti koorma enese pääle.

§ 2. Walitsetut piiskop läks esiti ilma sõawäeta, Issanda pääle lootes, Liiwi maale õnne katsuma, tuli Ükskülasse, wõttis kiriku omanduse oma kätte ja kogus rahwa ülemad, niihästi paganad kui ka ristiusulised, enese juure kokku, ja püüdis neid söögi, joogi ja muu kingitustega enese poole meelitada, üteldes, tema olla nende eneste kutsumise pääle tulnud ja tahta kõikis oma eelkäija jälgede sees käija. — Esiti wõtsiwad nemad teda kül meelitustega wastu. Aga kui ta Holmis uut surnuaeda1) pühitses, siis waidlesiwad nad isekeskis, kas nad teda kirikus pidiwad ära põletama, maha lööma ehk Düüna jões ära uputama: sest kehwus — nõnda wiskasiwad nad temale ette — olla teda sundinud nende juure tulema2).

§ 3. Kui ta niisugust hakatust märkas, läks ta salaja laewade juure ja pööris Gootlandi tagasi, ja säält edasi Saksi maale, kus tema Liiwi maa kiriku kadu niihästi paawstile kui ka Breemi pääpiiskopile ja kõigile ristiusu rahwale kaebas. Sellepärast lubas Paawst kõigile, kes ristitähte wõtaksiwad ja tagasi langenud Liiwlaste wastu sõariistadega endid ehitaksiwad, — täielikku pattude andeksandmist, mis üle ta piiskopi Bertholdile ühe kirja1) oli annud, nii kui ta seda juba tema eelkäijaile oli teinud2).


Berthold tuleb sõawäega Saksa maalt tagasi.

§ 4. Kui piiskop mehi oli kogunud, tuli ta sõawäega Liiwi maale ja läks Holme kantsi ette1), mis kesket jõge seisis; siit saatis ta ühe saadiku üle wee ja laskis küsida, kas nemad ristiusku wastu wõtta tahawad, ja kes seda wastu wõtnud, tõeste pidada lubawad. Nemad wastasiwad waljuste, et nemad seda usku wastu ei taha wõtta, ega ka pidada. Piiskop aga, kes omad laewad tagasi oli jätnud, ei wõinud neile midagi teha. Sellepärast pööris ta oma wäega Riia kohta2) jälle tagasi ja pidas omadega nõu, mis ta pidi tegema.

§ 5. Selle wahe ajal koguwad Liiwlased endid kõik ühes tema wastu kokku ja säewad endid teinepool Riia1) mäge sõdimisele walmis. Nemad saadawad aga saadiku piiskopi juure küsima, mikspärast ta sõawäe seie maale toonud. Piiskop wastab: sellepärast, et nemad ristiusust sagedaste pagana usu juure, nagu koerad okse kallale, tagasi läinud2). Liiwlased wastawad jälle: Seda süü põhja saame meie enestest ära saatma: sina aga saada wägi kodu tagasi ja pööra omadega rahuga oma piiskopikonda; neid, kes usku wastu wõtnud, sunni seda pidama; teisi meelita sõnadega seda wastu wõtma, mitte witsadega. Piiskop nõudis neilt selle kinnituseks nende poegi pandiks3), aga nemad ei lubanud neid koguniste anda. Et sellewahel ühte jagu neid koguda4), tegiwad5) nad lühikese aja pääle sõariistade rahu ja saatsiwad üksteisele odasid6) oma kombe järele rahu kinnituseks. Selle rahu ajal on nemad mitmed Sakslased, kes hobustelle toidust otsisiwad, ära tapnud. Kui7) piiskop seda nägi, saatis ta nende odad tagasi, misga rahu lõpetust kuulutati.


Bertholdi ots.

§ 6. Nüüd karjusiwad ja mürasiwad1) paganate kombel Liiwlased ühelpool, ja sõariistadega ehitasiwad endid teinepool Sakslased sõdimise tarwis, ja jooksiwad äkitselt paganate pääle. Liiwlased põgenesiwad. Piiskopi Bertholdi hobune, temast sandiste juhitut, wiib teda oma wileduse läbi keskelle põgenejate hulka. Kuna kaks meest teda kinni peawad, pistab kolmas, Iimant nimi, teda seljast odaga läbi, ja teised kisuwad teda liikmete kaupa tükkideks2).

§ 7. Liiwlased kartsiwad nüüd, et wägi neile järele pidi ajama ja põgenesiwad äkitselt ära, kui nad ühe maha löödud Sakslase sõakübarat nägiwad, mida üks Liiwlane, kes Sakslase maha oli löönud, enese pähä oli pannud. Wägi1) oli oma päämehe langemise pärast wäga wihane ja häwitas ratsa ja laewadega, ja tule ja mõegaga Liiwlaste wilja põllud. Kui Liiwlased seda nägiwad, tegiwad nemad, suurema kahju keelmiseks, uueste rahu, kutsusiwad preestrid eneste juure ja lasksiwad esimesel päewal Holmes ligi 50 endid ristida; teisel päewal saiwad Ükskülas ligi 100 ümberpöördut. Nemad wõtsiwad preestrid oma kantsidesse elama ja säädsiwad ühe mõedu wilja iga adra2) päält igale preestrille ülespidamiseks. Seda nähes sai wägi waigistatut ja ehitas ennast tagasi minema.

§ 8. Liiwlased aga, kes oma karjatse oliwad kaotanud, saatsiwad waimulikkude ja wendade nõuu pääle saadikud uue järeletulija pärast Saksa maale. Nõnda pööris, seda kahtlast rahu usaldades, Sakslaste wägi jälle tagasi. Üksnes waimulikud ja üks kaupmeeste laew jäiwad seie maale.


Liiwlased taganewad jälle ära.

Juba oli tuul laewad purjudega ära puhunud, ja waata! walelikud Liiwlased tulewad oma wihusaunadest1) wälja, walawad endid Düüna jõe weega, üteldes: „Siin peseme ristmise wee kõige ristiusuga jõe wee sees enestest ära, teeme wastu wõetut usust endid lahti ja saadame äraminejate Sakslastele järele.“ Need aga, kes ära oliwad läinud, oliwad ühe puuoksa külge midagi nagu inimese pää nikerdanud, mida Liiwlased nüüd Sakslaste jumalaks pidasiwad2), ja arwasiwad, et nemad selleläbi weehäda3) ja katku nende pääle saadaksiwad, keetsiwad ja jõiwad pagana kombe järel mõdu, pidasiwad nõuu, wõtsiwad selle nikerdatut pää puu küllest maha, sidusiwad puntra puid kokku, paniwad selle pää sinna pääle ja saatsiwad selle Sakslaste jumala kõige ristiusuga äraminejatele Gootlandi üle mere järele.

§ 9. Ühe kuu pärast1) rikkusiwad nemad jälle rahu, wõtsiwad wennad kinni, waewasiwad neid ja läksiwad nende waranduse kallale, mida nad wargsel ja wägiwaldsel wiisil ära wõtsiwad. Ka nende hobused wiisiwad nad ära, et nende põllud külwamatta jäiwad2); sellepärast on kirik ligi 200 marka3) kahju saanud. Sellepärast põgenesiwad papid Ükskülast Holme ja ei täädnud, kuidas ehk kuhu kohta endid peita.

§ 10. Järgmisel paastu ajal kogusiwad kõik Liiwlased endid kokku ja wõtsiwad nõuuks, et iga pap, kes pärast Lihawõte weel seie maale pidi jääma, ära pidi tapetama1). Sellepärast on siis surma hirmu kui ka karjatse otsimise pärast papid Saksi maale ära läinud2). Ka oliwad Liiwlased nõuuks wõtnud, kaupmehi, kes seie oliwad jäänud, ära tappa. Kaupmehed aga andsiwad nende wanematele kingitusi ja päästsiwad nõnda endi elu.


§ 1. 1) Lokkum on Hannoweri maal lõunapool Nienburgi.2) Arndt räägib Arnoldi ja Alberichi kirjade järele, et Berthold juba Meinhardi ajal Liiwi maal armuõpetuse tööl olnud, ja et Liiwi rahwas ja waimulikud teda piiskopiks himmustanud, — ja et ta kaua kannatanud, kunni oma martiiri surmani.3) Hartwig II. Arnoldi tääduste järele pidand Berthold iga aasta Breemi kiriku poolest 20 marka palka saama ja Riia kirik nõnda Breemi kiriku al seisma. — Waata Arndt Orig. Liv. II., § 1. a. ja b.

§ 2. 1) Liiwlased põletasiwad omad surnud ära.2) Wissist oli surnu matmise palga nõudmine neile pahanduseks, kui ka see surnu matmise wiis; sest nii kui Kuurlased 14, 5. ja Eestlased 12, 6. 26, 8., põletasiwad ka Liiwlased omad surnud ära, 21, 4?

§ 3. 1) Wissist seesamma paawst, kellest 1, 12. räägitakse ja Cölestin III. on olnud; et tema 1198 suri, siis on ta oma kirja aastal 1197 wälja annud.2) 1, 12. — Waata selle üle laiemalt Arndt Orig. Liv. II., not. d.

§ 4. 1) Tema on maad mööda tulnud ja põhjapoolse Düüna kaldale seisma jäänud; ühenda 7, 7. — Tema laewad seisiwad wist Riga jõe suus, 4, 5. 5, 1.2) kus tema laewad seisiwad?

§ 5. 1) Kubs mägi hiljema Riia linna ligi, — wõi Wana mägi? waata 7, 8.2) Saalom. Õp. S. 26, 11. — tamquam canes ad vomitum, sic a fide saepius ad paganismum redierint — nagu koerad okse kallale, nii usust sagedaste pagana usu juure taganenud. — 3) muidugi ülemate poegi, mis hiljemalt sagedaste ette tuleb.4) wistist ülemate poegi pandi tarwis, mida nemad ka pärast ommeti on annud, ehk nad esiti kül kõwaste wastu paniwad. Mõned seletawad Interea colligendae partis eorum — nõnda, nagu oleks nemad sellewahel ühte jagu oma wäge kokku wõtta tahtnud, Arndt aga, et nemad selle wahel ühte jagu rahu aega enestele osaks oleksiwad saanud.5dant et recipiunt = andsiwad ja wõtsiwad, mis meie kõnewiisi wõeraks teeks.6) Seesinane paganate rahutegemise wiis tähendas seda, et minu sõariist on niikaua sinu käes, kui sinu oma minu meelewalla al on, mis läbi kumbagil, nagu ilma sõariistata, wõimalik ei olnud üksteisele kahju teha. Mis sääl juures maha tehti, seda peeti ka kindlaste, — nii kui Grotius kirjutab.7dominus = isand wõi härra on wälja jäänud.

§ 6. 1) Niisugusest „pagana lärmist“ waata 11, 5. 15, 3. 23, 9. 25, 4.2) Tema keha sai Üksküla kirikusse maetut, 10, 6. ja hiljemalt Riia Doomi kirikusse hauda pandut. Tema surma päew on 24. Juuli 1198, millest üks wärs ütleb: Ei olnud kahte aastat mööda läind, kui Liiwlase oda Bertholdi külmaks teind.

§ 7. 1) Sakslaste wägi. — 2) Adra maaks nimetati seda tükki maad, mille harimiseks aastas ühe adra ja hobuse töö tarwis oli. — Meie aegse adra maa harimiseks on wähämast 6—7 hobust ja atra tarwis.

§ 8. 1) Nemad oliwad endid saunades ristmisest ära pesnud ja saatsiwad seda jõe weega Sakslastele weel järele.2) Waata ka 10, 14. ja 24, 5.3) kas jõe ülejooksmise ehk liia wihma läbi, kui 1, 10. ja 12, 2.

§ 9. 1) See oli sügisise seemne tegemise ajal wõi Septembri kuul. 2) Neil oliwad siis juba omad kiriku maad.3) Ladina keeles seisab ducentos martyres = 200 märtiiri; ommeti seletatakse seda nõnda, et marderi (nugise) nahad sellel ajal siin maal raha asemel oliwad, Ladina keele „martyres“ siis Saksa keele „mardere“ tähendab ja nõnda 200 marka (marderi wõi nugise) nahku (nagatae) wälja tuleb. — Wõi oli see üks wilja mõet?

§ 10. 1capite puniatur = elust nuheldama.2) Et 4, 2. weel wendi Ükskülas oli, siis ei ole need 2, 9. põgenejad papid mitte kirikuwalitsuse liikmed, waid ilma kindla asemeta wallalised papid olnud, kellel midagi kaitsta ega ka kaotada ei olnud.