Liiwi maa kroonika (Jung)/XIII

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
XII
Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat
Läti Hendrik, tõlkinud Jaan Jung
XIV

XIII. Päätük.

Piiskopi Alberti üksteistkümnes aasta.

Albert tuleb kuuet korda Liiwi maale. Kokenhuusi kants tehakse kindlaks.

§ 1. Üheteistkümnemal oma ameti aastal jõudis piiskop Albert Saksamaalt tagasi, ja temaga seltsis oli rohke hulk ristisõitjaid. Nende hulgas oli Rudolhw Jerihkowist1) ja Wolter Hamerslebenist2), ja palju teisi auusaid mehi, rüütlid ja waimulikkuid kõige rahwaga, kes endid kõik mere hädade kätte usaldasiwad ja Liiwi maale jõudsiwad.

Nende nõuu järele kutsus seesamma piiskop kõik Liiwlased ja Lätlased, kes juba ammu ümberpöördut oliwad, kokku, ja tuletas seda mõrtsuka tööd neile meele, mis Kokenhuusi kuningas Wiatschko3) temale ja tema omakstele minewal aastal oli teinud, sest et ta tema rüütlid ja sulased, keda ta tema palwe pääle temale suure kuluga Littawite wastu abiks oli läkitanud, kurja kawaluse ja pettusega ära oli tapnud, — siis pööris ta enese kõige ristisõitjate ja oma wäega Kokenhuusi poole. Ja ta leidis selle mäe maha jäetut ja endiste elanikkude harimatta oleku läbi täis ussisi ja madusi olemast, siis käskis ja palus tema, seda mäge harida ja kohendada, ja laskis seda kangete wallidega kinnitada ja kantsi õiete tugewaks ehitada, kuhu tema rüütlid ja ammumehi oma sulastega seda kantsi kaitsma jättis ja keda ta suurte kuludega õiete hoolega walwata laskis, et mitte Littawite usinus ega Wenelaste sala kawalus seda, nii kui enne, kätte ei saa. Ka on tema ülemal nimetatut Jerichowi Rudolhwile kaks jagu tema nime pääle sellest kantsist annud, ja rüütli wendadelle nende kolmandama jao kinnitanud. Need jättis ta sinna maha, ja kui ta kõik korrale oli säädnud, läks ta Riiga oma koguduse juure tagasi.


Lätlased tungiwad Littawi maa sisse.

Lätlased aga oliwad kahe wäega wahe ajal Littawi maale sisse tunginud, ja kui nad mõned maha löönud ja mõned wangi wõtnud oliwad, pöörasiwad nemad meie rahwa4) juure Kokenhuusi tagasi ja läksiwad piiskopi ja kõige tema seltsiga kodu.


Esimene ordumeister Winno tapetakse ära.

§ 2. Sellelsammal ajal oli üks, nimega Wigbert, rüütli wendade seas, kelle süda wast enam maailma armastas, kui ordu kindla sääduste alla heitis, ja kes wendade sekka isi palju lahkumisi külwas. Et tema püha elu kombid wihkas ja Kristuse rüütlid põlgas1), tuli ta Iidumea preestri2) juure ja ütles, et tema sääl piiskopi tulekut tahta oodata, sest piiskopile tahta tema kõigis asjus sõnakuulelik olla. Rüütli wennad aga, Wõnnu Berthold mõnede teiste wendade ja sulastega ajasiwad wenna Wigbertile kui jooksikulle järele, saiwad teda Iidumeas kätte ja wiisiwad Wõnnu tagasi ja paniwad ahelasse. Kui ta piiskopi tulekust kuulis, palus tema, et teda peaks lahti lastama ja Riiga3) tagasi minna lubatama, ja tõotas piiskopile ja wendadelle sõnakuulelik olla. Wennad aga rõõmustasiwad endid, et mitmesuguste wiletsuste waewa järel, kui ära kadunud poega, oma wenda jälle mõistlikuks lootsiwad saama, saatsiwad teda auuga Riiga tagasi ja säädsiwad jälle oma seltsi sekka. Aga kui tema, kui Juudas, wähä aega wendade seltsis oli olnud, ehk nagu hunt lammaste seas, ei mõistnud ta oma salaja kurja nõuu mitte salaja hoida, waid ootis parajat päewa, kus tema oma südame kurjust wõis täita.

Ja see sündis ühel tähtpäewal, kui teised wennad muu inimestega kirikusse4) läksiwad, kutsus tema selle wahel ordumeistri Winno, ja Johannese, nende wendade preestri, enese juure, ette andes, tema tahta neile oma saladusi tääda anda; ülewel toas on ta aga äkitselt oma sõakirwega, mida ta alati ligi kandis, ordumeistri pää lõhki raijunud ja preestri niisammuti ordumeistriga säälsammas kohas maha löönud. Ja see lugu sai teistele wendadelle tääda, kes temale ta põgenemise teel majast kabelisse järele ajasiwad, wõtsiwad teda kinni ja lasksiwad temale ilmliku kohtu otsuse järele, kuida ta teeninud, ühe hirmsa surma teha5).


Volkiin saab teiseks ordumeistriks.

Ja kui nemad suure kaebdusega oma truu ja waga meistri Winno, preestriga ühes, maha oliwad matnud, on nemad jälle niisamma waga ja lahke, ja kõige hää kombetega6) täidetut mehe, Volkiini, tema asemelle säädnud. See on pärast seda, niihästi piiskopi kodu- kui äraoleku ajal, kõikide sõasõitude pääl Isanda wäge saates ja juhatades, Isanda sõdimisi rõõmuga sõdinud, ja on kõikide ümberkaudsete paganate juures sisse ja wälja käinud. Ja tema wennad awitasiwad teda kõik, ja Isanda käsiwars oli ikka nendega.


Praust Engelberti surm; Johannes tema asemik. Mõnesugused uuendused.

§ 3. Kui ka sellelsammal aastal Engelbert, Püha Maarja kiriku praust, ära suri, wõttis piiskop Scheta1) kloostrist ühe mehe, kes oli waikne, mõistlik ja tark kõikide oma teede pääl, Johannes nimi, ja säädis teda jälle oma wenna, endise auustatut prausti asemelle ja usaldas püha Maarja kiriku tema juhatuse alla. Ja et seesamma Johannes püha Augustiini ordust ja säädusest oli, kellel walge riie on, mis tõeste puhtust tähendab, siis laskis piiskop selle riide sarnatseks selle kiriku preestrite2) mustad riided ja pääkotid wõi koogelid3) walgeks muuta. Ja et weelgi seest ja wäljaspidi paganate eest kartust oli, siis elas seesamma kiriku walitsus seespool esimest linna, esimese linna ehitatut kiriku sees. Ja pärast selle kiriku ja linna põlemist4) on nemad wäljapoole müürisi Düüna ääre püha neitsi Maarja kirikut ehitama ja sääl elama hakanud. Selle aasta ristisõitjad oliwad aga müüride kõrgenduse ja muu töö pääle, misga nad Jumalat wõisiwad teenida, sõnakuulelikult walmis.


Wene kants Gerzike wõidetakse ja põletatakse ära.

§ 4. Kui juba sügisesed päewad ligi jõudsiwad, pidas piiskop, kes alati Liiwi maa kiriku edasimineku ja kaitsmise eest muretses, oma mõistlikumate meestega nõuu ja katsus hoolega läbi, kuidawiisi tema noort ristikogudust Littawite ja Wenelaste kiusamistest wõiks päästa. Ja tema tuletas enese meele kõiki seda kurja, mis Gerzike kuningas littawitega Riia linnale1) ja Liiwlastele ja Lätlastele teinud. Sellepärast sai selle kristliku nime wastase wastu sõtta minna, nõuuks wõetut. Nimelt oli see Gerzeke suningas Wsewolod2) kristliku nimele ja isiäranis Ladinlastele ikka üks tige wastane. Tema oli ühe wägewa Littawi mehe3) tütre eneselle naiseks wõtnud, oli kui üks nendest, kui nende wäimees4), ja nendega suguluse läbi kõikis ühendatut, kes ka sagedaste nende wäe juhataja oli. Ja ta laskis neid üle Düüna minna ja andis neile toidu wara, niihästi kui nad Wene maale kui ka Liiwi maale läksiwad. Sellel ajal oliwad Littawid kõikide teiste ümberkaudse maade sees elawate rahwaste üle, niihästi Kristlaste kui ka paganate üle, nõnda et waewalt mõned oma külakeste sees elada julgesiwad, isiäranis Lätlased. Need jätsiwad siis omad majad tühjalt seisma ja otsisiwad ikka pimedaid pao paiku metsades; ja nõndagi ei wõinud nemad nende käest pääseda, sest nemad waritsesiwad neile igal ajal metsades järele ja wõtsiwad neid kinni, lõiwad ühed maha, wedasiwad teised omale maale wangi ja wõtsiwad neilt kõik nende oma ära. Ja Wenelased põgenesiwad läbi metsade ja külade Littawite nägude eest, ja isigi wäga wähäde eest, nagu jänesed põgenewad küttide silma eest; nii oliwad Liiwlased ja Lätlased Littawitele söögiks ja roaks, nagu lambad huntide kurkus, kui nad ilma karjatseta on5).

Siis saatis Jumal ühe hää ja ustawa karjatse ja päästis omad lambad, Liiwlased ja Lätlased, kes juba ristitut oliwad, huntide kurgust; see oli piiskop Albert. See kutsus kõigist Liiwi ja Läti maa rajadest sõawäe kokku ja läks Riiglaste ja ristisõitjatega, ja kõige oma rahwaga Düüna mööda ülesse Kokenhuusi wastu. Ja et Gerzike ikka wõrgupaelaks oli ja nagu wägew6) saatan7) kõigile selle Düüna külje pääl8) elawa rahwalle, ristitut ja ristimatta inimestele, ja et Gerzike kuningas alati wainu ja sõda Riiglaste wastu pidas ja nende rahu lepitust põlgas, siis pööris piiskop oma wäe Gerzike linna wastu.

Wenelased aga, kui nad seda sõawäge eemalt nägiwad tulema, astusiwad linna wärawas neile wastu. Ja et Sakslased sõariistadega nende pääle tormasiwad ja mõned neist maha lõiwad, ei jõudnud nemad mitte wastu panna ja põgenesiwad. Ja Sakslased tungisiwad neid tagaajades nendega wärawast sisse, aga kristlikust nimest lugupidades9), lõiwad nemad neist aga wähä mõne maha, wõtsiwad palju wangi ja lasksiwad neid mõned parem põgenemise läbi ära pääseda; naisi ja lapsi kaitsesiwad nad pärast linna ärawõtmist ja wõtsiwad neist palju wangi. Ja kuna kuningas mitme teistega laewa pääl üle Düüna põgenes, sai kuningana wangi wõetut ja tüdrukute ja naistega, ja kõige oma warandusega piiskopi ette toodut. Sellel päewal oli kõik see terwe wägi linnas ja korjas palju saaki, sest et nad kõigist linna nurkadest wälja tõiwad kül riidid, hõbedat, purpuri ja elajaid hulga kaupa, ja wõtsiwad ära kirikutest kellad, pühade kujud10) ja muud ehte asjad ja raha, ja palju wara, mis nemad enestega ühes ära wiisiwad. Jumalat kiites, et ta nõnda ruttu ja ilma waewata neile wastaste üle wõitu annud ja linna lahti teinud, ilma, et nemad isi wiga oleksiwad saanud.

Järgmisel päewal, kui kõik puhtaks oli riisutut, säädsiwad nemad endid tagasi mineku pääle walmis ja paniwad linna põlema. Ja kui kuningas seda põlemist teiseltpoolt Düüna äärest nägi, ohkas ta waljuste ja kisendas suure hädaldamisega, hüüdis ja ütles: „Oh Gerzike, armastatut lin, oh minu isade pärandus! Oh minu rahwa täädmatta hukatust! Häda mulle! miks olen ma selle tarwis sündinud, et ma oma linna põlemist ja oma rahwa häwitust pean nägema11)!“

Selle järele on piiskop ja kõik wägi, kui nad enne kõige saagi eneste wahel ära oliwad jaotanud, kuningana ja kõikide wangidega omale maale tagasi pööranud.


Gerzike würst Wsewolod saab piiskopi Alberti lainumeheks.

Ja kuningalle sai täädus tagasi saadetut, et ta Riiga pidi tulema, kui ta wähämalt nüüd weel rahu tahaks ja wangisi kätte saada soowiks. Tema lähäb ka ja palub oma süüdi andeks, nimetab piiskoppi isaks12), palub kõiki Ladinlasi, kui oma wende Kristuse sees alandlikult, et nemad endist kurja unustaksiwad, temale rahu lubaksiwad ja tema naise ja wangid tagasi annaksiwad, kus juures ta tunnistas, et ta kõige kibedama witstega, Ladinlaste tule ja mõegaga karistatut on saanud. Siis halastas piiskop kõige omakstega paluja kuninga pääle ja pani temale rahu tingimised ette ja ütles: „Kui sa paganatte seltsi siitsaadik tahad maha jätta, et sa meie ristikogudust nende läbi enam ei riku, niisamma ka oma Wene Kristlaste maid Littawite läbi ei häwita; kui sina oma kuningriigi püha Maarja kirikulle hoopis ära tahad kinkida, aga nõnda, et sa seda meie käest jälle tagasi saad ja meiega alati ühes meeles rahu pead, siis alles tahame meie kuningana sulle kõikide wangidega tagasi anda ja sulle alati truiste abiks olla!“ — Selle rahu tingimise wõttis kuningas wastu ja lubas siitsaadik püha Maarja kirikulle ikka truu olla, ja tõotas paganate nõuu eest kõrwale hoida ja Kristlastega ühte jääda. Ja kui ta oma kuningriigi selle kirikulle ära oli annud, sai ta seda piiskopi käest jälle kätte, kes temale selle tähenduseks pühalikult kolm lippu andis, walitses teda13) omale isaks ja kinnitas, et ta kõiki Wenelaste ja Littawite kurje nõuusid siitsaadik temale tahta tääda anda14). Ja temale sai kuningana kõikide teiste wangidega tagasi antut, kellega ta rõõmuga omale maale tagasi läks, kus ta oma rahwa, kes ära oliwad pääsenud, kokku kutsus ja oma linna lähidal seiswat kantsi jälle ülesse ehitama hakkas. Ja ommetigi on ta pärast seda Littawite nõus olnud, tõotatut truuduse unustanud ja paganaid Sakslaste wastu, kes Kokenhuusis oliwad, sagedaste ülesse ärritanud15).


Teine sõasõit Ugaunia maale, kus piiskopi mehed rahu teewad.

§ 5. Selle järel, kui rahu aeg otsa sai, mis Ugaunialastega oli tehtut1), kutsus Berthold, rüütlite päämees Wõnnus, Russini oma Lätlastega, nõnda ka teised Lätlased Autiinest enese juure ja läks nendega ja oma Wendidega Ugaunia maale. Sääl leidsiwad nemad inimesed oma külade sees, kes mitte ei olnud kantsidesse põgenenud2), ja lõiwad kõigis külades mitmed maha, kuhu nemad iial puutusiwad; ja kui nad palju oliwad ära tapnud, wiisiwad nad teised wangi ja saiwad palju saaki, wedasiwad naised ja tüdrukud enestega ära ja jätsiwad külad rusudesse maha. Ja kui nad palju oliwad surmanud ja põletanud, pöörasiwad nad kodu poole tagasi.

Kui Toreida Liiwlased seda kuulsiwad, kellel Eestlastega ühes ikka weel salaja paha nõu oli, saiwad nemad pahaseks, et Wõnnu Berthold Lätlastega Eestlaste wastu sõda oli uuendanud, ja paniwad piiskopile ette, et tema saadikuid Ugaunia maale rahu tegema pidi saatma. Ja piiskop saatis preestri Alebrandi Otepäässe, niihästi rahu uuendama, kui ka kaupmeeste warandusi tagasi nõudma3). Ja kui Eestlased kõigel Ugaunia maal kuulsiwad, et piiskopi saadikud sinna olla tulnud, kogusiwad nemad endid nõuule kokku. Ja Alebrand tegi oma suu lahti ja õpetas neile Kristuse usku. Aga kui Eestlased seda kuulsiwad, jooksiwad nemad odadega ja mõekadega tema kallale teda surmama. Aga mõned wanemad kaitsesiwad teda ja ütlesiwad: „Kui meie selle piiskopi saadiku ära tapame, kes siis meid weel usub ja saadikut meie juure läkitab?“ Ja ilma õnnistuse sõna kuulmatta, saatsiwad nemad Alebrandi piiskopi juure jälle tagasi ja saatsiwad nendega ühes mehi rahu tegema. Ja rahu sai tehtut piiskopi Liiwlaste ja Lätlastega ühelpool Koiwa jõge; Wõnnu Berthold aga ja Russin oma Lätlastega ei wõtnud seda rahu mitte wastu, ja walmistastiwad endid sõdimisele walmis4).


§ 1. 1) Jerichow on Elbe jõe paremal pool kaldal Magdeburi maakonnas. Rudolhw von Jericho tuleb Lübeki Urk. sagedaste ette, kui aast. 1291 Nr. 572. pag. 516, ja Nr. 576. pag. 521.2) Hammersleben seisab põhjapool Halberstadti. Urk. 15. — 3) 9, 10. 11, 29.4) sellest on näha. et Hendrik isi mitte nendega ühes ei ole olnud, kuna ta muidu „meie juure“ oleks ütelnud, nagu kõigeesiti 14, 5.

§ 2. 1) Salmiku kroonika 687 j. e. ütleb, et ordumeister Winno Wigberti Wõnnus tema kõlbmatta oleku pärast ära lükanud, mispärast see nii tigedaks saanud.2) s. o. Daanieli juure, 10, 15. 12, 2. — 3) Kas Wigbert Wõnnust wõi Riiast ära karanud, kuhu teda „tagasi“ wiidi, ehk kuhu ta ennast „tagasi“ minna lubada palus, jäeb segaseks.4monasterium = kloostrisse, kus kirik oli?5) Salmiku kroonika ütleb, et ta ratta pääl olewat surmatut.6) ka wahwusega = virtutibus.

§ 3. 1) Scheta koht on Marki grahwi wallas Unna ligidal.2canonicorum = Doomi härrade.3et cappas seu cucullas = üle pää ja õlade kantawad kotid wõi kapuzed munkadel, wõi nende mütsid.4) millest 18, 6. räägitakse.

§ 4. 1) 7, 8; 10, 1 ja 12?2) waata 7, 8. 17, 3. 18, 49. — Gerzeke wõitmisest räägib Salmiku kroonika 660 j. e. hoopis teist wiisi.3) Selle nimi on Daugerute, 17, 3. 4Gener on ka kälimees ja õemees.5) Eesekieli 34, 5. 10 järele.6magnum = suur.7) Nii kui 1 Tiimot. 3, 7. 6, 9. 2 Tiimot. 2, 26.8) põhjapoolse.9) Need Wenelased oliwad juba Kreeka usku ristitut; waata ka 11, 8. 10) mis Wenelased oma usuõpetuse järele omas kirikutes peawad.11) Kristlaste waenlane räägib Piibli sõnadega, nagu Makkabeide isa 1 Makkab. 2, 7.12) Waata ka 11, 9. 16, 2; ka ilmalik würst hüüti isaks 11, 9. 13) piiskoppi.14) See lipu andmine olla Alberti dokumendi järele (Urk. 15) Riias Peetri kiriku õue pääl sündinud. Gerzeke kuningas Wsewolod sai ainult oma päranduse maa tagasi; muu maa, mis Sakslaste poolest risti usku oli pöördut, pidi ta hoopis ära andma. — Polotzki ülemast kuningast ei lausuta siin midagi, kelle Vasall Gerzike kuningas oli.15) 18, 49.

§ 5. 1) 12, 6.2) Otepäässe ja Darbatusse? 3) 11, 7. 12, 6.4) Nii kui Koiwa jõgi piiskopi jao Toreida maal mõega rüütlite jaost lahutab, nõnda sünnib see ka sellest saadik naabris seiswa uueste wõidetut Läti maaga. Piiskop ja tema Vogt, kuida 12, 6. näha, ei ole kardetawa Eestlaste wastu mitte nii sõahimmulik, kui rüütli ordu.