Liiwi maa kroonika (Jung)/XXIII

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
XXII
Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat
Läti Hendrik, tõlkinud Jaan Jung
XXIV

XXIII. Päätük.

Piiskopi Alberti kakskümnesüks aasta.

Sõalik aasta. Saksen-Anhalti herzog tuleb mõnede teistega Liiwi maale.

§ 1. Kakskümnesüks aasta piiskopil kätte jo tuli,
Liiwimaal sõda ja waen weel mässamas oli,1)

Sest sellel aastal tuli palju sõasõitusi ette ja sai sõda uuendatut.

Kui nüüd eesnimetatut piiskop Saksa maalt tagasi pööris, tuliwad temaga palju ja auusaid ristisõitjad ühes, kelle seas esimene neist Saksen Anhalti herzog Albert2) oli, siis Rudolph von Stotle3), üks Burggrahw, üks teine noor Grahw ja palju teisi, kes walmis oliwad ristikogudust kaitsma ja seisma Isanda koja ees sõdimise päewal.


Daani Kuninga wõit Lindanise juures. Eestimaa piiskopi Theodorichi surm, Witslaw tema järgmine.

§ 2. Sellelsamal ajal tõusis ka Daani kuningas Woldemar II. suure wäega ülesse, ja temaga ühes tuliwad Lundi koguduse kõrge auuwäärt peapiiskop Andreas, ja piiskop Nikolaus1) ja üks kolmas piiskop, kes kuninga kantsler oli;2) ka oli nende seltsis Eesti maa piiskop Theodorich kes enne Riias sisse õnnistatud3) aga nüüd Liiwi maa kiriku paganate hirmsa mässamise pärast maha oli jätnud ja kuninga poole hoidis4), ja ka Witslaw 5) Slaawlaste würst omadega. Need kõik tuliwad oma wäega Tallinna rannas maale ja asusiwad endid Lindanise6), mis enne Tallinlaste kants oli olnud, kus nemad wana kantsi maha kiskusiwad ja uut asemele ehitama hakasiwad. Ja Tallinlased ja Harilased kogusiwad suure wäe nende wastu kokku, ja saatsiwad omad wanemad kuninga juure kawalate rahuliste sõnadega. Ja kuningas uskus neid, sest et ta nende kawalust ei tunnud, ja andis neile kingitusi; siis saiwad nemad piiskoppidest ristitut ja neid saadeti rõõmuga kodu. Kui nemad nüüd omade juure tagasi oliwad tulnud, on nemad kolme päewa pärast õhtul, kui söömaaeg mööda oli, kõige oma wäega tulnud, ja langesiwad wiies kohas Daanlaste pääle, ja sõdisiwad ilma ootamata nendega. Ja mõned nende seast arwasiwad, et kuningas sääl telkis pidi olema, mis kõrge auuwäärt Eesti maa piiskopi Dietrichi päralt oli, tungisiwad tema juure sisse ja lõiwad teda maha.7) Ja teised ajasiwad teisi taga ja tapsiwad mitmed neist ära. Härra Witslaw seisis aga oma Slaawlastega orus, mis mäest alla minnes mere pool on.8) Ja kui tema neid nägi tulewat, läks tema neile warsi wastu ja sõdis nendega, lõi neid põgenema ja ajas neid taga, tee pääl maha lüües ja surmates. Kui aga teised Eestlased, kes Daanlasi taga ajasiwad, nende põgenemist nägiwad kes Slaawlastega sõdisiwad jäiwad nemad nõndasammuti seisma ja jätsiwad Daanlaste tagaajamise järele. Ja Daanlased kogusiwad endid kõik korraga kokku, niihästi kuningas kui ka mõned Sakslased, kes nende juures oliwad ja läksiwad Eestlastele wastu, kus nad nendega wapraste sõdisiwad, nõnda et Eestlased nende eest põgenema hakasiwad. Ja kui kõik nende hulk põgenema oli aetut, läksiwad neile Taanlased Sakslaste ja Slaawlastega järele ja tapsiwad neid enam kui tuhat meest ära; kes üle jäiwad, need põgenesiwad. Ja kuningas ja piiskopid andsiwad Jumalale tänu selle wõidu eest, mis neile paganate üle Jumalast oli kingitut.9) Ja enne nimetatut piiskopi Theodorichi asemele säädsiwad nemad tema10) kaplani11) Witslawi jälle piiskopiks. Ja kui kants walmis oli ja inimesed sisse pandut oliwad, läks kuningas Daani maale tagasi. Aga piiskopid jäiwad kõik kuninga meestega sinna, kes kõige selle aasta läbi Tallinlastega on sõdinud, kunni nemad wiimaks ristmise sakramendi wastu wõtsiwad.


Semgallid heidawad Kristliku walitsuse alla.

§ 3. Kui piiskop oma ristisõitjadega Liiwi maale tagasi oli tulnud, tuliwad tema juure Mesote1) Semgallid ja palusiwad abi Littawite wastu. Ja piiskop ütles: „Kui teie endid ristida lasta ja kristlikuid säädusi wastu wõtta tahate, siis tahame meie kõike abi anda ja teid oma wennaliku osasamise sisse ülesse wõtta. Ja nemad ütlesiwad: Meie ei julge endid kül mitte teiste Semgallide ja Littawite rahutuma oleku pärast ristida lasta, olgu siis, et sa omad mehed meie juure meie kantsi saadad, meid nende pääle tükkimise eest kaitsma; need wõiwad siis meie juure jääda ja meile niihästi ristmise sakramenti jagada, kui ka Kristlaste säädusi õpetada.“ Ja see nõuu oli piiskopi ja kõikide Riiglaste meele pärast, siis saatis tema omad saadikud nendega ühes, et nad nende käest ka luba pidiwad tooma, kes kodus oliwad. Ja nemad tuliwad uueste ja sagedaste, ja nõudsiwad sedasama. Sääl tõusis piiskop wiimaks Sakseni herzogi ja mõnede teiste ristisõitjatega, kui ka püha Maarja praostiga ja oma meestega ülesse ja läks Semgallia maale, asus enese rahulikult nende Mesote kantsi kõrwa ja kutsus enese juurde selle maa Semgallid. Need tuliwad, nõnda kui nemad lubanud oliwad. truuiste sõnakuuldes kõik kokku, wõtsiwad ewangeliumi õpetuse wastu ja lasksiwad endid ristida ligi kolmsada meest, ilma nende naisi ja lapsi arwamata. Ja suur rõõm oli nende ümberpööramise pärast. Selle järele pani piiskop nende palwe pääle omad mehed mõnede ristisõitjatega nende juure Mesote kantsi, aga teised saatis tema laewa pääle. et nemad Riiast seie pidiwad tooma, mis tarwis oli. Tema isi pööris aga herzogiga ja teistega tagasi Riiga.


Terwete Vesthardi waenlus; Seegehardi märtiiri surm. Mesote Semgallid langewad tagasi.

§ 4. Kui nüüd Vesthard1), teiste Semgallide wanem naabrus seiawal maal, mia Terwete2) kutsutakse, kuulis et teised Mesotes ümber oliwad pöörnud, kogus tema kõigist omast rajadest wäge kokku, rikkus rahu3) ja tuli kantsi alla, kus tema Sakslastega terwe päewa otsa sõdis. Ja nemad wedasiwad puid kokku hunnikusse ja paniwad põlema, ommeti ilma, et nad kantsi kätte oleksiwad sanud, ja sõdisiwad wäga wapraste. Ja sääl sai Vesthardi õepoeg ühe nooli läbi surmatut. Seda nähes sai tema kurwaks ja pööris enese kohe oma wäega kantsi alt ära. Ja kui ta kuulis, et teised Sakslased, laewaga Missi4) jõe pääl tulemas olla, läks ta neile rutuga wastu, ja kui tema ühe koha pääl nendega kokku puutus, kus jõgi madal oli, wõttis tema neist kolmkümmend meest ehk mõned pääle seda, kinni ja tappis neid ära, teised tuliwad põgenedes Riiga tagasi. Nende seas5) oli üks Zisterzieni ordu preester, Seegehard, kes Dünamündest enne nimetatud kantsi, piiskopi Bernhardi teenistusse oli saadetut, kelle piiskopikonnaks see koht oli saanud6). Kui tema nüüd kaldal istus ja nägi paganaid tulema, pani tema Koogeli7) käise oma pää pääle ja ootas neid metslasi paganaid. Ja kuna tema oma waimu Isanda kätte andis, sai tema teistega maha löödut, kelle hinged ilma kaksipidi mõtlemata Kristuse juures märtiiride seltsis endid rõõmustama sawad, sest et nende tallitus püha oli, ja et nemad paganate ristmise juure oliwad kutsutut, Issanda wiinamäge istutama, keda nemad oma werega on istutanud, ja sellepärast on nende hinged taewas pühade hulka arwatut.8)

Kui nüüd Sakslased, kes kantsis oliwad, omade surmamist kuulsiwad, ja neil seda mitte ei olnud, mis neil aasta pääle tarwis oli, sääl juures ka Semgallide, Littawite ja Kuurlaste rahutumat olekut, mis neil kristliku nime wastu oli, järele arwasiwad, siis tõusiwad nemad kõikide omadega ülesse, jätsiwad kantsi maha ja läksiwad ära Riiga. Need Semgallid aga, kes juba ristitut oliwad, langesiwad tagasi ja on, ilma wastu wõetut saakramentide pääle mõtlemata, teiste Semgallidega endid ühendanud ja nendega kui ka Littawilastega Riiglaste, Liiwlaste ja kõikide Kristlaste wastu endid wandunud ja ühte heitnud. Ja nemad kogusiwad endid kõik, niihästi need, kes weel paganad, kui ka need, kes ristitud oliwad, oma kantsi kokku, kaewasiwad9) sääl juures ja ehitasiwad selle kindluse walli hästi tugewaks. Ka läksiwad nemad ühe sõasõiduga Holmi Liiwlaste pääle ja hakkasiwad neid maha lööma ja riisuma. Liiwlased tungisiwad aga nõndasammuti nende rajade sisse ja tegiwad neile nisamma sugust kurja.

Ja kui piiskop ja Sakseni hertsog Albert omade surmamist ja kõiki seda kurja kuulsiwad, mis Semgallid tegiwad, siis saatsiwad nemad Liiwlaste ja Lätlaste juure, ja käskisiwad neid walmis olla, et kui Issand ükskord hää reisi peaks andma, siis jälle paganatele kätte maksta.10)


Lätlased ja Pihkwalased käiwad ükstõisi wastastikku riisumas.

§ 5. Selle wahel läksiwad Kokenhuusi Lättlased ja ka mõned teised rüütli wendade Lätlased1), Meluke ja Warigribe, kõige selle kurja pärast, mis Pihkwa ja Nowgorodi Wenelased minewal aastal Liiwimaal oliwad teinud, Wenemaale kus nemad külad paljaks riisusiwad ja mehed ära tapsiwad, naised wangi wõtsiwad ja kõige maa Pihkwa ümber ära häwitasiwad, ja kui need tagasi tuliwad, läksiwad teised sinna ja tegiwad niisamma sugust kurja, ja tõiwad igakord palju saaki kodu. Ja nemad jätsiwad omad adrad maha ja elasiwad Wenelaste maa sees, waritsesiwad neid wäljade pääl ja metsades ja külades, püüdsiwad neid kinni ja surmasiwad, ja ei jätnud neil kusagil rahu, ja wõtsiwad nende hobused, elajad ja naised ära.

Aga Pihkwa Wenelased kogusiwad wastu sügiset wäe kokku ja tuliwad Lätlaste maale, kus nemad nende külad puhtaks riisusiwad, ja Meluke ja Warigibe rajadesse aset pidama jäiwad, sääl häwitasiwad nemad kõik ära2), mis neil oli, põletasiwad wilja põllult3) ja ei jätnud kedagi kurja tegemata, mis nemad aga teha wõisiwad.


Järwlased heidetakse uueste alla.

Ja Wönnu rüütlite ordumeister4) saatis kõikidelle Lätlastele käsu, et nemad pidiwad tulema ja Wenelased maa seest wälja ajama. Aga et Wenelased ära läksiwad, näis see Lätlastel, et Wenelaste tagaajamine neile wähä kasu pidi tooma. Ja nemad pöörasiwad oma wäe Sakalasse.

§ 6. Ja kui nemad Sakalased enestega ligi oliwad wõtnud, läksiwad nemad üle Paala1), tungisiwad Järwa maa sisse2) ja lõiwad seda maad suure nuhtlusega3), kus nemad mehed ära tapsiwad, naised wangi wõtsiwad, hobusid, elajaid ja saaki hulga kaupa riisusiwad, üteldes, et nemad4) Daanlaste wastu Talinlastele appi olla läinud. Siis tuliwad rüütlite Ordumeistri Rudolhwi juure kõige selle Järwa maa wanemad ja ütlesiwad, nemad olla Riiglaste rahu juba ammugi grahwi Alberti ees wastu wõtnud5), selle juure tahta nemad ka nende ristmist wastu wõtta ja palusiwad teda, et tema oma wäega nende rajadest ära peaks minema. Ja Rudolhw wõttis nende pojad pandiks, sest et ta nendega rahu uuendas, ja nemad lubasiwad kõik kohused, mis nemad enne nende käest wastu oliwad wõtnud, kui ka usku ja6) Kristlaste säädusi edespidi pidada. Ka andsiwad nemad rüütli wendadelle nõuu, et nemad warsi jälle oma wäega pidiwad tulema ja nendega Wiru maale minema, et nemad ristiusu iket ka nende maade sisse wiiksiwad. Ja nemad lubasiwad seda neile ja pöörasiwad kõige oma saagiga tagasi Liiwi maale.


Sõasõit Wirulaste wastu.

§ 7. Pärast Järwa sõasõitu kutsusiwad Wõnnu rüütli wennad eneste juure piiskopi mehed, kantsi walitseja Gerhardi1) kõikide Liiwlastega ja Lätlastega ja selle noore grahwi2) piiskopi perest, teiste Riiglastega, ja läksiwad Sakalasse, wõtsiwad enestega Sakalased ja ka Ugaunialased ja tõttasiwad edasi3) Järwa maale, walitsesiwad endille Järwlaste hulgast teejuhid ja tungisiwad kõige öö läbi Wiru maale sisse, mis üks sigitaw ja wäga ilus maa, kena, tasase põldudega on; sinna tuliwad Järwlased neile järele, niihästi ratsa kui jala rahwas. Ja Wirulased ei olnud mitte kuulnud, et Liiwi maa wägi tulemas oli; sellepärast oliwad nemad kõik omas külades ja majades. Ja kui hommik oli saanud, laotasiwad nemad omad wäed kõige maa sisse laiali ja andsiwad mõne koha Järwlastele, mõne Ugaunialastele4) ja mõne teise Liiwlastele ja Lätlastele ära riisuda. Ja nemad leidsiwad kõige rahwa terwe Wiru maa sees omas külades ja lõiwad neid suuremast wähämast saadik maha ja ei annud neile mitte armu, niipalju kui nemad neid meesterahwa soust eest leidsiwad, ja wõtsiwad naised ja lapsed wangi, ajasiwad hobused ja elajad hulgal kokku ja saiwad palju saaki. Ja Sakslased säädsiwad oma kogupaiga ühe suure küla sisse, keda Turmeks5) kutsuti, aga Liiwlased ja Lätlased walitsesiwad oma Maja6) Awispäässe7), Sakalased laagerdasiwad endid Tallinna maa8) sees, Järwlased puhkasiwad oma rajade9) sees ja Ugaunialased riisusiwad oma lähemat10) maad, keda Pudiwiru11) hüütakse ja jäiwad sinna aset pidama. Ja kui nemad wäga raskeste wiis päewa aega kõiki seda maad oliwad löönud, ja mitu tuhat inimest tapnud, tuliwad wiimaks nende maade wanemad, kes põgenemise läbi ära oliwad pääsnud meie juure ja palusiwad haledaste rahu. Ja Rudolhw, rüütli wendade ordumeister ütles: „Tunnete teie enestel siis weel rahu tarwis olewat, kes teie meie rahu oma sõdade läbi sagedaste rikunud olete? Aga rahu ei saa teile mitte antama, ilma õige rahutooja rahuta, kes mõlemad üheks on teinud12), kes maapäälist taewasega on ühendanud ja rahuks ette toonud, kes taewast on maha tulnud kui rahwastest ihkatut kuningas13), nende ootus ja õnnistegija kes oma jüngrittele käsku andis ja ütles: Minge kõige maailma ja õpetage kõiki rahwast ja ristige neid Jumala Isa, Poja ja Püha waimu nimel14). Kui teie nõnda endid tahate ristida lasta ja sedasamma ühte Kristlaste Jumalat meiega auustada, siis tahame meie seda rahu, keda tema meile annud ja keda tema lahkudes oma auustajatele on jätnud15), teile anda ja teid alale oma wennaliku osasaamise sisse wastu wõtta.“ Ja see sõna oli nende meele pärast, ja niikohe lubasiwad nemad kõik ristiusu kohused Riiglaste ristmisega truiste wastu wõtta.

Nende hulgas oli aga Tabeliin, kes enne seda meite omakstest Gootlandis oli ristitut16), ja Küriawan üks teine, kes palus et meie seda hääd Jumalat temale peaksime andma ja ütles, et temal tänini üks kuri jumal olla olnud. Seesamma inimene oli selle ajani kõigis omas tegemistes wäga õnnetu olnud; aga kui tema meitest oli ristitut saanud, sai tema wäga õnnelikuks inimeseks, kuida tema pärast seda meile on tunnistanud, sest kõik kordaminek tuli temale ristmisega ühes. Tema tungiwa palwe, pääle oleme meie temale sääl seda armulist Jumalat lubanud, kes temale ajalikku tarwitust rohkeste siin elus saab andma ja tulewas ilmas igawest elu.17) Ja tema uskus meid, ja niikohe katsusime meie tema usutundmist läbi18), ja Rudolhw, rüütli ordumeister, seisis tema juures waderiks. Ja kui meie teda nüüd püha õliga salwima pidime, sündis meie wäe seas suur kisendamine ja kokkujooksmine kõikede teede pääl: nad jooksiwad kõik oma sõariistade juure ja karjusiwad, et üksi suur paganate malewa19) meie wastu tulla. Selle pärast wiskasime meie warsi püha Krisma20) ja muud saakramendid21) enestest ära, jooksime kilbi ja mõega teenistusse ja tõttasime wäljale, kus meie omad hulgad oma wastase wasta korrale säädsime ja Wiru maa wanemad meie juures seisiwad. Ja meie poole tuliwad nüüd suurtes hulkades need keda meie waenlasiks pidasime, aga need oliwad Sakalased, meie kaaswennad, kes kõige oma saagiga meie juure tagasi tuliwad. Sellepärast pöörasime meie ümber, tallitasime ristmise täieste ära, aga jätsime teiste ristmise oma aja pääle. Ja rahu sai neile antut, ja kui meie pantisi olime saanud kõigest wiiest Weru maakonnast22), pöörasime meie kõige wangide ja saagiga Liiwi maale tagasi, Jumalalle paganate põõramise eest tänu andes. Siis tuliwad wiis wanemat23) wiiest Wiru maakonnast oma kingitustega Riiga, need wõtsiwad püha ristmise wastu24) ja andsiwad endid ja ka kõige Wiru maa püha Maarja ja Liiwi maa kiriku alla. Ja kui nemad rahu oliwad kinnitanud, põõrasiwad nemad rõõmaga tagasi Wiru maale.


Suur sõasõit Semgallide wasta Mesotes.

§ 8. Pärast Isanda sündimise püha tuliwad Liiwi maa kiriku vanemad kokku ja kuulutasiwad soasõidu selle taganenud rahwa wastu, kes ennast Mesotes1) kokku oli kogunud, ega nemad saiwad wihmaste lõunatuulte läbi tagasi hoitut. Sellepärast kogusiwad nemad, kui püha neitsi puhastamise päew oli pühitsetut, endid uueste kokku ja kutsusiwad suure wäe Liiwi ja Läti maalt. Nendega kõige esimene on kõrge auuwäärt Liiwi maa piiskop2) Sakseni herzogiga ja kõikide ristisõitjatega, ja rüütlite ordumeister oma wendadega. Ja neljatuhande Sakslasega ja teise neljatuhande Liiwlasega ja Lätlasega läksiwad nemad edasi Holme, wiisiwad enestega ühe suure masina ja ühe teise wähäma ja muud riistad kantsi ümberpiiramise tarwis. Ja kui nemad kõige öö läbi oliwad edasi läinud ja Missa3) jõe ääres oma wäe korrale säädnud, läksiwad nemad edast kantsi poole ja wõtsiwad selle küla ära, mis sääl juures ümberringi seisis ja saiwad saaki, siis piirasiwad nemad kantsi ümber ja tungisiwad selle pääle kuus päewa. Mõned neist ehitawad warju torni, teised säewad paterellisi ülesse, teised sõdiwad ammudega, teised ehitawad siili4) ja hakkawad5) alt walli õõneks kaewama; teised täidawad kokku weetut puudega kraawi, kuhu pääle warju torn aetakse, kelle al teised jälle kaewawad. Palju Semgallisi saawad kantsis kiwi wiskamiste läbi wigastatut, palju noolide läbi haawatut ja palju Liiwlaste ja Lätlaste odade läbi warju torni seest surmatut. Wastupanejate hulk ei jäta weel mitte järele wastu sõdimast. Wiimaks säetakse suurem masin ülesse ja wisatakse kantsi sisse suuri kiwe, ja kui nemad nende6) suurust kantsis näewad, langeb suur hirm nende pääle. Herzog säeb isi masinat. Ta laseb esimese kiwi ära, misga tema kantsi ärkri7) ja mehed sääl sees ära purustab. Ta laseb teise ära, misga tema kindlase plangid kõige puuwärgiga maha wirutab. Ta laseb kolmandama ära, kellega ta kolm suurt kindluse puud8) läbi puurib ja rusuks teeb, inimesed wigastab ja maha lööb. Seda nähes põgenewad need, kes kantsis, walli päält ära ja püüawad kindlamasse warju paiku saada. Aga et neil kedagi warjupaika ei ole, siis paluwad nemad armu ja õhkawad, et nemad piiskopi juure maha tohiksiwad tulla. Neile antakse rahu ja lubatakse tee lahti; maha tulewad Maade ja Gaide teistega9). Nendele ööldakse, nad peawad kantsi ära andma ja kõik mis sääl sees on, et nad isi elusse jääksiwad. See otsus ei ole paganatele mitte mele järele; nemad pöörawad kantsi tagasi ja taplus lähäb suuremaks kui endine. Kõiki ümberpiiramise nõuusid ja riistu hakatakse jälle pruukima, rüütlid panewad raud riided selga, herzogiga ühes lähäwad nemad walli pääle, püüawad walli ülemat äärt kätte saada, aga nemad saawad siiski neist poolsurnud inimestest tagasi aetut, kes kantsis oliwad. Selle järele saab palju puid hunnikusse kantut, tuli otsa pandut ja neile wõltsidelle kõige wiisi pääl waewa tehtut, kunni nemad wiimaks wäsimuse pärast järgmisel homikul endid alla heidawad ja üksteise järel kantsi walli päält maha tulewad, meie wäe alla endid annawad ja oma kaela painutawad. Wastu lõunat, kui mahatulijaid juba ligi kakssada oli, waata, sääl tuleb Vesthard äkitselt oma Semgallide ja Littawitega, ühe suure hulgaga, kes metsadest wälja wahtisiwad, ja tahtsiwad meie10) pääle tulla. Ja nii kohe säädsime meie omad hulgad nende wastu ja jätsime jala wäe kantsi juure. Ja mõned rumalad meie seast, kelle hulk otsata on11), tulewad ja wõtawad need wanemad, kes kantsist maha oliwad tulnud, kinni, ja lööwad neid maha üle saea, ilma ülemate teadmata, kes paganate wastu wälja sõdima oliwad läinud. Viiwald aga, üks wanem Ascheradist12), astus waenlaste ligemale ja hüüdis nende poole, et nemad Sakslastega wälja sõdima tuleksiwad. Ommeti ütlesiwad nemad:13) „Meie oleme Semgallide käest selle palga saanud, et meie teie wäge nägema tuleksime14). Nüüd aga, et meie teie wäge näinud oleme, pöörame meie tagasi omale maale, sest et meie teiega tehtut rahu15) mitte ei tahtnud rikkuda.“

Ja pärast Littawite äraminekut lähäwad Sakslased tagasi kantsi juure, ja leiawad wanemad maha löödut. Kui need, kes kantsi järele oliwad jäänud, nägiwad, et nende omaksed kantsi ette maha oliwad löödut, ei julge nemad mitte enam wälja tulla, sedasamma kartes. Uus sõdimine tõuseb. Noolid lennawad ja Liiwlaste ja Lätlaste odad tapawad palju neist warju torni seest. Tuled saawad põlema süüdatut, ja alt õõneks kaewatut wall langeb juba kindluse wärgiga maa pääle maha. Kui teised seda nägiwad, et neil kedagi warju enam loota ei olnud, palusiwad nemad kõige öö läbi haledaste, mil wiisil neile seda rahu kinnitatakse, et nemad kantsist wälja tulla tohiksiwad ja elusse jääda wõiksiwad. Siis halastas piiskop herzoogiga ja oma hulkadega nende pääle ja saatis neile püha risti16) tähe kantsi. Ja nemad uskusiwad neid ja lubasiwad et nemad püha ristmise saakramenti edespidi iial ei taha teotada, ja tuliwad kantsist maha oma naiste ja lastega, ja läksiwad ära oma küladesse. Siis läks wägi ülesse kantsi, riisus kõik raha ja waranduse, kui ka hobused ja elajad, ja Liiwlased ja Lätlased ei jätnud sinna midagi järele, waid wõtsiwad kõik ära. Ja pärast kantsi põlema süütamist pöörasiwad nemad kõige riisutud saagiga Liiwi maale tagasi, Jumalale tänu andes selle kätte tasumise eest, mis selle wõltsi rahwale sündinud, kes, oma sõna unustades, Kristuse usu ära on wisanud, ristmise armu naernud ja ilma kartmatta paganate kombetega ennast jälle roojastanud.


Sõasõit Harilaste wastu; Saarlased leitakse Järwa maal Kareda juures.

§ 9. Kui Riiglased piiskopiga ja Sakseni herzogiga Semgalliast tagasi oliwad tulnud, tuletasiwad nemad jälle kõiki seda kurja meele, mis Harilased ja Saarlased1) sagedaste Liiwi maa ristikogudusele oliwad teinud, ja kui nemad kaks nädalit oliwad puhanud, niihästi nemad isi, kui ka nende hobused, kogusiwad nemad jälle suure wäe Liiwlasi, Lätlasi ja Sakslasi kokku, ja nendega oli Sakseni herzog Albert nende wanem, ja ordumeister Volkiin oma wendade mõõga rüütlitega ja Theodorich2), piiskopi wend, muunde ristikoguduse meestega. Ja nemad tuliwad ühes Sakala ligi, kus wäe nõupidamise ja palwete koht3) oli, ja kui nemad sääl missa oliwad pühitsenud, läksiwad nemad edasi Paala4) poole, kutsusiwad sääl eneste juure Sakalased ja Ugaunialased, kui ka Järwlased ja walitsesiwad endile teejuhid nende seast. Ja nemad jagasiwad kõige oma wäe kolme hulka, ja kui liisk oli heidetut, saiwad Liiwlased pahema käe tee, aga Eestlased saiwad parema käe tee liisu läbi, Sakslased aga wõtsiwad Lätlastega harilikul wiisil5) keskmise tee enese kätte.

Siis tõusime meie6) hommiku enne päewa tõusu ülesse ja läksime keskmise tee pääl edasi Nurmegunda, ja kui päike ülesse oli tõusnud7), tõuseb meie silma ees palju suitsu ja tuld Järwa maal ülesse. Järwlased oliwad aga Liiwi maa kiriku poolest juba sagedaste alla sunnitut saanud ja nende pojad oliwad Liiwi maal pandiks; kus juures nemad endid walmis näidanud8), niihästi iga aastast kümnest maksma, kui ka ristmist wastu wõtma. Sellepärast kogunud Saarlased suure wäe kokku ja nõudnud liisu läbi oma jumalate tahtmist tääda, kas nemad Daanlastega Talinnas pidiwad sõdima ehk Järwa maa sisse tungima, ja liisk langes Järwlaste pääle. Ja Jumal saatis neid sellelsammal päewal, millal meie tulime. Sääl laotasiwad nemad oma wäe sellesammal hommikul kõikide külade pääle laiali, keda nemad puhtaks riisusiwad ja põlema süütasiwad. Nende tuld ja suitsu nägiwad mõned meie seast9), nimelt herzog Albert oma rüütlitega ja ordumeister Volkiin oma wendadega, ja nemad paniwad omad raud riided10) selga ja tõttasiwad Järwa maa sisse wastaste wastu. Ja et nemad kõik külad põlema süüdatut ja paljaks riisutut leidsiwad, ruttasiwad nemad weel enam neile järele, kus neile mõned Järwlased wastu tuliwad, kes põgenemise läbi waenlase eest ära oliwad pääsnud; need tõiwad igaüks selle tääduse, üteldes: „Saarlased lõiwad meie maad wäga suure nuhtlusega ja mina olen üksi ära pääsnud, seda kõike kuulutama“11).

Kui meie nüüd kristliku nime wastastest olime kuulnud, oleme meie nende pääle tormanud ja oleme pärast üheksamat tundi12) neli neist, kes ühte küla põlema süütasiwad, kinni wõtnud. Kui meie need olime mahalöönud ja hobused ära wõtnud, sõitsime13) meie ruttu üksteise järele edasi, nõnda ka Lätlased, kes kergemad oliwad neid tagaajama ja läksime selle küla juure, keda Karedaks14) kutsutakse, kus nende Maja ja kogupaik15) oli. Ja kui meie sinna jõudsime, nägime meie neid hulga kaupa äkitselt meie wastu wäljale sõdima tulewat. Ja suure häälega kisendades ja kilpide pihta lüües tuliwad nemad meie poole, ja kes külasse maha oliwad jäänud, tuliwad ka teiste järele. Ja kui nemad meie weikest hulka nägiwad, jooksiwad nemad ja wiskasiwad omad odad meie pääle. Niisammuti karjusiwad ka Lätlased ja need, kes meiega oliwad16), kes kõige enne tulnud ja keda siiski wäga wähä oli, need jooksiwad nõndasamma nende pääle ja wiskasiwad neid oma odadega. Meie tee oli aga külmanud lume pärast kitsas ja pidime üksteise järele kõndima, sellepärast ei olnud Sakslased, kes eemalt selja takka tuliwad, weel mitte meie juure jõudnud, mis läbi meil esimestel nende ajawiidus raskuseks oli. Isanda pääle lootes säädsime meie17) Lätlased pahemalle poole, ja Sakslased aga, kes ükshaawalt teed mööda tuliwad, säädsid endid paremalle poole ülesse. Ja kui meie rüütli wendade lippu ligemale nägime jõudwat ja selle juures weel herzogi oma suure lipuga18) järele tulewat, saime meie wäga rõõmsaks. Ja kui herzog meie weikest seltsi nägi, ja wastaste suurt hulka, ütles tema: „On need siis Kristuse waenlased?“19) Ja üks wastas20): „Need nemad on!“ Siis ütles tema: „Aga siis Isanda nimel nende pääle!“ Ja niikohe sõitsiwad nemad rüütli wendadega ja teiste Sakslastega ja Lätlastega ruttu nende pääle, ja nende keskele sisse tungides tapsiwad nemad neid paremal ja pahemal pool, ja nemad langesid nende ees iga külje pääl21), kui hein, mis niitja ees maha langeb22). Ja nemad lõiwad neid maha kunni külast saadik ja ajasiwad põgenejaid taga tannawaid ja majasid mõõda, kus nemad neid wälja tõmbasiwad ja ära tapsiwad, ja need, kes majade katuste pääle ülesse ronisiwad ja puuriitade otsas wasto paniwad, need kiskusiwad nemad maha ja tapsiwad neid kõiki mõega teraga ära, ja ei tahtnud neile ühellegi armu anda. Ja Järwlaste naised, keda Saarlased wangi oliwad wedanud kargasiwad wälja ja lõiwad Saarlasi ka wemmaldega, kes juba enne löödut oliwad23) ja ütlesiwad: „Sind löögu Kristlaste Jumal!24)“. Ja Sakslased ajasiwad neid taga külast wäljale ja lõiwad neid maha wäljasi mõõda, kunni nende25) metsani, ja on selle püha metsa26) paljude tapetute werega kastnud.27) Lätlased aga, kes küla juures järele tuliwad, juhtusiwad mõnede põgenejatele tee pääl wastu, ajasiwad neid sinna ja tänna laiali ja surmasiwad neid, wõtsiwad nende hobused ära ja saiwad nende saagi kätte28). Ja nemad pöörasiwad sõawäljale tagasi ja saiwad hobusid, riidid ja saaki hulga kaupa. Wangid aga naiste ja lastega andsiwad nemad Järwlastele jälle tagasi, aga hobused ja kõige muu saagi jagasiwad Sakslased Lätlastega eneste wahel ühetasa ära, Isandat liites ja auustades, kes nii kuulsa wõidu paganate üle wähäde käte läbi oli saatnud. Tapetuid oli aga sõawäljal liggi wiissada, ja weel enam teisi on põldude ja teede pääl ja muial langenud. Meie wäest on aga kaks Sakslast langenud ja Lätlastest kaks29) üks Russini wend,30) ja üks Driniwalde wend31) Astijärwe äärest. Sakslastest oli üks, see noor grahw piiskopi perest ja üks herzogi rüütel. Nende mälestus olgu õnnistuseks ja nende hinged hingagu Kristuses!


Kristlased tungiwad Harju maa sisse.

Aga Liiwlased, kes pahemal käel ühe teise tee pääl ära oliwad läinud, ja Eestlased, kes paremale käele ära oliwad pöörnud ja mitte lahingisse ei tulnud, et saanud sellepärast saagi jagamise juures mitte osa. Aga nemad on oma tee pääl otsekohe32) läbi öösi Harju maale sisse tunginud, ja kui hommik saanud, laotasiwad nemad oma wäe üle kõikide külade, lõiwad mehed maha, wedasiwad naised wangi ja tõiwad palju saaki kokku. Neile läksiwad Sakslased ja Lätlased teisel päewal järele ja tegiwad nii- samma sugust kurja, ja säädsiwad oma kogupaiga Loone külasse, mis kesket maad on33), Liiwlased asutasiwad aga teisekohta oma Maja, ja Sakalased34) wõtsiwad oma aseme Talinna ligi. Need oliwad wanemate35) käsust üle astunud ja ka Talinna maad riisunud, kes Daanlaste iket juba wastu oli wõtnud. Aga Warbolased36) saatsiwad saadikud meie juure ja palusiwad seda, mis rahuks tarwis on, ja et meie nende rajadest ära peaksime minema. Ja ordumeister Volkiin ütles: „Kui teie meiega ühte Jumalat auustada tahate ja püha ristmise weega endid kasta lasete, ja omad pojad pandiks annate, siis tahame meie teiega alalist rahu teha.“ Ja see sõna oli Warbolaste meele pärast, ja andsiwad pantisi.


Esimene tüli Daanlastega Eesti maal.

§ 10. Ka meie rüütlid saatsiwad saadikud kõrgeauuwäärt pääpiiskopi Andrease ja teiste Daani piiskoppide, ja kuninga meeste juure, kes Talinna kantsis oliwad. Need saatsiwad kohe kuninga mehed meie juure, kes Jumalalle ja meile tänu andsiwad paganate, see on niihästi Saarlaste kui ka Harilaste wõitmise eest, ja pääle seda weel juure lisasiwad, et kõik Eesti maa Daani kuninga päralt olla, sest et see Liiwi maa piiskoppidest1) temale olla antut. Ja nemad palusiwad. et Warbolaste pandid nende kätte peaksiwad antut saama. Ordumeister Volkiin aga kinnitas et tema Eesti maa Daani kuningalle kinkimisest ei midagi täädwat, tunnistas Sakseni herzogi Alberti ja kõikide meeste ees, kes nendega kokku tulnud, et kõik terwe Eesti maa püha neitsi lipu al Riiglastest ristiusu ikke alla olla heidetut, üksnes ilma Talinna2) maa jaota ja Saarlaste saareta, ja ütles weel: „Praegused Harju maa pandid anname meie kül nende isadelle jälle tagasi ja tahame sellega Daani kuningalle häämelega seda auu näidata, ommeti selle tingimise al, et selle läbi Riiglaste õigused kuidagi wähändatut ei saa.“ Sellepärast jätsime meie kõik selle maa pandid maha ja pöörasime oma saagiga Liiwi maale tagasi.


Harju maa koopad.

Aga Liiwlaste saak oli wäga suur, kes Harilaste maa alused koopad3) kuhu nemad ikka ära oliwad põgenenud, kinni oliwad pannud ja tuld ja suitsu nende koobaste suu pääle tegiwad, ja ööd ja päewad suitsutasiwad, ja neid kõik ära lämmatasiwad, niihästi mehed kui naised. Ja kui nemad mõned suremas, mõned poolsurnult ja teised surnult koobastest wälja oliwad kiskunud, tapsiwad nemad need4) ära ja wedasiwad teised wangi, kus juures nemad kõik nende wara ja raha riided ja muu saagi hulga kaupa ära wiisiwad. Lämmatatut inimesi oli aga mõlemist sugust kõikide nende koobaste sees ligi tuhat hinge5).

Selle järele pöörasiwad Liiwlased6) Sakslastega tagasi, Jumalat tänades selle eest, et tema ka Harilaste uhked südamed ristiusu alla oli alandanud.


Alberti wend Hermann saab Eesti maa piiskopiks; kuninga Woldemari waenlus tema wastu.

§ 11. Sellelsammal aastal, kus Theodorich, kõrge auuwäärt Eestimaa piiskop, surnud oli, kes jumalakartmatade mõekade läbi Talinnas ära oli tapetud saanud, ja märtiiride osasaamisele, nii kui meie loodame, siit ära läinud, — on Liiwi maa piiskop Albert tema asemele oma wenna Hermanni, niisamma kõrge auuwäärt1) püha Pauluse kloostri abti, Breemi juurest2), piiskopiks säädnud, ja ka saadikud Kuura ja Samelandist3) läbi Saksa maale saatnud, temale seda tääda andma. Sellepärast on tema4) Magdeburgi pääpiiskopi juure läinud ja on temast Eestimaa piiskopiks5) pühitsetut saanud. Kui Daani kuningas seda kuulnud, on ta tema Liiwi maale minekut mõnda aastat kinni pidanud, mikspärast seesamma piiskop kuninga juure tuli seda piiskopi konda tema käest wastu wõtta soowis ja truuiste tema poole hoida lubas6).

Selle kingituse pärast, millest hiljemalt ommeti midagi ei ole tulnud, näis Hermann — kes Albert von Stade järele 1220 piiskopiks sai (ühenda 24, 2), nii kui ükskord Theodorich, kellele Lihula asupaigaks anti (24, 3) — ennast otse Magdeburgi piiskopist sisse õnnistada lasknud olewat. Honorius on 18 Aprillil 1220 Liiwi maa Albertist ette pandut piiskopikonna rajad Hermannile kinnitanud, ja 18 ja 19 Aprillil Liiwi, Selonia ja Lihula piiskoppide eest wastalise Woldemari juures muret kannud.


§ 1. 1Bisdenus primus Antistis annus,
Et non a bellis Livonum torra quievit.

2) Anhaltis oli Alberti sündimise paik; Sakseni herzogiks sai tema oma isa Bernhrdi asemele.3) Stotle seisab lõunapool praegusest Bremerhawenist.4) Eestis keele: kantsi grahw.

§ 2. 1) Schleswigist. 10, 13. 11, 1.2) See oli Aarhuusi piiskop Peeter.3) 15, 4.4) Wist oli ta 22, 1 saadik sinna kuninga juure jäänud. Tema Daanlaste poole hoidmine oli natuke enneaegne, sest et Liiwi maa wägi 21, 5 Lääne maa temale piiskopi konnaks oli wõtnud. 5) Witslaw I. Jaromari poeg, kes Rüügeni ja ühe jao Pommeri maa walitseja oli! Teda nimetatakse hiljemalt ainult „härraks;“ tema wanem wend walitses weel 1219 Bernutas. On Daani Vasallid.6) jälle 27, 3 Praegune Doomi mägi Talinnas, ehk kants sääl pääl; hiljemalt ka Daanikants (waata 22, 9), ehk ka maa nime järele Talinna kants (waata 21, 5). Eesti Lindanise tähendab wist: (Linda) juure ehk sisse, nii kui Puidise 22, 2 ja 27, 3 Laadise 22, 9.7) Oli Hendrik tema pääle pahane et ta teda märtiiriks ei kiida saanud olewat? Tema märtiiri surmast räägiwad ka Alberich, Albert von Stade ja Urk. 61.8) See wõib hiljema Talinna alt linna kohas olnud olla.9) Mõned Daani kroonikud, kes enamiste 1219 sellest räägiwad, ajawad niisugust juttu, et Daanlased 1500 (wõi 1000 wõi 500) laewaga sääl olla olnud. Seda juttu, Andrease imetegijast palwest lahingi ajal, kus lip, Danebrog taewast maha kukkus (Waata kodumaalt Nr. 4.), räägib Peeter Olai. Tõsine lugu on, et paawst kuningalle selle paganate juure sõidu tarwis ühe punase lipu oli saatnud, kelle sees walge rist oli. — 10) see on wist kuninga11) maja preester; kaplan nimetatakse ka abipreester.

§ 3. 1) Praegune Mesote Kuura maa Aa jõe ääres Bauske ligi.

§ 4. 1) Waata 9, 2.2) Terwete seisis Hofzumberge mõisa juures Teerwitte wõi Terpentini oja ääres Kuura maal.3) 12, 2 tuleb ka wiimsel korral kui sõber ette.4) Ekau jõe aru, mis Kuura maa Aa jõkke lähäb.5) tapetude seas.6) Ühenda 22, 1.7) Ühenda 13, 3. Walge munga mantle käise, wõi oli see pääkot wõi kapuze, mis munkadel mantlega ühes üle pää käisiwad.8) Ühenda Saalom. Tark. raamat 5, 5. — 9) kraawi ja walli teha.10) Waata § 8.

§ 5. 1) Seda peab siin meele tuletama, et need muud ei ole, kui need Lätlased, kes rüütli wendade jao maa sees elasiwad.2) nii kui 15, 7.3) wist nii, kui 22, 4 ja 25, 3, kus wiljahunnikud ära põletati. 4) Rudolhw, waata § 6 ja 22, 5.

§ 6. 1) Hendril räägib siin ikka Paala (Põltsama) jõest: kas see siin mitte Nawesti jõgi ei olnud, kust kõige õigemalt Nurmegunde ja Järwa maale wõis saada? Muidu pidiwad nemad üle Kolga Jaani Põltsamaale minema ja säält siis üle jõe Järwa maa sisse tungima. Wõi oli Nawesti tee neil tundmata? — nii kui 15, 7. 23, 9. 24, 5.3) 20, 6.4) Järwlased, sellepärast see nuhtlus.5) 21, 6, kus mõega rüütlitest mitte juttu ei ole.6) Nemad on 20, 6. 21, 6. (23, 9) ristmist wastu wõtta ja maksusi maksta lubanud.

§ 7. 1) 16, 3. 18, 3.2§ 1. — 3) Talwe pärast wõisiwad nad õigemat teed, wist üle Nawesti minna.4) kuhu jääwad Sakalased?5) Daani ajakirjas Liber census Pormas nimetatut 70 adra maaga; praegune suur Torma küla lõunaõhtu pool Rakwerest.6) 15, 7; kogupaiga.7) Awispää küla Weikse Maarja kihelkonnas, wana kantside asemetega.8) Ka Liber cens. järele on põhjaõhtu poolne Wiru maa jagu Talinna kiilegunde päralt olnud, eesnimetatut Tormas muidugi ka. Praegu nimetut Talinna maa jagu ei olnud weel mitte Daanlaste käes (§ 2); ühenda § 9. 24, 1 j. e.9) wissist mitte Järwa, waid ennemine naabrus olewa maa sees; ühenda § 9 lõpul, kus Hendrik seda kohta mitte ei tää.10) mitte, mis nende maale, waid mis nüüd neile kõige lähem oli. sest et Ugaunia mitte Wiru maasse ei puutunud.11) lõunapoolne Wirumaa jagu, 24, 1; üh. 29, 7. Pudiwere mõis Siimona lihellonnas näis seda nimet ülespidanud olewat.12) Eweesuse raam. 2, 14. — 13) Hagai 2, 8.2) üh. Mark. 16, 15. Matt. 28, 19.15) Joann. 14, 27.16) 24, 1 nimetatakse teda Pudiwiru wanemaks, ühenda 29, 7.17) Mark. 10, 30.18) Selle järele tuli salwimine ja ristmine.19) sõawägi, 9, 3.20) salwimise õli.21) ristmise tallituse riistad. — 22) Ka Liber census järele on Wiru maal wiis külegunde, aga ühe ainsa nime annab Hendrik tääda täh. 8; tema Pudiwiru on aga ainult küla nimi.23) mitte üksi need wiis wiie maakonna wanemat, sest24) kaks wanemat oliwad juba Wiru maal ristitut, ja nõnda oli ühe kiilegunde sees enam kui üks wanem.

§ 8. 1§ 3 juure2) muidugi oma meestega.3) waata § 44ericios jälle 28, 5. Olid need siis siili wiisi okkaid täis, wõi sea keha sarnatsed warju katused, kelle al wõis kaewata, wõi olid need koguni kaewamise masinad. Ühenda sellesarnatsed sead 28, 5. 30, 4.5) nende siilide al, nagu kohe selle järel warju torni al ja 30, 4 sigade al. — 6) kiwide.7) erkerius, ülewel ette wälja tehtut ehitus.8) wist need kõige tugewamad kindluse palgid, üh. 30, 4.9) teiste wanematega.10) Hendrik oli siis sääl ühes.11) Saalom. Õp. sõn. 1, 15.12) Ascheraadist waata 8, 1. 9, 9. 10, 14. 11, 5 j. e; see oli mõegarüütlite päralt. Viwald on üks Liiwi wanem, aga mitte kantsi käsuandja. — 13) See näitab warsi, et Littawid räägiwad.14) See on pilkamine; waenlast nägema tähendab ka: temaga sõdima.16) millajal?16) ühe risti? wõi oli see ehk Maarja lip, kellest 11, 6 ja 16, 4 sai räägitud.

§ 9. 1) Ja just selle tee pääl Harju maale pidiwad Saarlased neile ette puutuma! — 2) Kuida tema Wenelaste käest (20, 8. 21, 1) jälle lahti on saanud, ei ole mitte tääda antud; ühenda 22, 8 lõpul?3) 21, 2.4) Põltsamaa poole.5) 21, 2. 22, 9.6) Hendrik oli siis isi kaasas.7) 2 Kun. 3, 22.8) Waata § 6.9) kõige ees minejad?10) wõi sõariistad ümber.11) Hiob 1, 15—17. 19. 12) 11, 5, 22, 3.13) ratsa?14) 15, 7. 20, 6.15) 15, 7. 23, 7.16) Ühenda Makkab. 9, 13. Oliwad meie jutustajaga Sakslased ja Lätlased ühes? wõi oli Hendrik üksi Lätlastega ees otsas? ommeti näis Sakslased taga järele tulewat.17) Siin peab jälle küsima: oli Hendrik isi üks neist säädjatest?18) 11, 6. 16, 4. Tema on see päämees.19) Mis tarwis ta seda weel küsib?20) wist Hendrik? ühenda 24, 4 lõpul.21) 1 Makkab. 6, 45 järele.22) Jerem. 9, 22 järele. — 23) 4 Mas. 22, 27 j. e.24) Üh. Ap. Teg. 23, 3.25) Järwlaste26iie27commaculaverunt määrinud.28) wõtsiwad nende riisutud saagi ära? wõi riisusiwad neid puhtaks? Ühenda 12, 1. 25, 4. 28, 1.29) siin hakatakse üsna tagasipidi arutama.30) Russin oli 16, 4 langenud.31) Tema wend on wissist Waribul, 17, 2 ja 18, 3; tema teine wend on Rameko, kes weel 26, 12 ja 27, 1 elab.32) wist ühte joont. 33) 20, 2.34) kus on siis Ugaunialased ja Järwlased jäänud?35) Eesti wanemate?36) 15, 8. —

§ 10. 1) Muidugi on need Albert ja Theodorich olnud, 22, 1. Mis nemad Daanlastele lubanud oliwad, keda Volkiin, siin ja Albert 24, 2 wastu ajawad, on täädmatta; Theodorich wõib ehk palju lubanud olla, aga Albertiga ei olnud wissist midagi kindlaste ära tehtud, nõnda et neil wastastikku palju, ehk ei midagi nõuda et jäänud.2) Harju maa taga Talinna ümber mere ääres. 3) Oli see Kuimetsa juures nende suurte koobaste sees? kõneldut jut näitab otsekohe sinna kohta sündiwat.4) ka need surnud?! ühenda 11, 9.5) Ja seda ei panda mitte ühegi sõnaga pahaks!6) Siin on Eestlased ja Lätlased ära unustatud.

§ 11. 1non minus venerabilem = mitte wähäma auuwäärt.2) Albert von Stade järele Breemenis. See Benedikti klooster seisis Lihawõte warawa (Osterthor) ees Pauluse mäe pääl.3) Samelandi al on siin ülepää Preisimaa mõista, ehk kül Sameland wõi Samland üks weike Preisi maakond Lääne mere kaldal Königsbergi, Pillau ja Labiau kohal on. Talwe pärast lähäwad need saadikud maad mööda.4) Hermann.5) Kuningas Friedrich oli 25 Märtsil 1216 Magdeburgi pääpiiskopi Albertile kõik paganate ja Kristlaste maad, keda tema teinepool Liiwi maad ehk sääl juures, kas isi teiste läbi ümber pöörata ehk riigile wõita wõib — ära kinkinud. — 6) 24, 4, aga asjata. Parem õn oli Hermannil alles 1224, waata 28, 1.