Liiwi maa kroonika (Jung)/XXIV
XXIV. Päätük.
Piiskopi Alberti kakskümnes teine aasta.
Preestrid Peeter ja Hendrik ristiwad hommikupoolsel Eesti maal.
§ 1. Kakskümnes teine aasta piiskopil oli juba käe,
Ja mitte palju rahu Liiwi maa weel es näe.1)
Et seesamma piiskop muret kandis, jutluse kuulutajaid Eesti maale saata, kuida temal alati kõikide kirikute2) eest mure oli, siis saatis tema preestri Alobrandi ja Ludwigi Sakala maale. Kui nemad palju Järwast ja teistest maadest ristinud oliwad, pöörasiwad nemad jälle tagasi Liiwi maale. Ka saatis piiskop saadikud Wene maale ja on rahulisi sõnu Nowgorodlastega kõneenud3). Ja selle wahel ei wiitnud ta mitte aega, teisi preestrid Eesti maale saates. Nende seas oli esimene Peeter Kaikewalde4) Soome maalt ja Hendrik, Lätlaste hingekarjane Iimera äärest. Need läksiwad ühes koos Eesti maale ja käisiwad Ugaunia maast läbi, mis juba enne5) ristitud oli, kunni nemad selle jõe juure, mida emaweeks kutsutakse, Tartu kohta jõudsiwad. Ja nemad hakkasiwad jõest saadik kristliku õpetuse seemet wälja külwama ja kastsiwad ümberseiswad külad püha uuesündimise weega. Ja kui nemad Lowekottes6) ja ka teistes külades püha ristmise salajust oliwad pühitsenud, läksiwad nemad Saadjärwe7) poole, kutsusiwad rahwa kokku ja on sääl ligi kolm sada ristinud; selle järele käisiwad nemad teistes külades ümber ja tegiwad nõnda sammuti. Ja nemad tuliwad Waiga ja Hiembe selle maa kohtadesse ja on püha ristmise salajustes õpetust annud ja kõiki ristinud; wiimatö on nemad Rioles, mis selle maa wiimne kindlus on8), inimesed kokku kutsunud ja neile ewangeeliummi õpetust kuulutanud; ja kui nemad kõik sääl oliwad ristinud, mehi ja naisi ligi wiissada, siis on nemad Wiru maale edasi läinud.
Ja Wirulased esimese maa jao seest, keda Pudiwiru9) kutsutakse, wõtsiwad neid wastu ja lasksiwad endid kõik neljateistkümne küla sees ristida, nii kui Tabeliin10) nende wanem, kes pärast seda Daanlastest ülesse on poodut, et tema Riiglaste ristmist wastu oli wõtnud ja oma poja rüütli wendadelle pandiks annud11). Teised Wirulased aga teiste maa jagude seest, kes Daanlaste ähwarduse pärast Riiglaste preestrid mitte wastu ei julgenud wõtta, on Daanlased, et nemad nende naabrid oliwad, eneste juure kutsunud ja endid neist ristida lasknud12). Nõnda arwasiwad Wirulased, et Kristlaste Jumal üksainus olla, niihästi Daanlastel kui Sakslastel, ja üks usk, üks ristmine13) ja wõtsiwad selle arwamisega, et sellest midagi tüli wälja ei tule oma naabrite Daanlaste ristmise ilma kahtluseta wastu. Riiglased ütlesiwad aga Wiru maa eneste omanduse olewat, mis nende omadest kristliku usu ikke alla olla heidetut, ja olla eesnimetatut preestrid sedasamma ristima saatnud.
Daanlaste ette tungimine; uus tüli nendega.
§ 2. Aga Daanlased, kes seda oma naabrus olewat maad eest ära wõtta soowisiwad, on omad preestrid nagu wõera lõikuse sisse saatnud, kes mõned külad ristisiwad ja teistesse saadikud saatsiwad, kuhu nemad isi mitte nõnda ruttu ei wõinud jõuda ja käskisiwad kõigis külades suured puust ristid ülesse panna; ka saatsiwad nemad pühitsetut wet talunikkude käte läbi ja käskisiwad neid sellega oma naisi ja lapsi kasta1) , mille kombega nemad Riiglaste prestritelle ette jõuda tõttasiwad ja selle wiisiga kõiki seda maad Daani kuninga käe alla eest ära wõtta püüdsiwad.
Kui Peeter ja Hendrik seda märkasiwad, läksiwad nemad ära Järwa maale. Ja kui nemad sääl esimestes külades wäga palju inimesi oliwad ristinud, kuulsiwad nemad et Wolter, üks Daanlaste preester, sinna olla tulnud, läksiwad nemad temale wastu ja ütlesiwad, et see maa Riiglaste walitsuse al olla, ja kinnitasiwad, et see wiina mägi ristisõitjate hoole ja Riiglaste töö läbi püha neitsi lipu al olla istutatut saanud. Selle järel läksiwad nemad sellesamma preestriga Daanlaste kantsi juure2), kus nemad kõrge auuwäärt Lundi pääpiiskopi Andrease ees sedasamma kuulutasiwad. Ommeti ütles see pääpiiskop et kõik Eesti maa, kas olgu Riiglastest wõidetut, ehk tänini weel mitte alla heidetut, kõik Daani kuninga päralt olla, sest et see Riia3) piiskoppide poolest Eestlaste wastu antud abi eest temale olla antut. Ja tema saatis saadikud Riiga ja käskis, et nemad neid maha rippuwaid4) kobaraid mitte ei peaks noppima ega oma preestrid Eesti maa nurkadesse õpetama saatma. Temale kirjutas Riia piiskop, kõrge auuwäärt Albert, tagasi: seesamma Eesti ristikoguduse wiinamägi olla mitu aastat enne Daanlaste aega tema omadest juba ammugi istutatut ja paljude Sakslaste werega ja palju sõa waewaga haritut, ja tema preestrid ei olla mitte Eesti maa nurkades, waid kesket Järwa maad ja ka Wiru maal, kunni pääpiskopi enese silma alla ilmunud.
Albert paneb Daani nõudmiste wastu. Mõega rüütlid heidawad Daani nõuusse.
Kui Daani kuningas seda kuulis, sai tema Riia piiskopi wastu wähe pahaseks; ommeti kutsus ta teda, et ta rüütli wendadega tema ette pidi tulema. Tema aga ei tulnud mitte, waid tõttas selle tüli pärast püha isa juure, kuna rüütli wennad, Wõnnu Rudolhw teistega, kunninga juure tuliwad; ja kuningas andis neile Sakala ja Ugaunia maa, mis juba ammugi Riiglastest alla heidetut ja ristitut oli, kõige nende ligi seiswa maadega5) kui nende kolmandama jao Eesti maast6) kus juures Liiwi maa piiskopi ja tema wenna Hermanni jagu, kes hiljalt piiskopiks oli pühitsetut — wälja jäeti. Ja see täädus läks Riiga, kus piiskop Bernhard7) teiste Riiglastega seda wäga pahaks pani. Ja nemad tuliwad rüütli wendadega kokku ja kinnitasiwad sõbruses Eesti maa kolmeks jaotuse kindlaks, ja kui nemad piiskoppidelle nii kui tänini, nõnda ka edespidiseks ajaks omad jaod kätte andsiwad, jätsiwad nemad wendadelle nende kolmandiku.
Talina, Harju, Järwa ja Wiru maa Daani walitsuse al.
Kui Daanlased juba kõige Tallinna maa jao oliwad ristinud, saatsiwad nad omad preestrid Harju maale, ja pärast nende ristmist kihutasiwad nemad neid wäega Järwlaste pääle minema, et nemad8) hirmu pärast Riiglaste walitsuse alt endid lahti teeksiwad. ja nende9) walitsuse ja ristmise wastu wõtaksiwad. Ja Harilased läksiwad sellelsammal suwel üheksa korda oma wägedega Järwlaste maale, riisusiwad neid puhtaks ja lõiwad mitmed neist maha ja wõtsiwad wangi, et nemad ka Daanlaste preestrigi10) teiste seas haawasiwad, kunni wiimaks suurem jagu neist Daanlaste walitsuse ja ristmise endile walitsesiwad. Nõndasamma wõtsiwad ka Wirulased, kes hakatuses Riiglastest alla oliwad sunnitut, Daanlaste ähwarduse ja hirmu pärast nende sõna ja walitsuse wastu. Selle pärast on pääpiiskop Wiru ja Järwa maale ühe uue piiskopi pühitsenud11), Tallinna piiskopi alla aga Harju maa pannud.
Rootslaste õnnetus Lihulas Lääne maal.
§ 3. Selle wahel tuli Rootsi kuningas Johannes oma herzogi1) ja piiskoppidega, kui tema suure wäe oli kogunud, Rotalia maale ja püüdis mõned maa kohad ja walitsust Eesti maal saada. Ja tema asus enese Lihula kantsi, mis piiskopile Hermannile, Liiwi maa piiskopi wennale paawsti poolest kinnitatut oli2), sest et seesamma maa enne Riiglastest ära oli wõidetut ja usuõpetuse hakatustes juhatatut. Ja Rootslased käisiwad ümber mööda maad, kus nemad rahwa seas õpetasiwad ja ristisiwad, ja kirikuid ehitasiwad, kunni nemad Daanlaste juure Tallinna tuliwad ja nendega kõnelesiwad. Ka Riiglased saatsiwad saadikud nende juure ja ütlesiwad, et need maad nende wägede läbi kristliku usu ikke alla olla heidetut, ja maenitsesiwad neid ka, kawalate Eestlaste sõnu mitte wäga uskuda ja wähäm nende kaitsmise pääle toetada. Kui nüüd seesamma kuningas omad mehed sinna kantsi, see on Lihulasse oli pannud, nõnda ka herzogi Kaarli ja ühe piiskopi3), siis pööris tema tagasi Rootsi maale.
Ja et neil ühe külje pääl Liiwi maa oli ja teise külje pääl Daanlased, siis jäiwad nemad sääl keskel olles ka paganaid wähem kartma. Ja see sündis ühel päewal, kui esimene koidu piire ennast näitas, tuliwad Saarlased mere poolt suure wäega. piirasiwad Rootslased ümber, sõdisiwad nendega ja paniwad tule nende otsa. Ja Rootslased läksiwad wälja nende wastu ja sõdisiwad nendega, aga ei wõinud mitte niisuguse hulga wastu seista; siis langesiwad Rootslased ja saiwad nendest tapetut ja sai ka kants ära wõetud, kus juures herzog langes. Ja ka piiskop sai tule4) ja mõegaga ära tapetut, ja on, kuida meie usume, märtiiride osasaamisele siit ära läinud. Ja pärast seda tuliwad Daanlased, need korjasiwad nende kehad ülesse ja matsiwad neid leinamisega maha. Niisamma on ka Riiglased, kui nemad nende tapmist kuulsiwad mitu päewa pärast leinanud ja õhanud. Neid tapetuid oli aga ligi wiis sada, kellest wähäd põgenemise läbi oliwad pääsnud ja Daanlaste kantsi jõudnud. Kõik teised saiwad mõega teraga maha löödut; nende mälestus olgu õnnistuseks5) ja nende hinged hingagu Kristuse juures!
Piiskop Albert reisib ühteteistkümnet korda ära, ei saa paawsti ega keisri poolest abi, peab Daani kuningalle järele andma.
§ 4. Liiwi maa piiskop läks aga üle mere ja tuli Lüübekisse. Ja et tema Daani kuninga1) tagakiusamisi tääda sai, läks tema omad truu sõprade abiga salaja linnast wälja ja jõudis rutuga Rooma, püha isa, Honoriuse III. juure, kes haleda meelega ja isalikult tema palwid kuulas. Ja Taani kuningas saatis omad saadikud sinna tema wastu, kes mitte wähä Liiwi maa kiriku asju Roomas ei seganud, waid suure ahnusega enestelle kasu saatsiwad2). Ja Liiwi maa piiskop läks säält ära keisri Friedrichi juure, kes sellel ajal hiljalt3) keisriks oli tõstetud, ja otsis tema juurest nõuu ja abi niihästi Daani kuninga, kui ta Wenelaste ja teiste paganate raske tagakiusamiste wastu, sest et Liiwi maa kõikide alla heidetut maakondadega ikka riigi külges seista4). Et aga keisril mitmesuguste ja kõrgete riigi asjadega tegemist oli, on tema piiskopile wäga wähä troosti wõinud anda; sest tema oli tõotanud püha Jerusalemma maale minna ja sellepärast muretsetes, ei annud tema piiskopile mitte abi waid maenitses ja õpetas teda, rahu ja sõbruse kõnet niihästi Daanlastega kui ka Wenelastega pidama, kunni selle uue istanduse pääl hiljemalt üks kindel koda ülesse ehitatut saab5).
Ja et piiskop ühtigi troosti ei saanud, ei püha isa ega ka keisri käest, siis pööris tema tagasi (weel 1220) Saksa maale6) ja näis temal hääde meeste nõuu järele kasulikum olewat, Daani kuninga juure minna, kui et Liiwi maa ristikogudus suure häda sisse lähäks. Sest Daani kuningas keelis Lüübeki rahwast, et nemad mitte laewu ristisõitjatele Liiwi maale minna ei pidand andma, kunni tema piiskopi oma lubamisele oleks sundinud. Sellepärast läks seesama kõrge auuwäärt piiskop wiimaks (1221 Märtsil?) oma wenna, piiskopi Hermanniga7) enne nimetatut Daani kuninga palwele ja on ni hästi Liiwi kui ka Eesti maa tema ülema walitsuse alla annud, aga üksnes nõnda, kui tema nõuukogude ülemad8), nõnda ka tema mehed ja Riiglased kõige Liiwlaste ja Lätlastega selle tarwis oma luba annawad. Ja sellelsammal ajal suri kuningana, Daani kuninga abikaasa lapsewoodis ära9), mis pääle üks ütles10), et see noor ristikogudus, mis sellel ajal selle kuninga ülema walitsuse alla oli antut ja igapääw waimuliku wilja pidi sünnitama, tema walitsuse al ilma kaksipidi mõtlematta suure häda sisse peab minema. Ja seesama on tõt rääkinud, kuida alpool11) selgeks saab.
Hendriku ja Theodorichi missioni tööd Hommiku-Eesti maal. Ebajumala Taara mägis.
§ 5. Selle wahel, kus teised maade walitsuste pärast tülitsesiwad, läks jälle1) Iimera Lätlaste preester Eesti maale ja oli enesega ühe teise preestri, Dietrichi ligi wõtnud, kes sellel ajal hiljalt ammetisse oli jäetud. Ja kui nemad Sakalast läbi oliwad läinud, jõudsiwad nemad Paala juure ja hakkasiwad sellest jõest pääle seda naabris seiswat maad, keda Nurmegunde kutsutakse, püha ristimisega kastma, kus nemad igas suuremas külas paigal seisiwad, rahwast kokku kutsusiwad, ja ewangeeli õpetust neile kuulutasiwad. Nõnda käisiwad nemad seitse päewa aega ümber ja on iga päew kolmsada ehk nelisada meeste- ja naisterahwast ristinud. Selle pääle läksiwad nemad Järwa maale edasi ja on, kui nemad wiimse maa jao sisse wastu Wiru maad jõudsiwad, mis Lõpegunde2) kutsutakse, ja weel mitte ristitut ei olnud, igas suuremas külas püha ristmise salajust pühitsenud, kunni nemad ühe küla juure, mis Kettis3) kutsutakse, jõudsiwad ja sääl niisamma tegiwad, kuhu Daanlased hiljemalt ühe kiriku ehitasiwad, kuida nemad seda ka teistes külades, mis meitest ristitut oliwad, on teinud. Kui nemad wiimaks ühe küla juure saiwad, mida Reinewere4) kutsutakse, siis saatsiwad säält saadikud, teistest küladest rahwast kokku kutsuma. Ja üks talunik, kes nende wanem oli, ütles: „Meie oleme juba kõik ristitud!“ Ja kui nemad küsisiwad, kelle ristmise läbi nemad ristitut olla? wastas tema: „Kui meie Jolgesimi5) külas olime, kus Daanlaste preester oma ristmise sakramentisi tallitas, ristis tema mõned mehed meie seast ja andis meile püha wet6), misga meie oma küladesse tagasi pöörasime; selle weega oleme meie igaüks oma sugukonna, naised ja lapsed kastnud ja ristinud: mis peame endille siis weel tegema? Sest kui meie ükskord ristitut oleme, siis ei wõta meie teid enam wastu.“ Kui preestrid seda kuulsiwad, naeratasiwad nemad natuke selle üle7), puistasiwad tolmu oma jalge päält nende pääle8) ja tõttasiwad teistesse küladesse ja on Wiru maa rajades9) kolm küla ristinud. Sääl oli üks mägi10) ja üks wäga ilus mets, mille sees säält maa rahwa jutu järele Saarlaste suur jumal sündinud olla, keda Taarapita11) kutsutakse, ja sellest kohast olla tema Saare maale lendanud12). Ja teine preester läks sinna ja raijus nende sääl tehtut jumalate kujud ja näod maha, kus juures paganad immeks paniwad, et kedagi werd wälja ei jooksnud, ja uskusiwad preestrite kõnet seda enam.
Kui nüüd seitsme päewa sees see maa ristitut oli, pöörasiwad preestrid ümber ühe teise maa rajadesse, keda Mocha14) kutsutakse, ja kui nemad sääl ühe nädali aega aset pidasiwad, käisiwad nemad sääl külades ümber ja on igapäew ligi kolmsada ehk nelisada meeste- ja naisterahwast ristinud, kuni nemad ka selle maa rajades kõik oliwad äraristinud ja paganate kombed ära kaotanud. Ja kui nemad säält maalt edasi Waiga poole läksiwad, leidsiwad nemad tee pääl mitu küla, kus weel ükski preester ei olnud käinud. Ja kui nemad sääl kõik mehed, naised ja lapsed, oliwad ristinud, läksiwad nemad Wõrtsjärwe poole15) ja jõudsiwad Waigale. Ja et Waiga juba enne seda16) ristitut oli, läksiwad nemad tagasi selle maa sisse, mida Jogentagana17) kutsutakse, ja käisiwad need üksikud külad läbi, kes enne weel ristimata oliwad jäänud, nimelt Igeteweri18), Wetpole19) ja Wasala20) mitme teistega, ja ristisiwad sääl kõik nende mehed, naised ja lapsed. Ja kui nemad sääl ühe nädali aega oliwad wõtnud, ja neis rajades püha ristmise salajuse ära täitnud, pöörasiwad nemad rõõmuga Ema wee21) juure tagasi. Ja kui nemad selle jõe mõlemate külgede pääl niisammuti usu tööd ja ümberpööramise tallitust ristmatate juures oliwad lõpetanut, läksiwad nemad wiimaks Otepäässe tagasi. Ja seda istutatut ja püha ristmise weega kastetut wiinamäge Jumala hooleks jättes, kes sigidust tahab anda22), pöörasiwad nemad tagasi Liiwi maale.
Daanlaste kiusamised Järwa, Wiru ja Lääne maal.
§ 6. Wähä aja pärast läks aga seesamma preester Theodorich jälle Järwa ja Wiru maale oma ristitute juure tagasi ja elas sääl nende juures. Ja kui Daanlased seda kuulsiwad, wõtsiwad nemad teda tema sulasega kinni, riisusiwad nende käest hobused, ja kõik ära, mis neil oli ja saatsiwad neid paljaks riisutut, Liiwi maale tagasi.
Ka wennad1) saatsiwad Riia piiskopi preestri Saalomoni pärast Rootslaste otsasaamist Rotalia maale. Tema sai neist sõbralikult wastuwõetut, ja nemad lubasiwad Riia kirikut alati häämeelega teenida, aga Daanlaste walitsust ega nende ristmist iialgi wastu wõtta. Ja nemad kogusiwad kümnese kõigist oma waldadest sisse, kuida nemad seda enne ikka teinud2) ja saatsiwad seda sellesamma preestri kätte läbi Riiglaste kätte. Ja Daanlased tuliwad ja wõtsiwad kõik tema käest ära ja saatsiwad teda paljaks riisutud Liiwi maale tagasi.
Missioni töö Ugaunias.
Ka läks üks noor rüütliwendade preester Hartwig Ugaunia maale ja elas sääl oma wendade3) juures ja ristis, niipalju kui ta neid4) sääl weel ristimata eest leidis. Niisamma läks ka weel Lätlaste preester5) Ugaunia maale Pihkwa poole Walgatapalwe6), ja on neis wiimseis külades kõigile ristmise saakramenti jaganud ja neile kristliku usku awaldanud. Ja pärast ristmise töö tallitust pööris tema tagasi Liiwi maale.
Kõik Eestimaa saab ristitut.
Sellelsammal ajal on ristmise töö kõige Eesti maa sees tallitatut saanud ja sai kõiges Eesti maa waldades ja maakondades palju rahwast ristitut, nõnda, et mõned preestrid tuhat ja pääle seda, teised wiistuhat, mõned nende seast kümmetuhat ja pääle selle nende tuhandete7) seas on ristinud. Ja ristikogudusel oli rahu ja kõik rahwas kiitis Isandat, kes nii mitme sõa järele wiimaks paganate südame ebajumalate teenistuse poolt oma8) Jumala auustusele pööras, kes on kiidetut igaweste.
§ 7. Sellelsammal ajal oliwad ka Kristlased Jerusalemma maal Damiaata, Egiptuse linna ära wõtnud ja elasiwad sääl sees. Ja Jumala ristikogudusel oli wõit ja rõõm paganate üle kõige maa pääl, ehk meile kül mitte kauaks ajaks.
Saarlased ja teised Eestlased piirawad Talinna kantsi ümber.
Warsi tuliwad järgmisel aastal1) pärast Lihawõte Saarlased suure wäega ja piirasiwad Taanlased Tallinnas ümber ja sõdisiwad nendega neliteistkümme päewa, sütasiwad palju tulesid põlema ja lootsiwad neid seda wiisi alla sundida. Ja Daanlased tuliwad mõnikord kantsist wälja ja sõdisiwad nendega, aga saiwad jälle nendest kantsi tagasi aetut. Ja kui saarlased neli Koged2) mere päält nägiwad tulema, kartsiwad nemad Daani kuningast sõawäega appi jõudma, siis jätsiwad nemad Daanlaste kantsi maha, läksiwad ära oma laewade juure ja pöörasiwad tagasi Saare maale. Ja Daanlased saatsiwad maale ja wõtsiwad Talinna, Harju ja Wiru maa wanemad kinni, ja poosiwad neid kõik ülesse, kes iial Saarlastega nende kantsi ümber piiramas ehk nense kurjas nõuus olnud, ja on teistele kaks ja kolm kord nii suure maksu pääle pannud, kui nemad enne oliwad maksnud ja on palju raskeid kahjutasumisi nende3) käest kätte saanud; selle pärast hakkasiwad Eestlased palju suurema wihaga Daanlasi wihkama ja püüdsiwad kawalate kihutuste ja kurjade nõuudega alati, et nemad neid4) ükskord oma rajadest wälja wõiksiwad ajada. —
§ 1. 1) Annus bisdecimus Antistis atque secundus iam fuit
Et modicum Livonum terra quievit.
2) 2 Kor. 11, 28. — 3) Eesti maal ristmise pärast? Ühenda 21, 1 ja 22, 8. — 4) 19, 4. 7; ka 29, 7 näis Hendrik tema seltsis olewat. — 5) kunni Emajõeni, 19, 4. — 6) Nüüdne Lowlatti küla hommikupool Tartut. — 7) Praeguse Saadjärwe ääres põhjapool Tartut. — 8) Hiembe maakonna kants Lohusu ja Simona kirikute wahekohas. — 9) Pudiwere. — 10) Tabeliin oli juba Gootlandi saarel ristitut 23, 7; aga „nii kui“ tähendab wist: nagu tema ennast enne ristida lasknud, üh. 15, 1; wõi oli tema ennast Riiglastest uueste ristida lasknud? — 11) juba 23, 7. — 12) Ommeti oliwad 6 wanemat 23, 7 Riiglastest ristitut saanud. — 13) 10, 14. Ewes. 4, 5 j. e. Kirjutaja ei pilka siin mitte, waid wabandab waesid Wirulasi, kelle tegemisest Daanlastele midagi õigust ei wõi tulla.
§ 2. 1) Teiste tääduste järele olla need talunikud selle pühitsetut weega ka oma loome kastnud. — 2) Talinnasse. — 3) Waata 23, 10. — 4) mis ilma waewata kätte wõib saada. — 5) wissist Waiga, Mocha, Nurmegunde (waata 28, 9 ja weel teised mida Hendrik kusagil ei nimeta. — 6) Mõega rüütlid waatawad jälle oma kasu pääle (ühenda 16, 1. 8. 17, 6) ja teewad oma teoga (kunni 26, 13) segaduse weel pahemaks. Woldemar sai neid sõbraks, et ta need maad neile andis, mis nemad ommeti teiste Liiwi wägede abi läbi ammugi ära oliwad wõitnud. — 7) 1218 (22, 1) ja 1219 Saksamaal; nüüd Alberti asemik. — 8) Järwlased. — 9) Daanlaste. — 10) eesnimetatut Wolteri? — 11) keda Alberich Ostard nimetab; Witslawi nimetab ta Talinna piiskopiks.
§ 3. 1) See oli Hommikugootlandi herzog Kaarl ja selle 1, 13 nimetatut Birgeri noorem wend; tema oli ka selle wäga noore kuninga wöörmünder, nõnda ka Upsala piiskop Olaus. — 2) Waata 23, 11. — 3) Selle nimi oli niisamma Kaarl, ja oli herzogi Kaarli wenna Magnuse Linköpingi piiskopi ja kuninga kantsleri poeg. — 4) see on wist: selles kantsis, mis ära põletati. — 5) 19, 6. 23, 9. Hendrik räägib 25, 2 neist Rootslastest hoopis teist wiisi.
§ 4. 1) selleaegne Lüübeki walitseja. — 2) et sibi minus modico (modice?) proficiebant = ja enestelle wäga wähäse ahnuse tagasi hoidmisega kasu saatsiwad. — 3) 22 Nowbr. 1220. — 4) Ühenda 10, 17. Kuninga Friedrichi juures oli Albert juba ükskord käinud, 20, 1. — 5) Ühenda Korint. 3, 10 j. n. e. Ewees. 2, 20 j. e. — 6) Keiser oli pärast oma kroonimist Rooma ligidal Itaalia maal. — 7) Ühenda 23, 11 lõpul. — 8) Riia praost ja Düünamünde abt; piiskopil Bernhardil ei wõinud isi mitte nõuukogu (Konwent) olla. — 9) Taani tääduste järel 27. Märtsil. See oli Berengaria, hiljemate kuningate, Eeriku, Aabeli ja Kristohwi ema. — 10) kes see muud oli, kui Hendrik, kui see täädus Liiwi maale tuli? üh. 23, 9. — 11) 26, 3 j. e.
§ 5. 1) Ühenda § 1. — 2) Lõpegund ehk wiimne maa ots wastu Wiru maad. — 3) See koht on wist Järwa maal, kellest 27, 4 ka räägitakse. Järwa Jaani kihelkond kutsuti enne ka Keiting. — 4) Wist praegune Reinewere küla Ambla kihelkonnas. — 5) Ka wist praegune Jalgsama küla põhja pool Järwa Jaani kirikut. 6) Ühenda § 2. — 7) selle imeliku ristmise üle. — 8) Apost. Teg. 13, 51. Matt. 10, 14. — 9) see on päris Wiru maa sees, ühenda § 6. — 10) See on wist Ebawere mägi Weikse Maarja kihelkonnas, kus weel wiimse aastasaea sees mõnesugused wanad jutud kuulda ja ebausu tembud näha oliwad. Praegu kaswab sääl lehepuu mets pääl. Emo mägi Simuna kihelkonnas Liiwi kubermangu piiri lähidal ei wõi see mitte olla. — 11) Kui Saarlaste jumal tuleb ta 30, 4. 5. 6 jälle ette. Üks suur Eestlaste jumal oli Taara wõi Taar, wistist Põhja maa Toor, miks teda mõnes kohas ka Toorapillaks kutsutakse, kelle mälestus weel „toropill“ olla. Taarapita on wist niipalju kui: Taar awita wõi abita. Kas siin juures ka mitte wana Eestlaste teretuse wiis töörahwa juurest mööda minnes; Jumal appi! — ja terwise wastuwõte: awita Jumal! mitte tähte ei lähä? — 12) Kas Saarlased sellest siis teistwiisi rääkisiwad? — 13) ka muidugi Lõpegundes ja Wiru raja äärses maades. — 14) 15, 7; nüüd läksiwad nemad jälle otse lõuna poole. — 15) Tahab Hendrik sellega ütelda, et nemad sinnapoole läksiwad, kus Wõrtsjärw seisab? Aga kui nemad ühe järwe äärse maa sisse läksiwad, siis peab see järw Peipus olema, sest hommikupoolne Wiru maa puutub lõunapoolt wastu Peipsi järwe ja ka praegune Torma ja Lohusuu kihelkond on Peipsi järwe ääres, mis selleaegne Waiga maa oli, kelle kindelkoht Soomelinde ehk praegune Waijatu mõisa koht on olnud. Muidu näis, et Hendrik Peipsi järwe nime järele ei tunnegi. Kus ta praegu on, sääl ei wõi Wõrtsjärwest juttugi olla, — wõi on tema Wõrtsjärw ehk selle koha ligiseisaw Kuremaa järw? — 16) § 1. — 17) Jõetagune; Gruber ütleb: Sogentagana = Sootagune. Sootaga mõis seisab praegu Tartust põhjapool Äksi kihelkonnas ja endise Ugaunia maa põhjapoolse jau sees. Wist on Sakala rahwas selle kohale selle nime annud, sest et see koht Sakalast jõgede ja soode taga seisab. — 18) Praegune Igawere küla Maarja kihelkonnas, Saadjärwest põhjahommiku pool. — 19) Wetepoole wist Wedu mõisa kohas Äksi kihelkonnas. — 20) nüüdne Wasula mõis Wedu mõisast lõunaõhtu pool. — 21) jõe. — 22) 1 Korint. 3, 0 j. e.
§ 6. 1) mitte piiskopi Alberti wennad, waid Riia Doomhärrad. — 2) Ühenda 21, 5. — 3) mõega rüütlite; üh. 26, 7. — 4) paganaid. — 5) meie kroonikus. — 6) Kas see ei ole: Walga taga Põlwe? Wõi on see Peipsi järwe lõunapoolse otsa lääne kaldal seisnud? — 7) Eestlaste seas; waewane tähendus Mika 5, 2. 1 Samuel. 23, 23 pääle. — 8) oma tõsise Jumala. —
§ 7. 1) Juba minnakse siin jälle järgmise aasta sisse, nagu § 4; päätük 25 hakkab alles uute ristisõidu reisidega. 2) 10, 9. — 3) Eestlaste. — 4) Daanlasi.