Liiwi maa kroonika (Jung)/IX

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
VIII
Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat
Läti Hendrik, tõlkinud Jaan Jung
X

IX. Päätük.

Piiskopi Alberti seitsmes aasta.

Sakslased ja Semgallid wõidawad Littawi ülema Sülgate ära.

§ 1. Seitsmendamal piiskopi Alberti ammeti aastal, mis oli 1204 aasta pärast Isanda sündimist,1) paastu ajal, millal enamiste need rahwad oma wägesid harjunud wälja saatma, — on Littawid peaaegu kahetuhande ratsamehega Eestlaste wastu wälja sõtta läinud. Ja kui nemad mööda Düüna jõge alla läksiwad, ja linnast mööda rändasiwad, pööris nende seast üks rikas ja wägew mees, Sülgate2) nimi, oma teendritega linna poole, kellele teiste linna meeste seas, kes rahuga temale wälja wastu läksiwad, üks neist kodanikkudest, nimega Martin Frise, mõdu juua andis3). Kui ta selle ära oli joonud, läks ta eesminewa wäele järele ja ütles nõnda oma seltslastele: „Kas teie ei näinud mitte Sakslaste käsi meile mõdu andes wärisema? Meie tulekut oliwad nemad rahwa juttude läbi kuulnud ja sellesamma hirmu pärast ei ole nende wärisemine weel lõpnud; praegu tahame selle linna häwitust weel edasi jätta. Aga kui meie need kohad, kuhu meie lähäme, ära oleme wõitnud, siis tahame need inimesed wangi wõtta ja maha lüüa, ja nende küla ära häwitada.4) Sest waewalt saab selle linna põrmust niipalju, et meie rahwas igaüks ühe peotäie säält saaksiwad.5)

§ 2. Selle järel wähä päiwi kuuleb üks mees, Westhard nimi, kes Semgallia rahwa ülem oli, Littawite sõtta minekut, tuleb rutuga Riiga ja maenitseb Sakslasi, miks nemad waenlasi oma rajadest rahuga läbi lasknud minna! Nemad wõida jo, kui nad neid kohte tundma õppinud, edespidi linna kõige elanikkudega ära hukata. — Et nemad1) aga enne piiskopi tagasi tulekut oma weikse hulga pärast mitte sõdida ei tahtnud, siis kihutas seesamma Westhard, kes üks sõahimmuline mees oli, ka nende meelt sõa pääle ülesse ja tõotas neile õiete palju Semgallisi appi tuua, palus aga eneselle wähämalt mõnda õppinud sõameest ligi anda, kes mõistaksiwad sõawäge juhatada ja tapluselle sisse sääda. Kui Sakslased tema kindelt meelt kuulsiwad, ütlesiwad, et nemad tema palumist wastu wõtawad, üksnes siis aga, kui tema igast Semgallia kantsist neile ühe pandi annab, keda nemad isi endille wälja walitsewad. Selle wastusega wäga rahul2), läks ta omade juure rõõmuga tagasi. Ja ta wõttis omale nimetatut3) pandid enese juure ja kogus kaunis suure wäe kokku. Kui ta wäe sinna oli wiinud, andis ta pandid Sakslaste kätte, ja kui nad sellel kombel küllalt truudust oliwad näidanud, siis on nad nende käest niihästi abi kui ka sõbruse saanud.

See piiskopi pere4) läks Kristuse rüütli wendadega,5) rüütli Konrad von Ükskülaga ja wähäde teistega, keda ära wõis minna lasta — wälja wäe juure ja ootasiwad ühe kõrge koha juures Semgallidega Littawite tagasi tulekut.

§ 3. Selle wahel saadeti kõlbawad saadikud Toreidasse, kes hoolega waenlaste teed pidiwad järele uurima ja tääda andma. Eesnimetatut Semgallide ülem kogus ka Riigas üksikutest majadest toiduse moona, mis ta kaugelt tulnud wäele kätte saatis.

Littawid tuliwad aga lõpmata paljude wangidega, ja arwamatta hulga elajate ja hobuste saagiga tagasi. Kui nad Liiwlaste maa sisse oliwad jõudnud, läksiwad nad aegapidi külast külasse, kunni nad Kaupo1) kantsi juure pöörasiwad ja Liiwlaste rahu pääle usaldades, ööd nende juures puhkasiwad. Sakslaste ja Semgallide saadikud oliwad aga nende tagasituleku tee selgeste wälja kuulanud ja kuulutasiwad seda oma wäele, ja teisel päewal tuliwad teised saadikud endistelle järele ja tunnistasiwad, et Littawid kohe teed2) Roodenpoisi3) ja Üksküla kaudu omale maale tagasi tahtwat minna. Kui seda täädust kuuldi, sai kõik see malewa4) rõõmsaks ja igaüks ehitas ennast üheteise wõidu taplusele walmis. Siis tuliwad Littawid kõige oma saagi ja wangidega, kelle aru enam kui tuhat oli, ja lahutasiwad oma wäe kahte jakku, säädsiwad wangid keskelle ja käisiwad wäga sügawa lume pärast ainult ühe tee pääl üksteise järel.5) Aga warsi, kui esimesed neist inimeste jala jälgi eneste ees leidsiwad, kartsiwad nemad waritsejaid ja jäiwad seisma, kunni wiimsed wangidega esimeste juure tuliwad ja kogusiwad endid kiilu wiisi ühte kokku. Kui Semgallid nende hulka nägiwad, ei tahtnud palju neist enam hirmu pärast sõdida, waid ennemine julget pao paika otsida. Seda märkasiwad aga mõned Sakslased, läksiwad rüütli Konradi juure ja palusiwad teda wäga, et nemad isi esiti Kristuse waenlastega wõiksiwad sõdima minna ja ütlesiwad, et see parem olla, auuga Kristuse eest surma minna, kui selles segaduses oma rahwa häbiks põgenema jooksta. Ja tema, niihästi hobune kui ka isi rüütli kombel raud riides, läks wähäde sääl olewate Sakslastega Littawite pääle. Et need aga niisugusid hiilgawaid raudriistu kartsiwad,6) ja Jumal ka hirmu nende pääle läkitas, — siis taganesiwad nemad iga külje poole tagasi. Kui nüüd Semgallide ülem Littawisi nägi Jumala halastuse läbi nõnda ära ehmatatut olewat, äratas ta ka oma mehi, südamikult nendega taplusesse minema, ja kui kõik wägi ennast oli kogunud, saiwad Littawid igalpool tee pääl nagu lambad laiali pillatut7) ja neist ligi tuhat kakssada meest mõega teraga maha löödut.

§ 4. Üks piiskopi perekonna liige, Theodorich Schilling, leidis Süllegate1), kes Jumala linna ärakaotusest oli rääkinud; kui ta teda saani pääl istumas nägi, pistis ta teda küljest odaga läbi. Mõned Semgallid, kes teda nõnda rabelema nägiwad, raiusiwad tema pää otsast ära ja paniwad oma saanide pääle, keda nad ainult Littawite päidega oliwad täitnud,2) ja wiisiwad Semgallia maale. Ka mitmed wangistatut Eestlased, kes niisama igal ajal Kristuse nime tunnistajate waenlased on olnud, on mõega läbi langenud. Ja nõnda on Kristlased paganatega ühes mõlemate rahwaste, nimelt Littawite ja Eestlaste üle täieste wõimust saanud. Nõnda pöörasiwad pärast Littawite ja Estlaste ärawõitmist Sakslased Semgallidega tagasi mõlemit rahwast riisuma.3) Ja kui nad lõpmatta palju saaki, niihästi hobusid kui weisid, riidid ja sõariistu oliwad saanud, on nemad, Jumala armu läbi kaitstut, kõik terwelt ja wigata koju läinud, Jumalat kiites ja tänades.

§ 5. Üks preester, Johannes nimi1), kes sellel ajal Littawi maal wangis oli, jutustas, et sääl ühes külas wiiskümmend naist oma meeste surma pärast endid poomise läbi2) ära tapnud. Nimelt usuwad nemad, et nemad nendega warsi teises elus jälle elama saawad3).


Piiskop toob omal neljandamal tagasitulekul palju ristisõitjaid ligi.

§ 6. Kui sellewahel Saksa maal palju inimesi risti tähega oliwad märgitut, pööris wiimaks piiskop oma laewade juure tagasi, ja wõttis enesega oma wenna Rothmari1) Siigebergi kloostrist ligi, sest et temal kõige wagama apostliku Isa Innozenziuse poolest meelewald oli, igast kloostrist ühe wenna, keda ta aga tahtis, oma töö juure abimeheks ligi wõtta.2) Nõnda jõudsiwad nad Selle saatmise al, kelle sõna tuuled ja meri wõtawad kuulda,3) Riia alla, kuhu piiskoppi tema omadest ammugi igatseti ja teda kõige ristisõitjate wäega auuga wastu wõeti. Sellesamma hulga seas oli ka wäe juhataja grahw Hendrik von Stumpenhausen,4) Koono von Iisenburg,5) üks suurtsugu mees, ja teisi rüütlid niihästi Westwaalia kui ka Saksi maalt mitmed, teiste ristisõitjatega.


Düünamünde kloostri ehitus, selle abt Theodorich. Sõda Liiwlastega.

§ 7. Et nüüd piiskop niipaljude meeste nõuu ja abiga wiinapuid Isanda wiinamäel paganate seas wälja laotada1) tahtis, siis säädsiwad nemad pärast Düüna sisse sõitmist Düünamünde kohta Zisterziini munkade kloostri, millele piiskop eesnimetatut wenna Theodorichi2) abtiks säädis, aga Üksküla kantsi saatis ta Konrad von Meyendorfi, kellele ta selle kantsi juba ammugi pruukimiseks oli annud3), et tema läbi Liiwlased ette tääda saaksiwad, et piiskop mõnede ristisõitjatega tulemas on, ja et nemad teda, kui lapsed oma isa, sõbralikult wastu wõtaksiwad ja temaga maha kinnitaksiwad, kuidas neil isieneste wahel rahu pidada ja usku laiali laotada wõimalik oleks.

§ 8. Kui need Liiwlased, kes esimese Liiwlaste piiskopi Meinhardi läbi ristmise armukinki oliwad saanud, aga pärast seda Kristuse usku naersiwad ja sagedaste ütlesiwad, seda Düüna sees pesemise läbi1) enestest ära häwitanud olewat, — piiskopi tulekust kuulsiwad, säädsiwad nad endid teistega, kes weel paganad oliwad, põgenemise pääle walmis, ja kutsusiwad wara hommiku eesnimetatut Konradi eneste juure, ja püüdsiwad teda salaja ära tappa. Aga et enne walmis pandud nool kõigewähäm puutub, ja tema nende kawalust täädis, astus ta omas raud riides ja sõariistus oma seltsiga nende juure wälja ja andis neile, sest et nad temaga palju seda ja teist kõnelesiwad, igaühe küsimise pääle õige wastuse. Sellewahel jõudsiwad ka mõned, kes piiskopi ees tuliwad, sinna. Selle üle weel enam ehmatand, pöörsiwad Liiwlased põgenema, läksiwad oma naiste ja lastega lootsikutesse, ja sõitsiwad Lennewarde poole ülesse, mis läbi nad selgeste ülesse tunnistasiwad, kui wähä nad omast ammugi wastuwõetut ristmisest hoolisiwad. Kui ristisõitjad nägiwad, et ümberpöördut Liiwlased nõnda laija teed käisiwad, ja nagu koerad okse kallale tagasi läksiwad, sest et nad oma enne wastu wõetut usku maha jätsiwad, saiwad nad täis püha wiha2) ja läksiwad põgenejatele järele. Aga warsi, kui nad nägiwad, et nad teiste Lennewarde paganatega omad külad maha oliwad jätnud ja nendega metsadesse peitu läinud, paniwad nad tule nende3) kantsi otsa ja tegiwad selle tuhaks.

§ 9. Kui selle järel ristisõitjad Düüna mööda ülesse läksiwad, waata, siis põgenesiwad Liiwlased Aschradi kantsist wälja kui nad kuulsiwad, mis oli sündinud, ja läksiwad metsadesse julgema pelgu paikadesse. Sellepärast põletati nende kants Jumala armu läbi ära, mis pääle nad Sakslastega rahu tegiwad, pantisi andsiwad ja warsi Riiga tulla lubasiwad, endid ristida lasta, — mis ka pärast nõnda on sündinud.


Leping Wenewürsti Wiatschkoga Kokenhuusis.

§ 10. Kui aga Kokenhuusi kuningas Wiatschko kuulis, et Ladina1) ristisõitjaid nii suur hulk oli tulnud ja ligi kolm penikoormat tema lähidal seiswat, palus tema ühe saadiku läbi piiskopi käest eneselle saatjaid ja sõitis nõnda laewaga tema juure alla; ja kui nad üksteisele paremat kät oliwad annud ja teretanud, tegi ta säälsammas kindla rahu Sakslastega, mis aga pärast seda lühikest aega kestis. Kui rahu oli tehtut, jättis ta kõik jumalaga ja pööris rõõmuga omade juure tagasi.


Düüna Liiwlaste edespidine waenlus.

§ 11. Kui see nõnda oli sündinud ja ristisõitjad oma teed mööda tagasi läksiwad, langesiwad paksu metsa seest Memekulle1) tee ääres kahe kantsi Liiwlased, Lennewardest ja Ükskülast, wäga waljuste nende pääle; ommeti on nad nende pääletungimisest ilma suure hädata ära pääsnud ja Ükskülasse jõudnud.


Üksküla kants antakse Konrad von Meyendorfile.

Kui nad nägiwad, et see kants õiete kindel, aga tühi oli, mida piiskop Meinhard ükskord oli ehitanud, siis näitis see neil, et Liiwlased mitte ühe niisuguse kindluse wäärt ei ole, kes, ehk nad kül ristitut, siiski vastupanijad ja uskmatad oliwad. Selle asja pärast paniwad nad Konradi sinna sisse peremeheks2) ja jätsiwad ristisõitjaist mõned waprad ja sõa pääle walmid mehed tema juure. Ka wiljaga tahtsiwad nemad seda sõa wastu walmistuseks täita, ja lõikasiwad Liiwlaste küpse wilja, mõned sirpidega ja mõned mõekadega, maha. Et nemad aga paganate sagedaid pääletungimisi muidu ei wõinud uskuda, siis oliwad nad wilja niites kõik sõariistadega ehitatut; ja kui kants harjani täis täidetut oli, on piiskop rõõmuga, et see töö korda läinud, sinna mahajääjaid Jumala hooleks jätnud ja ülejäänud ristisõitjate wäega Riiga ära läinud.

§ 12. Lühikese aja järel pärast seda, kui ristisõitjad Üksküla kantsist wälja läksiwad, wilja sisse koguma, lõiwad Liiwlased, kes metsades neid waritsesiwad, seitseteistkümme meest neist maha, kellest nad mõned oma jumalatele ohwerdasiwad ja hirmsa piinaga ära tapsiwad. Aga ehk kül niisugusid ja sarnatsid tegusid tehti, ei jõudnud wastased Kristlaste suud Jumala sõna kuulutamast mitte kinni sulguda1), waid pidiwad usu laiali laotusest nägema, et nemad päew päewalt, niihästi wõideldes kui õpetades, ikka enam ja enam kangemaks saiwad.


Düüna Liiwlased heidawad alla.

§ 13. Nõnda tuli, et kõik Liiwlased, kes Düüna ümber elasiwad, omas südame kohkumises häbiga pantisi andsiwad ja nõnda piiskoppiga ja teiste Sakslastega ära leppisiwad, ja kes weel neist paganad oliwad, endid ristida lasta lubasiwad. Nõnda sai Kristuse kutsmise pääle see taltsimatta ja pagana kombete armastaja rahwas aega pidi Isanda ikke juure toodut, et ta pagana pimeduse maha jättis, ja õiget walgust, mis on Kristus, ainu usu läbi nägi. Sellepärast saiwad neile, kuida õige, nende külad ja põllud, mida nad õiguse järel nähti kaotanud olewat, jälle kätte antut, aga Üksküla kantsi kõrwa ehitatut kindlusest hoopis wälja jäetut, mispääle niihästi Lennewarde kui ka Üksküla Liiwlased koju tagasi läksiwad.


Waimulik näitemäng Riias.

§ 14. Sellelsammal talwel sai kena prohweti mäng, mis Ladinlased kommetiks nimetawad1), kesket Riia linna peetut, et paganad kristliku usu algusõpetusi2) nähtawa usu läbi tundma õpiksiwad. Selle mängu tähendus sai niihästi ümberpöördutelle kui paganatele, kes sääl oliwad, tõlgu läbi selgeste ära seletatut.3) Kui aga Kiideoni sõamehed Wilistitega wõitlewad, hakkasiwad paganad, kartes, et neid maha lüüakse, ära põgenema; aga ettewaatlikult saiwad nad tagasi kutsutut.4) Nõnda oli siis lühikese aja kirik wakka ja hingas rahu sees. See mäng oli aga kui eeskäik, eesmäng ja ettetähendus eestulewast waewast. Sest selle mängu sees oliwad Taaweti, Kiideoni ja Heroodese sõad. Ka anti sääl õpetust wanast ja uuest testamendist, sest et paljude sõdade läbi, mis weel tulemas oliwad, paganad ümber pidiwad põõrdut saama, ja wana ja uue testamendi õpetuse läbi juhatatama, kuidas nemad tõsise rahutooja ja igawese elu juure pidiwad jõudma.


§ 1. 1) qui erat Domini MCCIV. = mis oli Isanda 1204. — 2) Natuke teist wiisi nimetatakse teda § 4. ja 25, 2.3ad bibendum potum mellitum praebet = jooki juua meesi pakkus.4) Lin oli weel küla sarnane ja linna müürid ei olnud ammugi weel kõrged küllalt.5) See pagana mees räägib nagu Siiria Penadad 1 Kun. 20, 10. Ühenda ka 13, 4.

§ 2. 1) Riiglased.2plurimum exhilaratus = üle wäga rõõmustatut.3) mis temale juba enne nimetatut? Tundsiwad Riiglased Semgallisi nii selgeste? Wõi oli neid üks hulk, kelle hulgast neid walitseti? — 4) Alberti sõdija pere = familia; ka üks grahw oli 23, 7 ja 9 nende seas; muidu nimetatakse neid rüütlid ja sulased.5) 6, 6. —

§ 3. 1) Toreida kohta? waata 15, 3.2) ei mitte enam Riiast mööda.3) Jäägeli järw ja üks küla sääl juures nimetatakse Urk. 53 nõnda. Roodenpoisi mõis ja kirik on kaunis Toreida ja Üksküla wahe pääl.4) Wälja kutsutut wäehulk, 19, 9. 20, 2. 23, 7; üks wana Eesti keele sõna, mis kunni 16 aastasajani siin pruugitaw on olnud ja sõawäe käiku wõi minekut tähendab.5) enamiste oliwad nad ratsa hobustega, § 1; nende ülem nende järel saani pääl. — 6) mitte üksi Konrad, waid ta tema seltsimehed oliwad nõnda ehitatut; üh. 12, 2. 15, 3.7) 1 Kun. 22, 17.

§ 4. 1) § 1 nimetatut Sülgate. Ühenda 12, 5.2) wist wõidu märgiks kodu wiija; ühenda 10, 8. 21, 3.3) see on surnuid ja sõa leeri.

§ 5. 1) Wist seesamma Johannes, keda 7, 8 wangi wõeti; üh. 7, 5.2) Need tegiwad nagu Simbri meeste naised, kui nende mehed sõas ära oliwad tapetut; need olla esite omad lapsed ära tapnud, siis isi üksteist läbi pistnud, ehk oma juustest nöörid keerutanud, millega nad endid ülesse olla poonud. Seda olla auusaks surmaks nimetatut. Florus hist. Rom. l. 3. C. 3. — 3) Kojalow kinnitab seda lugu omas kirjas Hist. Lituan. Tem. I. l. 5 q. 140, kus tema Littawitest räägib, et nemad pärast surma teist elu uskuda ja et nende hinged siis jälle ihude sisse tagasi tulla, kui üks tundmata Jumal kõiki inimeste sugu haudadest ühe kõrge mäe pääl enese ette kohtulle kutsuda.

§ 6. 1) See oli piiskopi kolmas wend, Siigeberti kloostri munk, kes aastal 1223 Tartu Doomi kiriku esimeseks praustiks sai.2) Üh. 18, 8.3qui imperat ventis et procellis maris = kes käsib tuuli ja tormilist merd. Matt. 8, 26. Luuk. 8, 25.4) Stumpenhauseni lossi waremetest olla Nienburgi loss Weseri jõe ääres ehitatut.5) Iisenburg oli üks loss Ruuri jõe ääres. Waata laiemalt Arndt pag. 42, not. k.

§ 7. 1) Taaw. L. 79, 12. Eesek. 17, 7.2) Tema abtiks säädmisest sai juba 6, 5 räägitut.3) Waata 5, 2. —

§ 8. 1) 1, 9.2Zelo Dei accensi = Eiser Gottes entbrannte = jumalik wiha põlema süttis.3) Lennewarde kantsi.

§ 10. 1) Ladina rahwaks kutsuti katoliiklasi sellepärast, et nad Ladina keele oma jumala teenistusi pidasiwad. —

§ 11. 1) Alpool Lenewardet Düüna ja Wooga jõe wahel.2) 5, 2.

§ 12. 1) Taaw. Laul 62, 12. Room. 3, 19.

§ 14. 1) teatre mängu sarnane näitemäng.2rudimenta = esimesi proowisi wõi alustusi.3) Mängu sees sai muidugi Ladina keeli räägitut.4) et nad Kristlaste osawat sõdimist pidiwad nägema ja pärast mitte julgema wastu panna.