Liiwi maa kroonika (Jung)/XXVIII
XXVIII. Päätük.
Piiskopi Alberti kakskümneskuues aasta.
Uued sõdimised Tartu kantsi al. Liiwi maa piiskopid Daani kuningaga ühes nõuus. Alberti 13. teekond
§ 1. Nüüd oli pärast piiskopi Alberti ammetisse õnnistamist kakskümneskuues aasta ja weel ei olnud ristikogudusel sõdadest rahu. Kuningas Wiatschko waewas Tartlastega kõiki seda ümberkaudist maad, kelle wastu Lätlased ja Liiwlased sagedaste wähä rahwaga sõdimas käisiwad, aga neile midagi teha ei wõinud. Aga ka rüütli wennad kogusiwad pärast Lihawõtet jälle wäge ja piirasiwad Tartu ümber ja sõdisiwad nendega wiis päewa aega, aga ei wõinud omade weikse hulgaga kantsi mitte ära wõita. Ja nemad riisusiwad maa ümbertringi puhtaks ja pöörasiwad oma riisutut saagiga Liiwi maale tagasi1).
Sellewahel pööras kõrge auuwäärt piiskop Albert paljude ristisõitjate ja kõige oma seltsiga Saksa maalt tagasi, ja temaga tuli ka tema wend, niisamma kõrge auuwäärt piiskop Hermann seie maale, kes juba ammugi Eesti maa piiskopiks oli walitsetut ja pühitsetut. Tema oli Daani kuninga keelmise läbi juba mitu aastat2) omast piiskopi konnast pidand eemal olema; aga kui Daani kuningas Saksi maale Sakslaste läbi3) wangi oli viidut, läks eesnimetatut Riia piiskop oma wennaga kuninga juure, et tema käest selle tarwis luba pidi tooma. Ja see oli kuninga meele pärast, et tema4) Liiwi maale ja Liiwi maalt Eesti maale oma piiskopikonda pidi minema5). Kui need nüüd Riiga oliwad tulnud, saiwad nemad suure rõõmuga Riiglastest wastu wõetut, kui ka kõigist, kes Liiwi maal oliwad, ja kõik rõõmustasiwad endid ja kiitsiwad Jumalat, et wäga palju raskuste ja kurbade sõdade järele kõik terwe Eesti maa jälle kätte oli saadut ja tagasi wõidetut, ilma ühe, see on Tartu kantsita, kelle jumalik kättemaksmine weel tulewa aja pääle jäi.
Eesti maad jagatakse mõlemate piiskoppide ja mõega rüütlite wahel ära.
§ 2. Ja rüütli wennad leppisiwad nendesammade piiskopide ja kiriku meestega kui ka kõikide Riiglastega, selle pääle, et need Eesti maa jaod, mis Riia järel oliwad1), nende wahel ära jaotatut pidiwad saama. Ja nemad andsiwad piiskopile Hermannile Ugaunia, selle järel olewa maadega2), rüütli wennad on aga Sakala omaks jauks liisu läbi3) saanud, ja Riia püha Maarja kirikulle ja Riia piiskopile on nemad Lääne maa seitsme kihelkonnaga4) annud. Ja kui Läänlased kuulsiwad, et nemad Riia kiriku päralt oliwad jäänud, rõõmustasiwad nemad endid wäga ja maksiwad kahe aasta maksud, mis nemad Daanlaste pääle tungimiste pärast maksmata oliwad jätnud, täieste wälja. Ka Ugaunialased oliwad nõndasammuti oma piiskopi Hermanni walitsuse üle rõõmsad, kes Otepää kantsis oliwad5), aga neid keelis kuningas Wiatschko oma Tartlastega, kes Sakalastele ja teistele Eestlastele sääl ümberkaudo langemise kõieks ja suureks kiusajaks oli,
Kuningas Wiatschko Tartus piiratakse ümber.
§ 3. Ja piiskopid oliwad saadikud kuninga juure Tartu saatnud ja nõudsiwad, et tema nende mässajate seltsist ära pidi tulema, kes kantsis oliwad, kes oma ristmise saakramenti oliwad teotanud, kes Jeesuse Kristuse usku ära oliwad wisanud ja endid pagana usu poole tagasi pööranud, kes rüütli wennad, nende oma1) kaaswennad ja walitsejad jaolt ära oliwad tapnud, jaolt wangi pannud ja nõnda oma rajade seest ära ajanud, kes kõik naabrus seiswad maad, kes Jeesuse Kristuse usu osaliseks saiwad, igapäew paljaks oliwad riisunud ja ära häwitanud. Aga kuningas ei tahtnud mitte neist ära lahkuda, sest et Nowgorodlased2) ja Wenelaste kuningad selle kantsi ja ümberseiswad maad temale päriseks olla kinkinud, ja teda Sakslaste pääle tungimiste eest kaitsta lubanud. Ja sinna kantsi oliwad sellesamma kuninga juure kogunud kõik kurjategijad ümberkaudsest maadest ja Sakalast, kes oliwad oma wendade, see on rüütli wendade ja kaupmeeste äraandjad ja tapjad olnud, ja kõikide kurjade nõuude andjad Liiwi maa ristikoguduse wastu. Nende ülem ja walitseja oli seesamma kuningas, kes jo ka kõige kurja wana juur3) Liiwi maal on olnud, kes tõsise rahutooja ja kõikide Kristlaste rahu ära rikunud, sest et tema need truud mehed, kes temale Riiglaste poolest Littawite pääle tungimiste wastu abiks oliwad saadetut, kawalusega ära oli tapnud ja kõige nende waranduse ära riisunud4). Kõik need, sest et nemad oma ülewal nimetatut wäga kindla kantsi pääle lootsiwad, põlgasiwad Kristlaste rahu ja püüdsiwad igapäew Kristlastele kurja teha. Sest tõeste oli see kants kindlam, kui kõik teised kantsid Eesti maal, sest et rüütli wennad seda palju töödega ja kuludega enneseda kindlaks oliwad teinud, ja oma sõariistadega ja ammudega täitnud, mis need wõltsid kõik ära oliwad riisunud. Pääle seda oli ka kuningal Wene küttisi5) hulga kaupa ligi; pääle seda tegiwad nemad ka paterellisi Saarlaste kunsti järele6), kui ka muid sõariistu walmis.
§ 4. Nõnda sai sellel ajal Eesti maa ristikogudus palju sõa waewa tunda; ta oli kui lapse sünnitaja naine, kellel kurbdus ja palju walu on, kunni laps saab sündinud1), kelle sündimist ka wana lendaw madu taga kiusab2), nimelt see Beemot, kes jõe enese sisse neelab ja isi weel mõtleb, et ta Jordanit oma suuga kuiwaks tahab teha3). Niisugusest suurest sõa hädast ei wõinud eesnimetatut ristikogudus milgi muul wiisil ära päästetut saada, sest et ta alles wäga weike ja nõder oli, kui üksnes Liiwi maa ristikoguduse läbi, kes tema tõsine ja esimene ema ikka oma ärawõitmise tööde läbi olnud ja keda tema on sünnitanud4) uuesündimise pesemise läbi uskus Jeesuse Kristuse sisse, ehk kül mitmed emad wõltsilt seda tütart omaks on tahtnud ja walega alati enese poole on kiskunud, kellest üks5) see Wene ema on, aga ikka sigimata ja lapsita6) kes mitte uuesündimise lootuse pärast, uskus Jeesuse Kristuse sisse, waid maksu ja saagi lootuse pärast neid maid enese ikke alla püüab saada.
Sõda Tartu kantsi wastu.
§ 5. Et Liiwi maa ristikogudus oma tütart Eesti maa risti kogudust, keda tema Jeesusele Kristusele sünnitanud, praegusist hädadest ära tahtis päästa, saatis kõrge auuwäärt Riia piiskop sõnumed rüütli wendade, kui ka kiriku meeste, ristisõitjate, kaupmeeste ja Riia kodanikkude juure, ja ka kõikide Liiwlaste ja Lätlaste juure, keda ta kõiki sõasõidule kutsus, kes Liiwi maa kiriku päralt oliwad. Truuiste sõna kuuldes, kogusiwad nemad endid kõik oma wäega Rasti järwe1) juure kokku ja kutsusiwad eneste juure enne nimetatut kõrge auuwäärt Riia piiskopi, oma wenna, niisamma kõrge auuwäärt piiskopi Hermanniga, ja kõige oma meestega, preestritega ja rüütlitega. Ja kui nemad tõotuste ja palwete pühitsuse sääl ära oliwad pidanud, saatsiwad nemad kõige paremad ja wapramad wäe seast ette, et nemad ööd ja päewad2) Ugaunia maalt läbi lähäksiwad ja järeltuleval hommikul ees Tartu kantsi juure jõuaksiwad. Need jagasiwad oma hulga jälle kaheks ja säädsiwad, ühed Tartu kantsi pääle minema, aga teised saatsiwad nemad Wiru maale neid riisuma, kes weel wastased oliwad3); need tõiwad kolme päewa pärast lambaid ja elajaid, ja kõik, mis wäel muidu tarwis oli, hulgal tagasi. Piiskopid tuliwad aga ristisõitjatega ja suure hulgaga järele ja jõudsiwad püha Maarja taewamineku päewal kantsi juure, sest et sellel päewal minewal aastal ka Wiliandi kants ära wõetut sai.
Nõnda katsiwad nemad wäljad telkidega, hakkawad kantsi rahwa wastu sõdima, säewad weiksemaid masinaid ja paterellisi korrale, teewad suure hulga sõariistu walmis, ehitawad ühe warju wärgi wõi puust torni4) aga õiete tugewa, mille nemad suurtest ja wäga pikist puudest kaheksa päewa sees kunstlikult kantsi kõrguseni olimad walmistanud, ajawad sellesamma ligemalle üle kraawi ära ja hakkawad warsti alt maad kaewama. Kaewamise tarwis säetakse pool wäge, kus ööd ja päewad ühed kaewawad ja teised mahalangewat mulda wälja weawad, et siis, kui hommik oli saanud, üks suur jagu kraawi5) walli küljest maha langeb; ja warsi ajawad nemad torni jälle kantsi lähemalle. Selle wahel saadetakse wahelt rääkijad kuninga juure, preestrid ja rüütlid, auusad mehed, teda lubatakse wabalt ära minna, kui ta oma meestega, hobustega ja kõige oma waraga wälja lähäks, kui ta aga selle kantsi ära annaks ja selle ära taganenud rahwa maha jätaks. Aga et kuningas Nowgorodlaste poolt päästmist ootas, siis kinnitas tema kangekaelselt, et tema iialgi kantsist wälja ei lähä.
Sellewahel tuliwad Wenelased ligemalle, kes wäljas maad riisumas oliwad6), see täädus tungib telkidesse ja niikohe on Sakslased walmis, tulewad ja tahawad nende wastu minna, tõttawad wälja ja jätawad teised kantsi ümberpiiramise juure tagasi. Et Wenelased mitte ei tulnud, siis pöörawad nemad jälle tagasi kantsi pääle minema. Ammu noolidega haawawad nemad palju kindluse ülema ääre pääl ja tapawad teisi masinate wiskamise läbi, paterellidega wiskawad nemad tulist rauda wõi tuld kateldega kantsi. Palju hirmu teewad nemad selle läbi kantsi rahwalle, et mõned niisugusid riistu tegiwad, keda siiludeks ja sigadeks7) kutsutakse, teised jälle puid hunnikusse kokku weawad ja teised tuld otsa panewad; ja nemad sõdisiwad selle wiisiga wäga mitu päewa. Nõndasamma ka need, kes kantsis oliwad, tegiwad masinid ja paterellisi Kristlaste masinate wastu, säädsiwad kütid oma wibupüssidega ja ammud teiste noolide wastu. Ja nemad kaewasiwad päewad ja ööd ilma wahetpidamatta, sellepärast jõudis torn ikka kantsi lähemalle. Wäsinutele ei anta sugugi rahu. Päewal sõdiwad nemad, öösete teewad nemad mängu8) ja kisendawad; Liiwlased ja Lätlased, kes oma mõeku kilpidega kokku lööwad9) ja sääl juures kisendawad, Sakslased trummidega, wiledega ja muude mänguriistadega ja Wenelased oma mänguriistadega ja10) kisaga on iga ööse ilma magamatta ülewel.
Nüüd koguwad endid Kristlased jälle kokku ja otsiwad palawa palwega Jumala käest nõuu. Nende seas oli Friedrich, üks päämees, ja Fredehelm, üks sõawäe juhataja, ja üks ristisõitjate walitseja11), auus ja rikkas mees, see ütles: „Ssee kants peab wägise tormiga ära wõetut ja neile kurjategijatele kätte maksetut saama, teiste hirmuks. Nimelt kõikides kantsides, mis Liiwi sõawäest tänini ära on wõidetut, on neile ikka elu ja wabadus jäetut, sellepärast ei ole ka teistel kartust meie eest. Nüüd aga, kes meie mehist kõige esiti ronides kantsi sisse tungib, seda tahame meie suure auuga ülendada ja kõige paremad hobused ja kõige ülema wangi, kes kantsis leida on, temale anda, aga mitte kuningast: selle tahame meie kõige kõrgema puu oksa külge ülesse puua ja üle kõikide ülendada!“ See nõuu oli kõikide meele pärast, kus juures nemad tõotusi tõotasiwad Isandalle ja püha neitsille, ja kui warsi hommikul, kui missa oli pühitsetut, saab sõdima hakatut ja puid kokku weetut, siis on ommeti kõik töö asjata, sellepärast et Jumala kätte maksmise aeg weel mitte ei olnud tulnud. Üheksamal tunnil süütawad Eestlased kantsis suure tule põlema, nemad teewad kindluse walli sisse suure augu, kust nemad tulega täidetud kärrud maha lasewad ja torni pääle juhiwad, kuhu pääle nemad weel suured hunnikud puid wiskawad. Ommeti ajawad tugewad sõariistadega ehitatut Kristlased tule laiali ja kustutasiwad ära, lõhuwad kärrud puruks, kaotawad tuleleekide wõimuse ja kaitsewad tugewa käega oma torni. Selle wahel weawad teised wäe mehed puid kokku ja süütawad silla põlema; nendele jooksewad kõik Wenelased hulgal wärawasse wastu.
§ 6. Aga Johannes Apeldern, üks piiskopi wend1) ja auus rüütel, wõtab tule enese kätte ja hakkab kõige esiti walli mööda ülesse ronima, ja tema sulane Peeter Ogus oli niikohe teiseks tema juures, kus nemad ilma ajawiitmatta redelite pääl otsekohe kindluse juure ülesse läksiwad. Kui teised wäe seas seda nägiwad, jooksiwad nemad kõik ja läksiwad neile julgeste järele; lühidelt üteldut: igaüks tõttas, et ta kõige esiti ülesse2) pidi jõudma, et ta Jeesuse Kristuse ja tema ema Maarja auu ja kiitust pidi ülendama, et ta isi kiitust ja palka pärast seda elu oma töö eest pidi saama, ja tõttas ülesse; (kes kõige esite ülesse oli jõudnud, ei tää mina mitte, Jumal tääb3), ja tema järele läks kõik see suur hulk. Nimelt tõstis igaüks oma seltsimehe üle walli kantsi sisse, ja teise tungisiwad selle augu juurest, kelle läbi kantsi rahwas kärrud tulega wälja oliwad lasknud, sisse, kus esimesed järeltulejatele teed tegiwad, ja mõekade ja odadega Eestlasi tagasi ajasiwad ja kindluse walli päält ära kihutasiwad. Kui nüüd juba palju Sakslasi kantsi sisse oliwad tulnud, tuliwad neile ka Lätlased ja mõned Liiwlased järele. Ja niikohe hakkasiwad nemad rahwast tapma, niihästi mehi kui ka mõningaid naisi, ja ei annud neile mitte armu, kunni nemad juba ligi tuhat aru järele ära oliwad hukanud4). Wenelased aga, kes kõige kauemine wastu oliwad pannud, saiwad wiimaks ära wõidetut ja põgenesiwad ülesse kindluse sisemise ruumi sisse; aga säält saiwad nemad warsi wälja tõmmatut ja kõik kuningaga ühes maha löödut, ja neid oli ligi kaks sada. Muist wäge piirasiwad ka kantsi kõigilt poolt ümberringi sisse ja ei lasknud ühtegi wälja põgeneda; sest kes kantsist maha tuli ja sisimeste käest ära wõis pääseda, see langes nende kätte, kes wäljas oliwad. Kõigist neist meestest, kes kantsis oliwad, jäi üksnes üks ainus elusse; see oli Susdali5) suure kuninga Vasall6), keda tema ülemwalitseja teiste Wenelastega seie kantsi oli saatnud. Selle paniwad rüütli wennad pärast riidesse ja saatsiwad teda ühe hää hobuse seljas Nowgorodi ja Susdali tagasi, et ta seda täädust, mis oli sündinud, oma ülema-walitsejatele pidi kuulutama.
Aga kui nüüd kõik mehed ära oliwad tapetut, hakkas Kristlastel suur rõõmupidu ja mäng pääle, trummidega ja wiledega, ja7) mänguriistadega, sellepärast et nemad kurjategijatele kätte oliwad maksnud, ja kõik ärataganejad, kes Liiwi ja Eesti maalt sinna kokku oliwad kogunud, ära oliwad tapnud. Selle järele wõtsiwad nemad Wenelaste8) sõariistad, riided ja hobused, ja kõige saagi ära, mis kantsi sees oliwad, nõnda ka need üle jäänud naised ja lapsed, süütasiwad kantsi põlema ja pöörasiwad niikohe teisel päewal suure rõõmuga Liiwi maale tagasi, Jumalat selle wõidu eest, mis tema neile kinkinud, kõrges taewas kiites; sest tema on hää, ja tema heldus kestab igaweste9).
Nowgorodlased oliwad aga suure wäega Pihkwasse tulnud ja tahtsiwad10) kantsi Sakslaste ümberpiiramisest ära päästa. Aga kui nemad kuulsiwad, et see kants juba ära oli wõetut ja nende mehed ära tapetut, pöörasiwad nemad suure waluga ja paha meelega oma linna tagasi.
Saarlased lasewad piiskopi wenna Theodorichi lahti; ka teised Eestlased toowad Riiglastele kingitusi ja maksusi.
§ 7. Saarlased oliwad ka piiskopi wenna Theodorichi wangist1) lahti lasknud ja teda Liiwi maale tagasi saatnud. Läänlased tuliwad aga Riiga ja pöörasiwad piiskopi walitsuse alla tagasi, ja maksiwad kahekordse maksu, mis nemad Daanlaste pärast kaks aastat maksmata oliwad jätnud, täieste wälja, tõotasiwad Riia kirikulle alalist truudust ja pöörasiwad kristliku usu poole tagasi. Niisamma tõiwad ka Warbolased maksu ja kingitusi, ja heitsiwad endid kõigis asjus Riiglaste alla; ommeti ei ole Riiglased, kui auusad mehed, midagi kindlat otsust nende üle teinud, ja üksnes aga seitse maa jagu2) Lääne maalt, mis ikka kõige õigusega nende päralt oliwad olnud, ilma kahtluseta jälle wastu wõtnud. Sest Riiglastel ei ole iial Lääne maad pidades õigust puudunud, mida nemad kristliku usule ära oliwad wõitnud ja ristmise, maksu ja pantide läbi ikka omaks pidanud; sest nemad ei ole Vääne maalt iialgi Daani kuningalle pantisi wälja annud. Ka Wirulased ja Järwlased3), kui nemad Tartu kantsi ärawõitmist kuulsiwad, tuliwad Riiga ja tõiwad hobusid ja kingitusi härradelle4).
Tartu piiskopikonna asutus.
§ 8. Piiskop Hermann läks aga omadega Ugaunia maale ja hakkas Otepää kantsi ehitama, ja pani sinna sisse suurtsugu mehed ja auusad rüütlid, nimelt Engelberti, oma õemehe1), von Thysenhuuseni2), ja Theodorichi, oma wenna, ja Helmold von Luneburgi3), ühe targa ja suurtsugu mehe, ja Johann von Doleni4), ja kinkis neile igale ühele ühe maa jao, see on ühe kihelkonna, pruukimiseks5); ka teisi Sakslasi wõttis tema wäga palju sinna kantsi kaasa elama, et nemad niihästi maad, kui ka kantsi wastaste wasta pidiwad kaitsma, ja Eestlasi, oma alamaid, kristliku usku õpetama; Eestlasi aga, kes weelgi truud ei olnud, ei ole nemad mitte eneste juures kantsis elada lubanud. Ka preestrid on seesamma piiskop enese juure Ugaunia maale kutsunud ja neile kirikud pruukimiseks6) kinkinud, kui ka rohkeste wilja ja põldusi ülespidamiseks säädnud. Eestlasi on tema ka kümnese maksu pärast, mis ikka Jumalast on säetut olnud, tarwiliku õpetusega õpetanud, mis nemad eneste pääle wõtsiwad ja seda sellestsaadik iga aasta maksma hakkasiwad. Selle järele on tema ta oma preestritelle ja Vasallidelle tarwilist maksu anda, ja lubamisi7) täita, truuiste käskinud. Ka on tema oma wenna Rotmari8) praustiks säädnud, kelle kätte tema selle koha, kiriku walitsuse9) tarwis, Tartus, andis ja kakskümmendneli küla, kui ka maksusi ja põldusi selle jaoks rohkeste kinnitas; kindla ordu sääduse kanoniikused10), käskis tema, pidiwad sinna ammetisse saama, ja kinnitas, et see tema doomi kirik pidi olema11).
Mõega rüütlid asuwad endid Sakalas sisse.
§ 9. Aga rüütli wennad läksiwad Sakala maale, ja kui Wiliandi kantsi peremehed, hakkasiwad nemad seda õiete kindlaks ehitama, säädsiwad preestrid kirikutesse ja andsiwad neile rohkeste wilja maksusi, kui ka põldusi, ja wõtsiwad Eestlaste käest kümnest sisse. Pääle seda on nemad ka täieste tasumist saanud kõige selle eest, mis nende käest ära wõetut, ja selle kahju eest, mis neile tehtut, niihästi Ugaunias kui ka Sakalas iga asja poolest. Aga ka Waiga jagasiwad nemad ära ja lõiwad ühe poole Ugaunia külgi, aga teise poole Sakala, Nurmegunde ja Mochaga pidasiwad nemad endille.
Ka Wenelased saatsiwad Nowgorodist ja Pihkwast saadikud Riiga ja palusiwad seda, mis rahuks tarwis lähäb. Ja Riiglasid wõtsiwad neid wastu ja tegiwad nendega rahu1) ja andsiwad need maksud, mis neil2) ikka Tolowast saada olnud, neile jälle kätte. Tolowa Lätlased jagas aga Riia piiskop oma3) rüütli wendadega, kellest piiskop kaks jagu eneselle wõttis, ja kolmandama jao rüütli wendadelle jättis.
§ 1. 1) Üks otse niisamma sugune katse tuli 27, 4 ette. — 2) 23, 11. — 3) Schwerini grahw Hendrik wiis teda wangi, kus tema kunni 21. Detsbr. 1225 kinni oli. — 4) piiskop. — 5) Kuningas tänas wist Liiwi mehi sellega, et nemad temale Eesti maal abiks oliwad olnud. Woldemar ei nähta aga ei Lääne, Järwa ega ka Wiru maad weel ära annud olema.
§ 2. 1) Ühenda 26, 13. Seda on tähele panna, et Järwa ja Wiru maad mitte ühes ära ei jagata. — 2) Ühenda § 9. Esiti andis Albert Hermannile, kelle asupaiga, Lihula, Saarlased ära oliwad häwitanud ja kes ka muunde keelduste pärast mere ääres ei wõinud walitseda, — Sakala, Nurmegunde, Mocha, Ugaunia, Sobolitsi ja Waigele maa, kellest Hermann jälle poole, nimelt 3 esimest maakonda ja poole Waigelet mõega rüütlitele andis; ka Alempoi maa, praeguse Suure Jaani kihelkonna koha, saiwad nemad omale. — 3) Hendrik ei räägi siin sellest midagi, et rüütlid oma Eesti maa jagudega niisamma Hermanni alla jäiwad, kuida nemad enne Alberti al seisiwad (6, 6. 11, 3). — 4) kõige Lääne maa. Wana Eesti ja wana Kuura sõna kihelkond ehk kihlakond tähendab niipalju, et ühe maajao mehed käeandmise wõi tõotuse läbi endid oliwad ühendanud, kellel omad wanemad oliwad; sellest on ka meie kirikute kihelkonnad tulnud. Nii kui igal Eesti maakonnal mitu kihelkonda oli, nõnda oli neid ka Lääne maal 7; üh. 28, 7; 29, 7. — 6) Oli siis Hermann ehk ka juba sääl kantsis? ühenda 27, 3. 28, 5. 8.
§ 3. 1) see on Eestlaste. — 2) 27, 5. — 3) 1 Timot. 6, 10. — 4) 11, 9. — 5) Ühenda 20, 7. Need on wibupüssi mehed, waata § 5. 10, 12. 20, 7. — 6) 26, 3 j. e. 8.
§ 4. 1) Johannese 16, 21 järele; ühenda Jeesaias 26, 17. — 1) Joan. Ilm. 12, 4. 13. — 3) Iiob 40, 10. 18. — 4) Ühenda 1 Korint. 4, 15. — 5) Daani ja Rootsi kirikute püüdmistest ei lausuta siin midagi; üh. 25, 2. — 6) kes enesele koguduse liikmid ei teinud; 11, 7.
§ 5. 1) 20, 7. — 2) 11, 5 juure. Siin on wissist niipalju kui „ühe öö ja päewaga“ tahetut öölda, kui 11, 9. — 3) See on 27, 5 j. e. ja 28, 1 järele natuke imelik; üksi need oliwad wastased, kes Wiatschko poole pidiwad hoidma. — 4) 16, 4 juure. — 5) see on sestpidine kraawi külg, mis walli al oli. — 6) Need Wenelased oliwad wissist enne Tartust wälja läinud saaki riisuma; suur Wene abiwägi tuli hiljemalt ainult Pihkwani, waata § 6 lõpul. — 7) weiksed terawa katustega warjud, kelle warjul 30, 4 maad walli al kaewatakse. — 8) muusiku mängu, § 6. 15, 7. — 9) 15, 7. 23, 9. — 10) wenelastel on 22, 3 ka trummid ja wiled. — 11) Oli ta juhataja ja walitseja mõlemad? Ka see, kes seda järgmist juttu räägib, jäeb arusaamata, wist on see see kolmas nimetamatta walitseja (advocatus), nõnda et neid kahte esimest, ehk kül nime pärast nimetatut, muidu möödaminnes tähendatakse. Urk. 3, Juuli kuust tulewad üks Frethehelm von Puoch wõi Poch ja üks Teodorich von Escerde ristisõitjate seas ette, Urk. 62 j. e. sees tuleb weel üks Lutbert von Northorpa, kui ristisõitjate advocatus sinna juure. Ehk on see seesamma advocatus, keda meie kroonikus nimetamatta jätnud. Vide Script. rer. Livonicarum pag. 287 not. e.
§ 6. 1) Selle järele wõib Alberti ja tema teisi wendi Engelberti, Rotmari, Hermanni ja Dietrichi, ka Apelderni nimega tähendada. Et Alberti von Buxhöwden nimetatakse, tuleb alles 15. aastasaeal ette. Ülemal nimetatut Johannes ei pruugi siis mitte Juuli kuu 3 Urkk. sees tähendatud ristisõja Johannes von Bexshovede olla, sest et teda sääl mitte Alberti wenna ei öölda olewat, mis ommeti nende 3 Urkk. sees Rotmariga sünnib. Ka ühe Urk. sees aastast 1202 tulewad juba üks Joh. v. Apelderlo ja üks Joh. v. Beokeshovede, kui 2 meest ette. Kiriku küla Bexhövede ja ka Apeleri koht — mis muidugi Apelderni ja Apelderloga üks on — on kaunis üksteise ligidal, lõunapool Bremerhafeni. — Vide Script. rer. Livonicarum pag. 67—69. not. a. — 2) üle walli kantsi sisse pidi tungima. — 3) 2 Korint. 12, 2 j. e. — 4) weel enne, kui Wenelased maha löödut saiwad. — 5) 37, 3. — 6) walitseja würst teise ülema al. — 7) teiste. — 8) muidugi ka Eestlaste. — 9) Taaw. laul 105, 1. 1 Makab. 4, 24. — 10) Tartu.
§ 7. 1) 26, 3. — 2) § 2. — 3) 27, 4. 6. — 4) ülematele, maawalitsejatele, üh. 16, 4. 29, 3. Hendriku oma ülemad waata 29, 9.
§ 8. 1) wõi naisewenna, Gener — ommeti ei wõinub ta kui katoliki piiskop, mitte naisemees olla. — 2) Wissist on tema nimi endisest Tisenhuuseni külast, Lokkumi kohal Saksa maal. — 3) Lüüneburgi. — 4) Eilard ja Gerlach v. Dolenist waata 15, 1. Ehk oli Gerlach juba Alberti Vasall? Tema wõi Johanni järele on Doleni wõi Daleni loss oma nime saanud, keda pärast Dalholm nimetati. — 5) in feudo, lainu wiisil. Need saiwad tema rüütliteks wõi Vasallideks. Üh. 5, 2. — 6) in beneficio, üh. 11, 7. — 7) Siin on tema wist Eestlasi seda teha käskinud, — aga siis oleks Hendrik pidand ütlema: „truuiste täita käskinud!“ wõi tuletati koguni seda meele, mis 29, 3 ja 5 preestrite ja ülemate käest nõutakse? — 8) Waata § 1. 9, 6. 19, 2. — 9) Conventus. — 10) Canonicos regulares. Need oliwad niisugused mehed, kes kindla ordu sääduse järele endid pidiwad ülewal pidama, — aga üks jagu oli niisugusi preestrid, kes mitte ühte isiäralikku ordu säädust kindlaste ei pidanud; neid nimetati saeculaeres, see on: ilmliseks tehtut. — 11) See kirik oli Peetruselle ja Pauluselle pühitsetut; selle doomi kiriku waremid ja müürisi tunneb igaüks Tartu Doomi mäel. Doomi kirik tähendab niipalju, kui ülema piiskopi pääkirik. — Lihula piiskopi nimet pidas Hermann kunni 1235 aastani ühes.
§ 9. 1) ühenda 27, 6 lõpul? Juba 16. Nowbr. 1224 saadab paawst ühe kutsumise Wene maa Kristlastele, et nemad Liiwi, Seloonia ja Lihula piiskoppisi andidega pidiwad awitama. — 2) Wenelastel, kes ka siin kõige esiti oliwad ristinud, 11, 7. 18, 3; ühenda 20, 5. — 3) Piiskopil Hermannil oliwad jälle isi omad rüütli wennad, kes tema al oliwad.